1998. aastal ilmus tema debüütromaan "Carl Haffners Liebe zum Unentschieden" ("Carl Haffneri viigiarmastus"), mis kirjeldas maletaja Carl Schlechteri elu. Teos pälvis mitu auhinda ja see tõlgiti mitmesse keelde, aga seda ei müüdud kuigi palju.
2000. aastal ilmus teine romaan "Herr Susi" ("Härra Susi"). See teos oli seisukohavõtt äri vastu jalgpallis. Kriitikud võtsid selle vastu peamiselt halvasti.
2001. aastal ilmus kriminaalromaan ("Kameramörder" ("Kaameramõrvar"). See pälvis Friedrich Glauseri auhinna ja selle järel ilmus entusiastlikke följetone, mis olid inspireeritud teoses sisalduvast meediakriitikast.
2004. aastal avaldas Glavinic satiirilisearenguromaani "Wie man leben soll" ("Kuidas elada"), mis tõusis nii suurima läbimüügiga kui kriitikute poolt kõige kõrgemalt hinnatud teoste edetabelite tippu. See teos on kirjutatud umbisikulises kõneviisis.
2006. aasta augustis ilmus romaan "Die Arbeit der Nacht" ("Öötöö"), mille kriitikud hindasid taas kuu parimaks teoseks.
2007. aasta suvel ilmunud romaan "Das bin doch ich" ("See olen mina") nimetati Saksa raamatuauhinna kandidaadiks (kandidaate oli 6).
Eesti keeles ilmunud
Eesti keeles on temalt ilmunud "Öötöö" (saksa keelest tõlkinud Terje Loogus; Varrak 2011).
Isiklikku
Glavinic on abielus. Ta elab abikaasa ja pojaga Viinis.
