Thomas Lawrence

Sir Thomas Lawrence
Lõpetamata autoportree u. 1825
Sündinud 13. Aprill 1769
Bristol, Inglismaa
Surnud 7. Jaanuar 1830 (60-aastaselt)
London, Inglismaa
Tegevusala Maalimine
Kunstivool Romantism

Sir Thomas Lawrence (13. aprill 1769 – 20. jaanuar 1830) oli inglise portreemaalija ja Kuningliku Kunstiakadeemia president. Ta oli üks regendiaja tuntumaid portretiste.

Lawrence sai tuntuks juba lapsena pliiatsiga tehtud portreejoonistustega. 1792. aastal sai ta Joshua Reynoldsi järel kuninga ametlikuks maalikunstnikuks. Tema tuntumate teoste hulka kuuluvad „Pinkie", kuninganna Charlotte'i portree ja printsregendi tellitud portreed Windsori lossi Waterloo saali jaoks. 1815. aastal löödi ta rüütliks ja 1820. aastal valiti ta Kuningliku Kunstiakadeemia presidendiks. Lawrence oli sageli võlgades. Tema mõju oli märgatav kaasaegsete Briti maalijate töödes, kuid hilisematel aastatel tema maine langes.

Biograafia

Noorus ja õpingud

Lawrence sündis 1769. aastal Bristolis. Ta oli perre sündinud viiest ellujäänud lapsest noorim. Isa Thomas Lawrence oli tolliametnik ja hiljem kõrtsmik, kelle äri ebaõnnestus. Ema Lucy Reade oli pastor William Readi noorem tütar.

Lawrence’i pere kolis 1773. aastal Devizesesse, kus isast sai Bear Hotel võõrastemaja pidaja. Kümneaastaselt oli Lawrence juba tuntust kogumas oma pliiatsiga tehtud profiiljoonistuste poolest, mille modellideks olid isa võõrastemaja külastajad.

Pärast pere kolimist Bathi 1780. aastal õppis ta William Hoare'i juures ja töötas pastellidega. 1784. aastal sai ta Londonis Kunstide Seltsilt auhinna Raphaeli „Issandamuutmise" pastellkoopia eest. 1786. aastaks küsis ta ühe portree eest kolm ginni.

1787. aastal asus Lawrence elama Londonisse Sir Joshua Reynoldsi lähedale. Reynolds toetas teda ning lubas tal oma ateljees õppida ja kopeerida. Lawrence õppis kolm kuud Kuningliku Kunstiakadeemia koolis, loobus järk-järgult pastellist ja asus maalima õlivärvidega. Tema sõber William Hamilton maalis elavalt ja spontaanselt, mis võis mõjutada Lawrence'i varaseid maale. Hamiltoni surm 1801. aastal mõjutas teda tugevalt.

Tõus Londonis

Lawrence'i maine kindlustasid kuninganna Charlotte'i portree (Londoni Rahvusgalerii) ja Miss Farreni portree (Metropolitani kunstimuuseum, New York). Miss Farreni portreel on märgata Lawrence’ile omapärast teatraalsust. Reynolds nentis Lawrence’ile: „Teilt, härra, ootab maailm, et saavutaksite selle, milles mina olen läbi kukkunud."

Kuninganna Charlotte'i portree (1789)

1791. aastal valiti Lawrence Kuningliku Kunstiakadeemia assotsieerunud liikmeks. Valik tekitas vaidlust, sest ta oli ametisse nimetamiseks liiga noor. Täisliikmeks sai ta 1794. aastal. Pärast Reynoldsi surma 1792. aastal sai 23-aastasest Lawrence'ist kuninga ametlik maalikunstnik ning Diletantide Seltsi maalikunstnik. Ta sai kohe palju tellimusi.

Lawrence'i täispikad portreed jätkasid Reynoldsi aristokraatlikke vorme, kuid neis oli ka uus emotsionaalne varjund. Seda näitab „Pinkie", mille modell oli kaheteistkümneaastane Sarah Barrett-Moulton. Tüdruk suri nädal enne, kui maal 1795. aastal Kuninglikus Kunstiakadeemias eksponeeriti. „Pinkie't" on nimetatud esimeseks Briti romantiliseks portreeks.

Pinkie, portree Sarah Barret Moultonist (1794)

Uue sajandi esimesel kümnendil võttis Lawrence vastu rohkem tellimusi, kui suutis täita, ja modellid pidid mõnikord aastaid ootama. Abilised töötasid pidevalt, kuid korraldamatult. Garlicki järgi langes tema tööde tase eriti väiksematel portreedel: pead olid sageli mõjuvad, kuid ülejäänud osa oli maalitud mehaaniliselt. Mõned kaasaegsed pidasid tema karjääri lõppenuks, kuid ta maalis ka hiljem portreesid, mis olid sama head kui varasemad.

Aastatel 1806–1818 valmisid mitmed Lawrence'i parimad teosed. 1806. aastal maalis ta pankur Sir Francis Baringi grupiportreed, mida kiideti laialdaselt. Akadeemia president Benjamin West ütles, et maal „jätab kõik teised kaugele maha", ja ajaleht Daily Advertiser nimetas seda „peeneks Veneetsia maaliks".

1814. aastal tellis printsregent (hilisem George IV) Lawrence'ilt liitlasriikide riigipeade ja kindralite portreed Windsori lossi Waterloo saali jaoks. 1815. aastal löödi Lawrence rüütliks. Projekti kallal töötas ta aastatel 1818–1819 Aachenis ja Viinis ning sõitis seejärel Rooma paavsti portreed maalima. James Northcote võrdles viimast ülesannet ja sooritust Rubensi ja Van Dycki omaga.

Lawrence kogus vanade meistrite joonistusi ning ostis neid kulutustele mõtlemata. Kuningas ja valitsus lükkasid tagasi tema pakkumise osta kogu pärast tema surma soodsa hinnaga, Lawrence’i kogu müüdi hiljem laiali.

Kuningliku Kunstiakadeemia president

Lawrence naasis Inglismaale 1820. aastal pärast peaaegu kolme kuud Firenzes. Selleks ajaks oli ta valitud Westi järel Kuningliku Kunstiakadeemia presidendiks. Ta jagas õpilastele heldelt nõu ning teda hinnati presidendina kõrgelt.

Lawrence suri 20. jaanuaril 1830 Londonis. Tema ateljeesse jäi umbes 150 lõpetamata teost.

Isiklik elu ja äri

Lawrence oli emotsionaalselt seotud näitlejanna Sarah Siddonsi kahe vanema tütre Sally ja Mariaga, kuid ei abiellunud kunagi. Suhted lõppesid halvasti. Ta liikus peamiselt professionaalsetes ja teatriringkondades.

Vaatamata edule oli ta sageli võlgades. Ta oli helde ja kulutas rohkem, kui tal oli, Lawrence’il puudus loomulik ärivaist. Raskel ajal toetasid rahaliselt teda pankur Thomas Coutts ja teised jõukad patroonid. 1806. aastal soovitas Coutts tal pankrot välja kuulutada. Lawrence nägi pankrotis oma karjääri lõppu ning jättis selle välja kuulutamata. Kolmekümnendates eluaastates sai Lawrence'i elu stabiilsemaks. Ta oli vähem seltskondlik, reserveeritum ja üksildasem.

Sajandivahetusel kasvas portreede nõudlus, sest portreesid tellisid aadlirahva kõrval üha enam kutselised ja kaubanduslikud keskklassid. Alates 1793. aastast oli Lawrence'il õpilasi ja ateljee assistente. Täispika portree hind tõusis 60 ginnist 1790. aastal 160 ginnini 1805. aastal, 400 ginnini 1810. aastal ja 600 ginnini 1820ndatel aastatel. Need hinnad ületasid kaugelt tema kaasaegsete omi.

Pärand ja looming

Lapsepõlvest peale pidas Lawrence ajaloomaali ideaalseks žanriks ja kahetses hiljem, et oli sellele liiga vähe aega pühendanud. Tema suurt ajaloomaali „Satan summoning his Legions" (1797) peeti üldiselt läbikukkunuks ning Lawrence tunnistas seda ka ise.

Satan summoning his Legions (1797)

Lawrence'i peamine panus oli Reynoldsi portreekunsti traditsiooni muutmine. Ta idealiseeris modelle ning püüdis „lõuendile destilleerida oma vastuse modelli olemusele". 1790ndate aastate maalide kreemjas itaaliapärane tekstuur asendus hiljem laiema pintslikäsitluse ja rikkalikuma paletiga, ning ta õppis Rubensi ja Van Dycki töödest.

Lawrence kasutas õlivärve oskuslikult ja talle meeldis kujutada riidematerjale, eriti sametit. Erinevalt Reynoldsist maalis ta tavaliselt ise ka suure portree kõik aksessuaarid. Lawrence’ile iseloomulikud võtted olid madalad vaatepunktid, romantiseeritud maastikud ja rahutud taevad. Ta oli tuntud ka oma maalitud näitlejate portreede poolest, näiteks John Philip Kemble’i portree Coriolanusena samanimelisest Shakespeare’i tragöödiast.

Beechey, Hoppner, Phillips, Sir Martin Archer Shee ja paljud teised kunstnikud jäljendasid Lawrence’i maalitehnika sära ja kompositsioonide romantilisust. Viimastel aastatel peeti tema tehnilist meisterlikkust liialdatult efektseks ning tema maine langes.

Viited

  1. 1 2 3 4 5 6 7 Rosenblum, Robert; Janson, H. W. Art of the Nineteenth Century: Painting and Sculpture. Thames and Hudson, 1984, lk 62–63.
  2. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 National Gallery of Art, Washington. British Paintings of the Sixteenth through Nineteenth Centuries. Cambridge University Press, 1992, lk 152–153.
  3. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 Garlick, Kenneth. Sir Thomas Lawrence: Portraits of an Age, 1790–1830. Art Services International, 1993, lk 9–13.
  4. ↑ Goldring, Douglas. Regency Portrait Painter: The Life of Sir Thomas Lawrence, P.R.A.. Macdonald, 1951, lk 18–27.
  5. ↑ Levey, Michael. Sir Thomas Lawrence 1769–1830. Näitusekataloog. National Portrait Gallery, 1979, lk 14.
  6. ↑ Levey, Michael. Sir Thomas Lawrence 1769–1830. Näitusekataloog. National Portrait Gallery, 1979, lk 15–16.
  7. ↑ Goldring, Douglas. Regency Portrait Painter: The Life of Sir Thomas Lawrence, P.R.A.. Macdonald, 1951, lk 81, 347.
  8. ↑ Goldring, Douglas. Regency Portrait Painter: The Life of Sir Thomas Lawrence, P.R.A.. Macdonald, 1951, lk 72.
  9. ↑ Goldring, Douglas. Regency Portrait Painter: The Life of Sir Thomas Lawrence, P.R.A.. Macdonald, 1951, lk 238.
  10. ↑ Goldring, Douglas. Regency Portrait Painter: The Life of Sir Thomas Lawrence, P.R.A.. Macdonald, 1951, lk 256.