Tiit Madisson

Lapsepõlv ja noorus

Tiit Madisson sündis 4. juunil 1950 Tallinnas. Tema isa oli Eestimaa Kommunistliku Partei ametnik. Madisson õppis muu hulgas Rakveres, kus lõpetas õhtukeskkooli. 1970. aastatel töötas ta autojuhina, ehitustöölisena ning kalatööstuses mitmel pool Eestis, sealhulgas Rakveres, Viljandis, Kuressaares ja Pärnus.

1970. aastate keskel osales Madisson Eesti NSV hipiliikumises ja oli selle üks organisaatoreid. Hiljem hakkas ta huvituma Nõukogude okupatsiooni vastasest tegevusest ning lõi kontakte Eesti teisitimõtlejatega.

Vastupanutegevus ja poliitvangistus

1979. aastal, pärast Balti apelli avaldamist, osales Madisson selle seisukohtade levitamises. Ta oli seotud Kuressaares moodustatud rühmitusega, mille eesmärk oli juhtida tähelepanu Molotovi-Ribbentropi paktile ja selle tagajärgedele Balti riikidele.

1980. aasta alguses tihendas Madisson koostööd teiste Nõukogude võimu vastaste aktivistidega, kelle hulka kuulusid Mart Niklus, Jüri Kukk, Enn Tarto, Lagle Parek ja Viktor Niitsoo. Ta osales samizdat'i levitamises ning kogus ja vahendas teavet põrandaaluse väljaande Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis jaoks. Samuti koostas ja levitas ta protestikirju, milles tauniti Nõukogude Liidu sõjategevust Afganistanis ning Eesti teisitimõtlejate tagakiusamist.

20. oktoobril 1980 vahistas Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee Madissoni. 14.–15. mail 1981 toimunud kohtuprotsessil süüdistati teda Nõukogude-vastaste kirjutiste koostamises, ümberkirjutamises ja levitamises. Süüdistuse aluseks olid muu hulgas põrandaaluse väljaande Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis numbrid ning Madissoni koostatud protestikirjad.

Eesti NSV Ülemkohus mõistis Madissoni 1981. aasta mais Eesti NSV kriminaalkoodeksi paragrahvi 68 lõike 1 alusel neljaks aastaks range režiimiga vangilaagrisse ja sellele järgnevaks kaheks aastaks asumisele. Karistust kandis ta Permi oblastis asunud poliitvangide laagrites VS-389/37 ja VS-389/36. Vangistuse ajal osales ta poliitvangide protestides ja pöördumistes Nõukogude võimude poole.

23. augustil 1981 koostasid Madisson ja Viktor Niitsoo vangilaagris pöördumise, milles avaldasid toetust Balti apelli nõudmistele. Pöördumises käsitleti Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamist ja nende tagajärgede likvideerimist. Vastupanutegevuse tõttu kohaldati Madissonile vangistuse ajal täiendavaid piiranguid ja distsiplinaarkaristusi.

Pärast vanglakaristuse kandmist saadeti Madisson asumisele Jakuutiasse. Aastatel 1984–1986 elas ta Kolõma jõe piirkonnas Zõrjanka asulas. Ta vabanes asumiselt 1986. aasta mais, olles kandnud ära talle määratud kuueaastase karistuse.

Osalemine Eesti iseseisvusliikumises

Pärast asumiselt naasmist asus Madisson elama Pärnusse ning jätkas ühiskondlikku ja poliitilist tegevust. Ta osales muinsuskaitseliikumises ning valiti 1987. aasta aprillis Pärnu piirkonna muinsuskaitseühingu juhiks. Muinsuskaitseliikumine kujunes sel ajal üheks oluliseks keskkonnaks, kus sai Nõukogude võimu tingimustes avalikult käsitleda Eesti ajalugu ja rahvuslikku identiteeti.

15. augustil 1987 osales Madisson Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG) asutamises. Ühenduse eesmärk oli nõuda 1939. aastal sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamist ning juhtida tähelepanu Balti riikide okupeerimise asjaoludele.

23. augustil 1987 oli Madisson üks Tallinnas Hirvepargis toimunud meeleavalduse korraldajaid ja kõnelejaid. Miitingul nõuti Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamist ning käsitleti Eesti iseseisvuse kaotamise asjaolusid. Meeleavaldus kujunes üheks laulva revolutsiooni ja Eesti iseseisvuse taastamisele eelnenud vastupanuliikumise oluliseks sündmuseks.

Pärast Hirvepargi miitingut suurenes Nõukogude julgeolekuorganite surve Madissonile. 1987. aasta septembris sunniti ta Nõukogude Liidust lahkuma ning ta asus elama Rootsi.

Pagulusaastad Rootsis

Aastatel 1987–1990 elas Madisson Rootsis, kus jätkas poliitilist tegevust Eesti iseseisvuse taastamise toetuseks. Ta tegi kaastööd Raadio Vaba Euroopale, vahendas lääneriikide ajakirjandusele teavet Eesti olukorra kohta ja osales Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse tegevuses.

Paguluses oli Madisson seotud ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) tegevusega. Ta osales erakonna Rootsi organisatsiooni töös ning kuulus selle juhtorganitesse. Samuti tegeles ta poliitilise publitsistika ja ajakirjandusega.

Naasmine Eestisse

1990. aasta veebruaris naasis Madisson Eestisse ning osales Eesti Kongressi ja Eesti Komitee tegevuses. Ta kuulus Eesti Komitee esimesse koosseisu ning tegeles seal muu hulgas Nõukogude julgeolekuorganite tegevuse lõpetamisega seotud küsimustega.

Aastatel 1992–1993 töötas Madisson Siseministeeriumis nõunikuna. Seejärel tegutses ta ettevõtluses ning jätkas osalemist Eesti poliitilises elus.

1990. aastate teisel poolel asus Madisson elama Läänemaale Lihula piirkonda, kus ta hakkas aktiivselt osalema kohalikus poliitikas. 1998. aastal kolis ta Lihula lähedale Laiandi tallu.

Elu Hispaanias ja viimased eluaastad

2010. aasta septembris asus Madisson koos abikaasaga elama Hispaaniasse. Seal jätkas ta kirjutamist ning Eesti ühiskondliku ja poliitilise elu kommenteerimist. Hispaanias elamise ajal avaldas ta muu hulgas mälestusteraamatu Minu võitlus (2014).

2016. aasta augustis naasis Madisson Eestisse. Ta jätkas publitsistlikku tegevust ning võttis osa rahvuslikult meelestatud ühenduste korraldatud avalikest üritustest.

Tiit Madisson suri 21. juunil 2021 haiglas 71-aastaselt.

Erakondlik kuuluvus

Madisson oli 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate alguses seotud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteiga. Ta osales erakonna tegevuses nii Rootsis paguluses viibides kui ka pärast Eestisse naasmist. ERSP tegevus keskendus Eesti iseseisvuse taastamisele ning Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse põhimõttele.

12. märtsil 1994 toimus Tallinnas Estonia kontserdisaalis Madissoni juhtimisel Rahvuslaste Keskliidu asutamiskongress. Ühenduse poliitilistes seisukohtades oli mõjutusi sõjaeelse Eesti Vabadussõjalaste Liidu ideoloogiast. Rahvuslaste Keskliit osales 1995. aasta Riigikogu valimistel, kuid ei ületanud valimiskünnist.

2001. aastal astus Madisson Eesti Keskerakonda. Ta põhjendas erakonnaga liitumist sooviga osaleda Eesti poliitilise suuna muutmises. Madisson eemaldus Keskerakonnast pärast erakonna koostöö algust Reformierakonnaga.

2006. aastal liitus Madisson Eesti Rahvusliku Liikumise ja Eesti Iseseisvusparteiga. 10. augustil 2009 teatas ta koos Roman Ubakivi ja Robert Villiga Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei Taasasutava Kogu loomisest.

Lihula vallavanem

Aastatel 2002–2005 oli Madisson Lihula vallavanem. Sellel ametikohal tegeles ta kohaliku omavalitsuse juhtimise, piirkonna arenguküsimuste ja kultuurielu korraldamisega. Ta osales ka mitme kohaliku algatuse käivitamises.

Üks Madissoni vallavanemaks olemise ajal alguse saanud kultuurisündmusi oli Matsalu loodusfilmide festival. Festivali idee tekkis 2003. aastal Madissoni ning piirkonnaga seotud filmitegijate, sealhulgas Ago Ruusi koostöös. Korraldustöös osalesid Lihula vald, Matsalu looduskaitseala, Eestimaa Looduse Fond ja filmitegijad. Esimene festival toimus 2003. aasta oktoobris Lihulas ning sellest kujunes hiljem iga-aastane rahvusvaheline loodusfilmide sündmus.

2004. aasta jaanuaris hakkas ilmuma kohaliku omavalitsuse väljaanne Lihula Teataja, mille käivitamise üks eestvedajaid oli Madisson. Aastatel 2004–2006 tegutses ta ka väljaande toimetajana.

2003. aastal astus Madisson avalikult vastu Eesti ühinemisele Euroopa Liiduga. Ta osales enne 14. septembril 2003 toimunud Euroopa Liiduga ühinemise rahvahääletust liitumisvastases kampaanias.

2005. aasta kohalikel valimistel kogus Madisson Lihula vallas 70 häält. Ta oli sellega üks kolmest enim hääli saanud kandidaadist: Rein Merila kogus 74 ja Mati Mandel 68 häält.

Lihula monumendi püstitamine ja teisaldamine

2004. aastal oli Madisson üks Lihula monumendi püstitamise eestvedajaid. 20. augustil 2004 avati Lihula kalmistul Teises maailmasõjas Saksa relvajõududes teeninud eestlastele pühendatud mälestusmärk nimetusega „60 aastat Eesti kaitselahingutest“. Monumendil kujutati Saksa sõjaväevormis Eesti sõdurit ning sellel olnud tekst oli pühendatud aastatel 1940–1945 bolševismi vastu ja Eesti iseseisvuse taastamise nimel võidelnud meestele.

Mälestusmärk tekitas avalikkuses vaidlusi, kuna kujutatud sõduri vormiriietust seostati Natsi-Saksamaa relvajõudude ja Waffen-SSiga. Monumendi toetajad rõhutasid selle tähendust Nõukogude okupatsiooni vastu võidelnud eestlaste mälestamisel. Vastased juhtisid tähelepanu Saksa sõjaväevormi kujutamisega kaasnevatele ajaloolistele ja poliitilistele probleemidele.

Juhan Partsi valitsus otsustas monumendi 2. septembril 2004 teisaldada. Valitsuse põhjenduse kohaselt oli mälestusmärk püstitatud riigimaale ilma maaomaniku nõusolekuta ning selle olemasolu kahjustas Eesti rahvusvahelist mainet.

Monumendi eemaldamisel tekkisid kokkupõrked kohalike elanike ja politsei vahel. Sündmused põhjustasid ulatusliku avaliku arutelu nii valitsuse tegutsemisviisi, mälestusmärgi tähenduse kui ka Teise maailmasõja ajaloo käsitlemise üle. Valitsus tunnistas hiljem, et monumendi teisaldamise põhjuste selgitamine oli olnud ebapiisav.

Politsei tellitud semiootilises ekspertiisis leidis Tartu Ülikooli professor Peeter Torop, et monumendil ei olnud otseselt natslikke sümboleid. Samas märkis ta monumendi vastuolulisust ja võimalust, et seda võidakse tõlgendada Natsi-Saksamaa sõdurite austamisena.

Pärast teisaldamist paigutati monument Eesti Vabadusvõitluse Muuseumisse Lagedil, kus see avati 2005. aasta oktoobris.

EMEX-i kohtuasi

1995. aastal mõisteti Madisson süüdi ametiseisundi kuritarvitamises seoses tema tööga metalliettevõttes EMEX. Talle määrati üheaastane tingimisi vabadusekaotus kaheaastase katseajaga ning kohustus hüvitada ettevõttele tekitatud kahju summas 210 280 krooni.

Kõrgem kohtuaste tühistas hiljem ettevõttele kahju hüvitamise nõude, kuid jättis Madissonile määratud tingimisi vanglakaristuse jõusse.

1996. aasta riigipöörde ettevalmistamise süüasi

1996. aastal vahistati Madisson süüdistatuna riigipöörde ettevalmistamises. Süüdistuse kohaselt oli ta sama aasta mais Kaitseliidu liikmena kavandanud sõjaväelist riigipööret ning otsinud selle korraldamiseks kaasosalisi.

Kohtuasjas käsitleti muu hulgas Madissoni kontakte Eesti kaitseväe toonase juhataja Johannes Kertiga ning tema kavatsusi muuta jõuga riigi poliitilist juhtimist.

Kohus mõistis Madissoni süüdi sõjaväelise riigipöörde ettevalmistamiseks tingimuste loomises ja kaasosaliste otsimises. Talle määrati kaheaastane vanglakaristus, millele liideti kaks kuud varasema tingimisi karistuse tõttu. Kohtuotsust käsitles ka Riigikohus oma 14. jaanuari 1997. aasta lahendis.

Madisson vabanes vanglast 1997. aasta novembris pärast seda, kui Riigikogu oli 13. novembril vastu võtnud amnestiaseaduse. Tema ennetähtaegne vabastamine ja karistuse õiguslik käsitlemine tekitasid avalikkuses täiendavat arutelu.

Rahvuslus ja riigikäsitlus

Madissoni poliitilisi seisukohti iseloomustas tugev eesti rahvuslik suunitlus. Ta rõhutas Eesti riikliku iseseisvuse, rahvusliku identiteedi ja ajaloolise järjepidevuse tähtsust ning kritiseeris korduvalt taasiseseisvunud Eesti poliitilist juhtkonda.

Madisson suhtus kriitiliselt Eesti lõimumisse Euroopa Liidu poliitiliste struktuuridega ning esines avalikult euroskeptiliste seisukohtadega. Tema poliitiline mõttelaad muutus aja jooksul radikaalsemaks ning tema kirjutistes esinesid äärmusrahvuslikud ja antisemiitlikud seisukohad.

Oma ajalookäsitlustes pööras Madisson erilist tähelepanu vabadussõjalaste liikumisele, 1934. aasta riigipöördele, Nõukogude okupatsioonile ja Eesti iseseisvuse taastamisele. Neid teemasid käsitles ta nii publitsistikas kui ka eraldi raamatutes.

Rahvussotsialism ja holokausti eitamine

Madissoni hilisemates kirjutistes esines rahvussotsialismiga seotud seisukohti. 2009. aastal avaldatud kirjutises „Miks minust sai rahvussotsialist“ põhjendas ta oma poliitilist maailmavaadet rahvussotsialistlikust vaatenurgast.

Madisson oli tuntud holokausti eitajana. Tema 2004. aastal ilmunud raamat Maailma uus kord ja 2006. aastal avaldatud Holokaust. XX sajandi masendavaim sionistlik vale sisaldasid holokausti ajaloolist tegelikkust eitavaid või moonutavaid ning antisemiitlikke väiteid.

Holokaust ehk Natsi-Saksamaa korraldatud Euroopa juutide süstemaatiline tagakiusamine ja genotsiid on ajalooliste dokumentide, tunnistuste ja teadusuuringutega põhjalikult tõendatud. Madissoni käsitlus vastandus ajaloolaste üldtunnustatud uurimistulemustele. Tema seisukohti käsitleti Eesti ajakirjanduses ka seoses antisemitismi ja holokausti eitamise levikuga.

Teoseid

• Vastasseis. Mälestusi ning olupilte ikestatud Eestist, Gulagi laagrist ja Kolõmalt (1996)
• Riigipööraja märkmik (1999)
• Maailma uus kord (2004)
• Lihula õppetund (2005)
• Holokaust. XX sajandi masendavaim sionistlik vale (2006)
• Aprillimässu lugu (2007)
• Riiki tappev kuumalaine (romaan, 2009)
• Minu võitlus (2014)
• Vapsid. Vabadussõjalaste rahvaliikumise tõus ja häving 1929–1938 (2016)
• Miks Eesti ühiskond nii perses on? (2019)

Madissoni 1996. aastal ilmunud Vastasseis käsitleb tema kogemusi Nõukogude okupatsiooni ajal, sealhulgas vastupanutegevust, vangistust Gulagi laagrites ja asumisaastaid. Hilisem mälestusteraamat Minu võitlus keskendub samuti tema elukäigule, poliitilistele kogemustele ning Eesti ühiskonna arengule.

2016. aastal ilmunud raamatus Vapsid. Vabadussõjalaste rahvaliikumise tõus ja häving 1929–1938 käsitles Madisson vabadussõjalaste liikumise kujunemist, poliitilist mõju ja tegevuse lõpetamist 1930. aastatel.