Tiitritav hape on keemias hape, mille kogust või kontsentratsiooni (tavaliselt vesilahuses) saab määrata hape-alus-tiitrimise teel. Happe sisalduse määramiseks lisatakse lahusele mõõdetud koguses naatriumhüdroksiidi, mis reageerib happega. Seejuures neutraliseerivad vesinikioonid ja hüdroksiidioonid teineteist. Selle põhjal, kui palju naatriumhüdroksiidi kulub vesinikioonide neutraliseerimiseks, saab määrata happe koguse või kontsentratsiooni.
Sarnast tiitrimist kasutatakse ka uriiniproovi analüüsimisel. Veres tuleb säilitada happe-aluse tasakaalu, mis vastab pH-le ligikaudu 7,4. Ainevahetuse käigus tekib organismis pidevalt vesinikioone, mille kuhjumine langetaks vere pH-d. Seetõttu tuleb organismis tekkiv happekoormus (vesinikioonide tekkest tulenev koormus happe-aluse tasakaalu säilitamisel) kopsude ja neerude abil kõrvaldada.
Suurem osa happekoormusest kõrvaldatakse kopsude abil. Vesinikioonid seonduvad vesinikkarbonaatioonidega, moodustades süsihappe, mis on keemilises tasakaalus süsihappegaasi ja veega:
Kopsudes eemaldatakse süsihappegaas väljahingamisel. Süsihappegaasi eemaldamine nihutab tasakaalu süsihappe lagunemise suunas, mistõttu seonduvad järjest uued vesinikioonid vesinikkarbonaatioonidega.
Neerud aitavad säilitada happe-aluse tasakaalu, eritades liigseid vesinikioone uriiniga ja viies verre vesinikkarbonaatioon. Neerutorukeste rakkudes katalüüsib karboanhüdraas süsihappegaasi ja vee pöörduvat reaktsiooni, mille tulemusena moodustub süsihape, mis laguneb vesinikiooniks ja vesinikkarbonaatiooniks. Vesinikioon eritub uriini, vesinikkarbonaatioon suunatakse verre. Nii aitavad neerud säilitada vere pH-d.
Neerud võivad langetada uriini pH ligikaudu 4,5-ni, kuid isegi sellise happelisuse juures on vabade vesinikioonide hulk uriinis liiga väike, et eritada kõik need ioonid vabadena. Sellepärast seondub enamik neist puhverainetega. Tiitritava happe all mõistetakse ööpäeva jooksul eritatud uriinis olevate puhverainetega seotud vesinikioonide hulka, mida saab määrata uriiniproovi tiitrimisel naatriumhüdroksiidiga kuni pH-ni 7,4. Ammooniumiooniga (NH₄⁺) seotud vesinikioone tiitritava happe hulka ei arvestata.
Suurem osa tiitritavast happest on seotud fosfaatpuhvriga. Ioon HPO₄²⁻ vesinikiooni, moodustades iooni H₂PO₄⁻:
Tekkinud ühendis on vesinikioon seotud ega esine uriinis vaba H⁺-ioonina. Lisaks fosfaatpuhvrile annavad tiitritavasse happesse panuse ka sulfaatpuhver, tsitraatpuhver jt puhvrid.
Tiitritava happe määramiseks tiitritakse uriiniproovi naatriumhüdroksiidiga kuni vereplasma pH-ni (ligikaudu 7,4). Selleks vajalik naatriumhüdroksiidi kogus näitab uriinis puhverainetega seotud vesinikioonide hulka.
Tiitritavat hapet väljendatakse tavaliselt uriiniga ööpäevas eritatud vesinikioonide hulgana (mmol/24 h). Selle määramisel mõõdetakse naatriumhüdroksiidi kogust, mis on vajalik uriiniproovi tiitrimiseks selle algsest pH-st kuni vereplasma pH-ni (ligikaudu 7,4). Tiitritava happe hulk näitab neerude võimet eritada puhverainetega seotud vesinikioone ja on üks näitaja neerude rolli kohta happe-aluse tasakaalu säilitamisel.
– BJA Education, 2022, 22(10): 396–401.Täistekst.