 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2026) |
Timotheus Kuusik (24. detsember 1862 (vkj) / 5. jaanuar 1863 Lalli, Muhu – 14. mai 1940 Tallinn) oli eesti kooli- ja kirjamees.
Ta oli ametilt õpetaja, koolijuht, koorijuht, köster, kirjutas mõned lasteraamatuid, lõi eesti ja vene keelt vahendavaid õpikuid ja õppematerjale, tõlkis mitmeid religioosseid tekste ning kogus ka Matthias Johann Eisenile Muhu rahvaluulet.
Teatmeteostes ja ajakirjanduses on kasutatud läbisegi nimekuju Timotheus, Timotheos ja Timofrei. Kuusik ise on kasutanud nimekuju Timotheos.
Kuusik on kasutanud kasutanud pseudonüümidena nimekujusid: T. K., mis on kasutusel Postimehe ja Valguse lisadesse kirjutamisel; Lennula, Saare Tooma ja S. T. -theos, mis on kasutusel mitmetes kalendrites, sealhulgas ka "Taaralaste tähtraamatus".
Timotheus Kuusik sündis üheksast lapsest kolmandana. Tema isa oli aidamees ning ema pulmalaulik, Kadri Kuusik, kes pidas ka kõrtsi ning keda tuntakse ka Eesti rahvalauliku Lalli Laulunännina. Tema repertuaar esindas eesti regivärsi kõrgkultuuri. Vanemad olid õigeusklikud. Ta oli pärit keskmisest jõukama taustaga vabadiku talust Muhu saarel, Lalli külas.
Ta õppis Muhu Lõetsa külakoolis ja Hellamaa apostlik-õigeusu kihelkonnakoolis. Seejärel jätkas õpinguid Kuressaare vallakooliõpetajate ettevalmistuskoolis ja 1979.–1882. aastal õppis (tollal ainult vene keelsena eksisteerinud ning Jurjevi Õpetajate Seminariks nimetatud) Tartu Õpetajate Seminaris, mille lõpetas kooliõpetaja kutsega.
Aastatel 1882–1892 oli ta kooliõpetaja Harjumaal Arukülas (apostlik-õigeusu kihelkonnakoolis) ning aastast 1892 Tallinna koolides. Tallinnas oli ta ka linnavolikoguliige ning nimetati 1898. aastal linna "isiklikuks auukodaknikuks". Kuusik oli tegev karskusseltsis Valvaja, kuulus Eestimaa Kooliõpetajatate Vastastikuse Abiandmise Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi juhatusse.
Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni oli ta Saaremaa saadikuna üks valitud nõunikest Eestimaa Kubermangu Maanõukogus. Pärast Eesti iseseisvuse väljakuulutamist temast veel poliitikut ei saanud, kuid ta tegutses siiski mitmes organisatsioonis. Ta oli Issanda Muutmise koguduse nõukogu liige, tegev kodukaitseorganisatsioonis Ühistöö ja 1920. aastal oli ta Eesti Laenu Panga asutajate hulgas.
Alates tema 50. sünnipäevast ilmusid tema juubelite puhul artiklid ajakirjanduses, milles kiidetakse tema Tallinnas, Allika tänav 3-1 asunud koduraamatukogu, et see oli “täielisamatest eraraamatukogudest Tallinnas, eriti Eesti kirjanduse alal, siin võis leida kõik tooted vanemast ajast peale” ning mainitakse ka, et teisepäevad olid olnud aastaid jour fixe seal kokku saamiseks, seltskondlikuks läbikäimiseks ja malemänguks. Väidetavalt suri ta ühe sellise läbikäimise käigus, ilmselt ajurabanduse tagajärjel.
Kuusik retsenseeris venestamisolude tugevdatud tsensuuris eesti keeles avaldamiseks mõeldud teoseid, mis on tekitanud vastakaid arvamusi tema tegevuse osas. Retsensentideks olid valdavalt usaldusväärsed kooliõpetajad või õigeusu preestrid, kelle ülesandeks oli jälgida, et raamatukogud ei võtaks vastu teoseid, mis seaksid kahtluse alla valitseva riigikorra või levitaksid sotsialistlikke või materialistlikke tõekspidamisi. “Õpetajad, isegi Timotheos Kuusik, silmapaistev vene keelest tõlkija, kirjanik ja õpikute autor, keda on süüdistatud lähedaste sidemete pärast võimuesindajatega, olid võrreldamatult liberaalsemad kui reaktsiooniliselt meelestetatud preestritest retsensendid,” leiab Sergei Issakov, tuues vastava näite. Kogumik “Eesti Üliõpilaste Seltsi album. Esimene Leht” (1889), mis Kuusiku poolt oli lubatud avaldamiseks, kuid üks kogumiku artikkel “Martin Lutherus” tekitas kahtlust, mille tõttu saadeti kogumik ülevaatamiseks preestrile, kes leidis, et artikkel propageerib luterlust ning kogumik jäi avaldamata.
Kuusiku enda poliitilisi sõnavõtte on protokollitud ainult 1917. aastal 25. augustil, mil ta jagab administratiivseid soovitusi eesti keele maksmapanekuks õppekeelena. 1925. aastal on ta teavitanud biograafilise leksikoni toimetust, et talle on lähedane Eesti Rahvaerakond.
Ta abiellus 1885. aastal Maria Kuusikuga (1864–1921, sündinud Oniks). Neil oli seitse last. Neli poega (vanim poeg Aleksis Kuusik oli füüsika-, matemaatika- ja kosmograafiaõpetaja ning Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor; teine poeg Vladimir Kuusik oli Viljandi, Tartu ja Tallinna ringkonnakohtu esimees) ning kolm tütart. Tütar Eugenie tütar on kunstnik Vive Tolli.
Kuusik on tõlkinud John Miltoni teosed "Kaotatud paradiis" (Paradise Lost) ja selle järje, "Jälleleitud paradiis" (Paradise Regained) ühendades nad proosateoseks "Kadunud ja jälleleitud paradiis" (1895). Raamatu kaanel seisab "Kuulsa Inglise kirjaniku Miltoni järele T. Kuusik". Algtekstide näol on siin rohkem tegemist inspiratsiooniallikatega. Tõenäoliselt lähtus Kuusik oma tõlkes vene keelsest proosakokkuvõttest, mitte inglise keelsest originaalist.
Lisaks Miltonile kuuluvad tema tuntumate tõlketööde hulka ka Aisopose valmid ning Lev Tolstoi religioossed-eetilised kirjutised. Ajalehtedes on ilmunud ka tema tõlkeid Ivan Krõlovi valmidest ja Ivan Turgenevi jutustustest.[viide?]
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)