Transhimaalaja

Nyainqêntanglha mäeahelik Transhimaalajas. Esiplaanil Nam Co

Transhimaalaja ehk Gangdisê-Nyainqêntanglha mäestik ehk Gangdisishan (inglise keeles Transhimalaya; hiina keeles 冈底斯-念青唐古拉山脉, Gāngdǐsī-Niànqīngtánggǔlā Shānmài), mõnikord ka Hedini mäestik, on Aasias paiknev mäestikusüsteem (nimetatakse ka mäestikuks), mis asetseb peamiselt Hiina alal Tiibeti autonoomse piirkonna lõunaosas ning ulatub ka India ja Nepali territooriumile.

Transhimaalaja kulgeb umbes 1600 km pikkuselt[viide?] valdavalt idast läände paralleelselt Suur-Himaalajaga sellest põhja pool. Selle lääneosa moodustab Gangdisê mäestik ja idaosa Nyainqêntanglha mäestik.

Mõnikord käsitletakse Transhimaalajat laiendatud Himaalaja mäestikusüsteemi osana ja sel juhul kuulub see ka Hindukushi-Himaalaja mäestikku. Samuti on see osa Hindukushi-Himaalaja piirkonnast ja Sise-Aasia mäestikust.

Mäestiku idaosas asub Tiibeti pealinn Lhasa, mis on Transhimaalaja suurim linn.

Nimi

Nime "Transhimaalaja" võttis selle mäestikusüsteemi tähistamiseks kasutusele rootsi maadeuurija Sven Hedin, kes uuris seda oma Tiibeti-reisidel aastatel 1906–1908 ja avaldas selle kohta teose "Transhimalaya" (1909–1912). Nimi lähtub India vaatenurgast, sest mäestik asub "teisel pool" (ladina trans-) Himaalajat: Hedini sõnul olid Survey of India ohvitserid ja panditid Himaalajast põhja pool asuvat ala juba üle viiekümne aasta nimetanud Transhimaalaja aladeks. Nime "Hedini mäestik" kasutati pärast Hedini teose ilmumist mõnel 20. sajandi esimese poole kaardil, kuid see ei juurdunud.

Asend ja suurus

Transhimaalaja asub Tiibeti kiltmaa lõunaserval ja moodustab selle servamäestiku. Transhimaalaja mäestikud moodustavad keerulise kujuga peamiselt lõunapoolsetel harudel paikneva veelahkme Tiibeti kiltmaa äravooluta alade ja merre suubuvate jõgede valglate vahel. Samuti tähistab see Põhja-Tiibeti ja Lõuna-Tiibeti vahelist piiri. Lõunas eraldavad Transhimaalajat Himaalajast suured Induse ja Satluji ning Yarlung Tsangpo (Brahmaputra ülemjooksu) ja Matsangi (Brahmaputra lähteosa) jõeorud, mis paiknevad tektoonilises nõos.

Mäestiku laius on keskosas umbes 225 km ning lääne- ja idaotsas umbes 32 km. 1952. aastal kirjeldas "Columbia Lippincott Gazetteer" Transhimaalajat "ebamääraselt piiritletud mägise piirkonnana", millel "puudub selgelt eristuv harjajoon või keskne telg ning mida jõed ei jaota osadeks". Tänapäevasematel kaartidel on lääneosas paiknev Gangdisê näidatud idaosas paiknevast Nyainqêntanglha mäestikust eraldi.

Osad

Mitmes usundis püha Kangrinboqê mägi (Kailas) Gangdisê mäestikus

Transhimaalaja läänepoolset madalamat osa nimetatakse Gangdisêks. Selle tuntuim tipp on mitme usundi püha mägi Kangrinboqê ehk Kailas või Kailash, mille kõrgus on 6638 m. Mägi on püha hinduismis, budismis, džainismis ja böni usundis. See on palverännakute sihtkoht. Hinduismis peetakse seda jumal Šiva ja tema abikaasa Pārvatī elupaigaks. Budismis peetakse seda mõnikord maailmamäe Sumeru maapealseks ilminguks. Sellele ronimine on usulistel põhjustel keelatud ja Hiina võimud on selle tippu ronimise ametlikult keelanud alates 2001. aastast. Teadaolevalt ei ole keegi sinna tõusnud. Gangdisê kõrgeim tipp on Loinbo Kangri ehk Lunpo Gangri (7095 m). Gangdisê mäestiku läänepoolsema osa Nganglong Kangri ehk Aling Kangri mäeaheliku kõrgeima tipu Anglong Gangri Fengi kaardikõrgus on 6596 m, kuid 2004. aasta Briti ekspeditsioon, mis tegi sellele esimese tõusu, sai kaks GPS-näitu 6710 m. Gangdisê mäeahelike seas on ka Godong Kangri ja Lhabuchung.

Transhimaalaja idaosa moodustab Nyainqêntanglha mäestik. Selle kõrgeim tipp on Nyainqêntanglha Feng (7162 m), mis on ühtlasi kogu Transhimaalaja kõrgeim tipp ning asetseb Lhasa ja Nam Co järve vahel.

Pinnamood

Transhimaalaja keskmine kõrgus on ligikaudu 5800–6000 m ning selle ida- ja lääneosas leidub kõrgemaid alasid. Ainult vähesed tipud ulatuvad sellest kõrgusvööndist kõrgemale, saavutades kõrguse üle 6500 m. Üksikud tipud ületavad ka 7000 m piiri. Lõuna pool laskub Transhimaalaja järsult orgudesse, mis paiknevad 3000–4300 m kõrgusel, ja nõlvade kõrgus on umbes 2000 m. Põhja pool läheb mäestik suhteliselt laugelt üle Tiibeti kiltmaa keskosa stepi- ja sageli ka kõrbemaastikeks, mida nimetatakse Changtangiks. Nende keskmine kõrgus on umbes 5000 m, mistõttu tõuseb mäestik seal ümbritsevast pinnamoest vaid ligikaudu 1000 m kõrgemale.

Transhimaalaja sisealadel paiknevad korrapäratud katkendlikud mäeahelikud, mille vahel on 4500 m kõrgusel asetsevad nõod, mille vesi ei voola Transhimaalajast välja või voolab Tiibeti kiltmaale. Põhjapoolsed ahelikud on nõrgalt liigestunud: nende tipud on lamedad või kuplikujulised ja orud madalad. Seal toimub intensiivne füüsikaline murenemine. Nõlvad ja jalamid on kaetud lahtiste murenemissaadustega. Lõunapoolse ahelikud on liigestatud sügavate järsunõlvaliste kuristikega.

Geoloogiline ehitus ja maavarad

 Pikemalt artiklis Transhimaalaja geoloogiline ehitus

Transhimaalaja kuulub Alpi–Himaalaja kurrutusvööndisse. Selle piirkonna geoloogiline ehitus on seotud Lhasa terreiniga, mis moodustab suure osa Tiibeti kiltmaa lõunaosast ning jääb Bangongi-Nujiangi sutuuri ja Yarlung Tsangpo sutuuri vahele. Lhasa terrein koosneb eri vanusega maakooreüksustest. See jaotatakse tavaliselt lõuna-, kesk- ja põhjaosaks. Keskosas leidub iidset kristalset aluskorda, mida katavad paleosoikumi ja mesosoikumi settekivimid. Piirkonnas esineb ka eri vanusega vulkaanilisi ja intrusiivne kivim|intrusiivseid kivimeid.

Lhasa terreini lõunaosas paikneb Gangdisê magmakaar ehk Transhimaalaja plutoonivöönd. Selle ulatus on üle 1500 km ja see koosneb peamiselt graniitsetest ja muudest granitoidsetest süvakivimitest, mis moodustavad arvukaid plutoone ja suuri batoliite. Transhimaalaja kivimite seas on ka muud tardkivimid, vulkaniidid ja settekivimid. Transhimaalaja kivimid moodustavad Andide-tüüpi mandrilise magmakaare, mis paikneb Lhasa terreini lõunaserval. SeeVöönd kujunes peamiselt Tethyse ookeani Neotethyse haru ookeanilise litosfääri subduktsioonil Lhasa terreini ja Euraasia mandri lõunaserva alla enne India laama ja Euraasia laama kokkupõrget ja selle algusjärgus.

Transhimaalaja aluseks oleva Lhasa terreini eraldumine Gondwanast ja liitumine Qiangtangi terreiniga hilisjuura ja varakriidi vahetusel umbes 140 miljonit aastat tagasi muutis selle Euraasia lõunaserva osaks. Sellest lõunas asunud Neotethyse ookeani litosfäär hakkas Lhasa terreini alla põhjasuunas sukelduma triiase ajal. Täpse algusaja määramine sõltub kasutatud tektoonilisest mudelist. Magmatism kestis episoodiliselt hilistriiase ajast hilismiotseenini, ligikaudu 205–10 miljonit aastat tagasi. Varajuura ja keskjuura ajal umbes 184–168 miljonit aastat tagasi toimus märkimisväärne magmatismi intensiivistumine. Transhimaalaja suurim plutooniline kompleks Gangdisê batoliit kujunes pikaajalise magmatismi käigus. Ühe uurimuse järgi kristalliseerusid selle kivimid umbes 200–40 miljonit aastat tagasi.

Magmatismi intensiivsus ei olnud ühtlane. Eriti intensiivsed etapid leidsid aset hiliskriidis ja paleogeenis, mil tekkisid ka ulatuslikud Linzizongi vulkaniidid. Hilisemad kriidiaegsed intrusioonid viitavad sellele, et kaares oli umbes 106–80 miljonit aastat tagasi eriti intensiivne magmatism. Selle põhjuseks on pakutud nii Neotethyse ookeanilise laama lamenemist ja hilisemat tagasiliikumist (rollback) kui ka ookeani keskaheliku subduktsiooni. Nende tegurite suhteline tähtsus on vaieldav.

Hiljem mõjutasid piirkonna arengut India laama ja Euraasia laama kokkupõrge ning sellega kaasnenud maakoore lühenemine ja paksenemine. India mandriserv jõudis Aasia lõunaservani eotseeni alguses ligikaudu 50–55 miljonit aastat tagasi. Kokkupõrke täpne algusaeg on vaieldav. Magmatism jätkus ka pärast kokkupõrke algust. Umbes 50–52 miljonit aastat tagasi toimus magmatismi uus intensiivistumine, mille põhjuseks on peetud subdutseeruva ookeanilise litosfääri lahtirebenemist (slab breakoff), kui ookeaniline litosfäär eraldus kergemast India mandrilitosfäärist. Kokkupõrkejärgne magmatism oli ruumiliselt ja ajaliselt ebaühtlane ning selle areng sõltus India ja Euraasia laamade lähenemise hilisematest etappidest.[viide?] Miotseeni magmatismiga on seotud olulised porfüürsed vase-molübdeenimaagid.

Magmade allikaks oli peamiselt vahevöö, kuid nende kujunemises osales ka maakoorematerjal. Setete subduktsioon oli üks lisategur, mis on geokeemiliselt tuvastatav. Mõnes umbes 120 miljoni aasta vanuses intrusioonis Lhasa terreini keskosas viitab magmalise tsirkooni hafniumi isotoopkoostise suur varieeruvus sellele, et magma pärines vahevööst, mille koostist olid muutnud subduktsioonivööndist pärinevad ookeanipõhja settematerjalist saadud komponendid. Uurimuse järgi pärines setetest umbes 1–4% magmas sisalduvast hafniumist. Noorema, paleogeeni magmatismi puhul on omakorda leitud märke India mandriservalt pärinevate setete osalemisest magmade kujunemises.

Kokkupõrke järel toimunud tektoonilised liikumised tõid varem sügaval maakoores paiknenud kivimid maapinnale. Kailashi piirkonna uuringute järgi Kailashi plutoon jahtus ja kerkis maapinna lähedale ajavahemikus umbes 43–23 miljonit aastat tagasi, tõenäoliselt lõunasuunalise liikumisega Gangdisê ülestõuke tagajärjel. Umbes 20 miljonit aastat tagasi kuumenesid kivimid uuesti, mida seostatakse põhjasuunalise liikumisega Kailashi ülestõukesüsteemis. Transhimaalaja praegune pinnamood ja kõrgus kujunesid seega märksa hiljem kui suure osa selle magmaliste kivimite kristalliseerumine.

Sellega erineb Transhimaalaja Himaalajast, mis kujunes peamiselt India ja Euraasia mandrilise litosfääri kokkupõrke järel toimunud maakoore kokkusurumise, paksenemise ja ülestõugete tagajärjel.

Tiibeti lõunaosas Zedangi (Zêtang) lähedal leidub kroomimaaki (Luobusa ofioliit), mis on seotud Yarlung Tsangpo sutuuri ofioliitidega. See vöönd tähistab kunagise Neotethyse ookeani sulgumisega ning India ja Euraasia laamade kokkupõrkega seotud kivimikomplekse.

Piirkonnas esineb seismilist aktiivsust, mis on seotud India ja Euraasia laamade jätkuva lähenemise ning Tiibeti kiltmaa tektoonilise deformatsiooniga. Lõuna-Tiibetile on iseloomulikud põhja-lõuna suunalised riftid ja normaalsiirded, näiteks Yadongi-Gulu rift. Üks tugevaimaid viimase aja maavärinaid oli 2025. aasta Tingri maavärin (Mw 7,1).

Transhimaalaja asukoht; selle koosseisu kuulub ka Lhasa terrein. Põhjas eraldab Bangongi–Nujiangi sutuur Transhimaalajat Qiangtangi terreinist. Lõunas eraldab Induse-Yarlungi sutuur seda Himaalajast
Himaalaja tektooniliste üksuste kaart, kohandatud Le Forti ja Cronini (1988) järgi. Punasega on tähistatud Transhimaalaja. Rohelisega on tähistatud Induse-Yarlungi sutuur. Sellest põhja pool paikneb Lhasa terrein, millele järgnevad põhja suunas Bangongi-Nujiangi õmblusvöönd ja Qiangtangi terrein

Kliima

Transhimaalajas valitseb üldiselt külm ja kuiv mandriline kõrgmäestikukliima, kuid selle eri osade kliima erineb märkimisväärselt. Et mäestik paikneb suuremas osas Himaalaja mussoonivarjus, on sademeid vähe. Aasta keskmine sademete hulk on ligikaudu 400 mm, kuid põhjapoolsetel aladel jääb see sageli 100–250 mm piiresse. Näiteks India Himachal Pradeshi osariigis Spiti orus on aasta keskmine sademete hulk umbes 170 mm.

Põhjapoolsetel aladel on talved väga külmad ja vähese lumega ning suved jahedad ja kuivad. Jaanuari keskmine temperatuur on −10 kuni −14 °C ja juuli keskmine temperatuur 8–10 °C. Ööpäevane temperatuurivahemik võib ulatuda 35 °C-ni. Lõunapoolseid mäeahelikke mõjutab suvine mussoon, mistõttu on seal talved pehmemad ja sademeid rohkem. Orgudes on jaanuari keskmine temperatuur −2 kuni −4 °C ja juuli keskmine temperatuur 14–18 °C. Aastane sademete hulk võib ulatuda 1000–1500 mm-ni ning suurem osa sademetest langeb soojal aastaajal.

Püsiva lumikatte alumine piir ehk lumepiir paikneb Transhimaalaja eri osades erineval kõrgusel. Gangdisê mäestikus on see 5800–6000 m, Nyainqêntanglha mäestikus 4500–5700 m kõrgusel.

Kliimamuutuse mõju on täheldatud ka Transhimaalaja piirkonnas. Nepalis Mustangi piirkonnas tehtud uuringu järgi tõusis aasta keskmine temperatuur aastatel 1987–2009 ligikaudu 0,13 °C aastas.

Veestik

Jõgede võrk on tihe peamiselt lõunanõlvadel. Lõunapoolsed jõed kuuluvad peamiselt Yarlung Tsangpo (Brahmaputra ülemjooks) jõgikonda (Lhasa jõgi, Dogxung Zangbo jt). Transhimaalaja lääneosa lähedal saavad alguse Induse ülemjooksu jõed Sênggê Zangbo ja Gar Tsangpo. Sutleji jõgi saab alguse Kailashi mäe lõunanõlva lähedal Rakshastali järve lähistel Tiibeti kiltmaal. Põhjanõlvad kuuluvad suures osas äravooluta alale, kus asuvad järved. Idaotsas voolab osa vett Salweeni jõe ülemjooksule. Jõgesid toidavad peamiselt liustikud ja lumi, lõunas vihm. Hüdroenergiat kasutatakse: Lhasa jõel on Pangduo hüdroelektrijaam (160 MW) ja Zhikongi hüdroelektrijaam (100 MW) ning Yarlung Tsangpo keskjooksul Zangmu hüdroelektrijaam (esimene seade käivitus 2014. aastal, projekteeritud võimsus 510 MW). Suur osa hüdroenergiavarudest on siiski kasutamata.[viide?]

Transhimaalaja nõgudes on arvukalt järvi, enamik neist äravooluta. Transhimaalaja piirkonnas ja selle lähedal paiknevad Tiibeti kiltmaa äravooluta järved järved, sealhulgas Tangra Yumco, Taro Co ja Zhari Namco. Nam Co asub Nyainqêntanglha mäestiku põhjaküljel.

Transhimaalaja liustikud paiknevad peamiselt kõrgmäestikus. Levinud on rippliustikud ja orvandiliustikud, arvult vähem on oruliustikke, mis katavad siiski suure osa liustike pinnast. Liustikud taanduvad: Gangdisê liustike pindala vähenes 1970. aastast viie aastakümne jooksul ligikaudu 40%.

Mullad

Transhimaalaja kuivadel ja külmadel kõrgmäestikualadel on levinud alpiinsed stepimullad ja kõrbemullad, mis on sageli kivised või kruusased, vähearenenud mullaprofiiliga ja vähese huumusesisaldusega. Alpiinsed stepimullad kuuluvad klassifikatsioonis krüoiliste lubjarikaste aridisoolide hulka. Kohati esineb jämeda lõimisega soolaseid kõrbemuldi.[viide?] Niiskemates paikades, sealhulgas mõnel lõunanõlval ja jõeorgudes, võib leiduda paremini arenenud ja suurema orgaanilise aine sisaldusega alpiinseid niidumuldi (krüoilised kambisoolid). Mulla orgaanilise aine sisaldus väheneb üldiselt niiskematest kagupoolsetest aladest kuivade ja kõrgete loodepoolsete alade suunas, niidumuldadest stepimuldadeni ja kõrbemuldadeni. Põhjapoolsetel mäeahelikel esineb ulatuslikult hõreda taimkattega kruusa- ja veeristikukõrbeid.[viide?]

Elustik

Transhimaalajas on võrreldes Himaalajaga vähe taimeliike ja taimkate on hõre. Seda liigitatakse kuivaks kõrgmäestikustepiks. India Transhimaalajas Spiti piirkonnas tehtud uuringus leiti siiski 23 ravimtaimeliiki.[viide?] Varasemates uuringutes oli samast piirkonnast leitud üle 800 soontaimeliigi.

Taimkate on üldiselt hõre, kuid selle liigiline koostis ja tihedus erinevad piirkonniti ja kõrgusvöönditi. Kuivadel stepi- ja poolkõrbealadel kasvavad näiteks rebasheinaliste sugukonda kuuluv Krascheninnikovia, vareskaerad ja stepirohud. Kaljustel ja järskudel nõlvadel leidub samblikke, kohati ka samblaid. Nõgudes ja niiskemates paikades esineb madalakasvulisi kõrgmäestikusteppe ja alpiniite, kus kasvavad muu hulgas nurmikad ja kobreesiad. Järvede ja veekogude ümbruses võib kohati kasvada kadakaid.[viide?]

Transhimaalaja lõunaosas on taimestiku kõrgusvööndilisus hästi väljendunud. Madalamal paiknevad mägistepid ja põõsastikud, kõrgemal alpiniidud ning padjandtaimede ja muude madalakasvuliste kooslused. Alpitaimestik ulatub mõnes piirkonnas ligikaudu 4600–5400 m kõrgusele idas ja 5000–5600 m kõrgusele läänes.[viide?] Veel kõrgemal paikneb subnivaalne vöönd, kus taimkate on väga hõre ja koosneb peamiselt madalakasvulistest kõrrelistest, teistest rohttaimedest ja samblikest. Sellest kõrgemal valitseb nivaalne vöönd. Lääne-Nyainqêntanglha mäestikus kasvas taimkatte osatähtsus 1972–2009 ligikaudu 25%-lt 43%-ni ja taimkate laienes kõrgemale.

Maad kasutatakse peamiselt looduslike karjamaadena. Põllumajandus ja püsiasustus on koondunud üksikutesse soodsamatesse paikadesse.

Transhimaalajas elavad kiskjatest lumeleopard, ilves, himaalaja hunt, punarebane ja tiibeti liivarebane. Piirkonna looduslikest sõralistest elavad seal arhaar, gasellane Procapra picticaudata, uriaal, tiibeti eeslik, siberi kaljukits, jakk, sinilammas ja orongo, kes kõik on kohastunud kõrgmäestikuga. Piirkonna eri osades elavad ka muskushirved.[viide?] Lindudest leidub muu hulgas terasfaasanile, suur-mägikanale, kumai-kaeluskotkale ja mitmele vöötsaba-merikotkale sobivaid elupaiku.[viide?] Kõrgmäestiku järvedes ja jõgedes elavad kalad, sealhulgas karplased ja kõbertrullingud, kuid liigiline koosseis ja arvukus erinevad veekoguti.[viide?]

Inimese ja metsloomade konfliktid

India Ladakhis murravad himaalaja hunt, lumeleopard ja ilves sageli kariloomi. Nende kiskjate kõige tavalisem saak on olnud kitsed, lambad, jakid ja hobused.

Nepalis Mustangis vähendavad temperatuuri tõus ja lumikatte kahanemine põllumajanduseks sobiva maa-ala suurust, mistõttu külaelanikud on sunnitud mujale kolima ning rohumaade ja metsade pindala väheneb. Samuti on sinilambad liikunud madalamatele kõrgustele, kus nad kahjustavad põllukultuure. See omakorda meelitab lumeleoparde inimasulate lähedusse, kus nad murravad kariloomi.

Teisalt võivad kariloomad konkurentsi tõttu looduslikke rohusööjaid nende elupaikadest välja tõrjuda. Ühe teoreetilise analüüsi järgi on Spiti orus viimase kolme aastatuhande jooksul, mil seal on karjatatud, kariloomade konkurentsi tõttu tõenäoliselt välja tõrjutud vähemalt neli looduslikku rohusööjaliiki.

Looduskaitse

Paljud Transhimaalaja piirkonnad on kaitse all. Nende seas on Hiinas Kangrinboqê rahvuslik metsapark, Indias Pini oru rahvuspark (675 km²) ja Kibberi looduskaitseala (1400 km²) ja osa Nepali Annapurna kaitsealast (7629 km²). Tiibeti kiltmaa degradeerunud kõrgmäestikurohumaade taastamine suurendab mulla lämmastiku- ja orgaanilise aine sisaldust, kuid ka 10-aastase taastamise järel ei ole mulla funktsioonid algsele tasemele jõudnud.

Vaata ka

Viited

  1. 1 2 3 François Debon. The Four Plutonic Belts of the Transhimalaya-Himalaya: a Chemical, Mineralogical, Isotopic, and Chronological Synthesis along a Tibet-Nepal Section. – Journal of Petrology, 1986, kd 27, nr 1, lk 219–250.
  2. 1 2 3 4 5 Chandra Prakash Kala. Status and conservation of rare and endangered medicinal plants in the Indian trans-Himalaya. – Biological Conservation, 2000, kd 93, nr 3, lk 371–379.
  3. ↑ Sven Hedin. Trans-Himalaya. – Nature, 1910, lk 367–369. Veebis.
  4. ↑ Sven Hedin. Transhimalaya: upptäckter och äfventyr i Tibet, 1909–1912. Veebis.
  5. ↑ Gangdise Shan, SummitPost.
  6. ↑ Trans-Himalayas, Encyclopædia Britannica.
  7. ↑ Allen 2013: 142.
  8. ↑ Mount Kailash climbing history, China Mountaineering.
  9. ↑ The Mountains of the Gangdise or Transhimalaya of Tibet, Alpine Journal, 2003.
  10. ↑ [British Nganglong Kangri], Mount Everest Foundation, 2004.
  11. ↑ Tamotsu Nakamura. East of the Himalaya, Part I: East Tibet, American Alpine Journal, 2003.
  12. ↑ A. L. Booth jt. U-Pb zircon constraints on the tectonic evolution of southeastern Tibet, Namche Barwa area. – American Journal of Science, 2004, kd 304. Veebis.
  13. 1 2 Lishuang Guo, Yulin Liu, Shuwen Liu, Peter A. Cawood, Zhenghua Wang, Hongfei Liu. Petrogenesis of Early to Middle Jurassic granitoid rocks from the Gangdese belt, Southern Tibet: Implications for early history of the Neo-Tethys. – Lithos, 2013, kd 179, lk 320–333.
  14. 1 2 M.-F. Chu, S.-L. Chung, X.-H. Li, H.-Y. Lee, S. Y. O'Reilly. Magma components of the Gangdese batholith, southern Tibet: Decoded by zircon Hf and O isotopes. – Mineralogical Magazine, 2013, kd 77, nr 5, lk 885.
  15. 1 2 Da Ren Wen, Dunyi Liu, Sun Lin Chung, Mei Fei Chu, Jianqing Ji jt. Zircon SHRIMP U-Pb ages of the Gangdese Batholith and implications for Neotethyan subduction in southern Tibet. – Chemical Geology, 2008, kd 252, nr 3–4, lk 191–201. Veebis.
  16. ↑ DOI 10.1515/geo-2022-0396, De Gruyter.
  17. ↑ Ming-Jian Li, Yun-Chuan Zeng, Massimo Tiepolo, Federico Farina, Ji-Feng Xu, Feng Huang, Xi-Jun Liu, Qin Chen, Yuan Ma. Grain-scale zircon Hf isotope heterogeneity inherited from sediment-metasomatized mantle: Geochemical and Nd-Hf-Pb-O isotopic constraints on Early Cretaceous intrusions in central Lhasa Terrane, Tibetan Plateau. – American Mineralogist, 2023, kd 108, lk 1692–1707. Veebis.
  18. ↑ Christine Miller, Ralf Schuster, Urs Klötzli, Wolfgang Frank. Late Cretaceous-Tertiary magmatic and tectonic events in the Transhimalaya batholith (Kailas area, SW Tibet). Veebis.
  19. ↑ Hubert ja Berit Kaier. Tibet. Geographie, dokhyi-tibet-hunde.de.
  20. 1 2 Achyut Aryal, Dianne Brunton, David Raubenheimer. Impact of climate change on human-wildlife-ecosystem interactions in the Trans-Himalaya region of Nepal. – Theor Appl Climatol, 2013, kd 115, nr 3–4, lk 517. Veebis.
  21. ↑ Xu Wang, Ziyong Sun, Ai-Guo Zhou. Alpine Cold Vegetation Response to Climate Change in the Western Nyainqentanglha Range in 1972–2009. – The Scientific World Journal, 2014, artikkel 514736. DOI 10.1155/2014/514736.
  22. ↑ Tsewang Namgail. Carnivore-Caused Livestock Mortality in Trans-Himalaya. – Environ Manage, 2007, kd 39, nr 4, lk 490–496, Springer 2007.
  23. ↑ Charudutt Mishra. Competition between domestic livestock and wild bharal Pseudois nayaur in the Indian Trans-Himalaya. – Journal of Applied Ecology, 2004, kd 41, nr 2, lk 344–354.
  24. ↑ Charudutt Mishra. High-altitude survival: Conflicts between pastoralism and wildlife in the Trans-Himalaya, Wageningen University 2001. Veebis.
  25. ↑ Charudutt Mishra. A theoretical analysis of competitive exclusion in a Trans-Himalayan large-herbivore assemblage. – Animal Conservation, kd 5, nr 3, lk 251–258, 2002.
  26. ↑ Wang Dangjun. Responses of soil microbial metabolic activity and community structure to different degraded and restored grassland gradients of the Tibetan Plateau. – Frontiers in Plant Science, kd 13, 2022, artikkel 770315.

Kirjandus

Välislingid