Turbokompressor

Turbokompressori välisvaade

Turbokompressor (ka turboülelaadur või kõnekeeles turbo) on seade, mida kasutatakse sisepõlemismootori võimsuse ja kasuteguri tõstmiseks, surudes silindritesse rohkem õhku, kui mootor suudaks tavarõhul imeda. Erinevalt mehaanilisest ülelaadurist (supercharger), mida käitatakse mootori väntvõllilt, saab turbokompressor tööks vajaliku energia mootori heitgaaside jääkenergiast.

Tööpõhimõte

Turbokompressori töö põhineb heitgaaside vooluenergial. Mootori silindritest väljuvad kuumad heitgaasid suunatakse läbi turbiini koja, kus need panevad pöörlema turbiinitiiviku. Kuna turbiin on ühisel võllil kompressori tiivikuga, hakkab ka viimane suure kiirusega pöörlema, imedes välisõhku, surudes selle kokku ja suunates mootori sisselaskekollektorisse.

Suurema õhuhulga silindrisse toimetamine võimaldab põletada rohkem kütust, mis suurendab mootori poolt tehtavat tööd ilma mootori töömahtu kasvatamata.

Eelised ja puudused

Eelised:

Puudused:

Ehitus ja komponendid

Turbokompressori läbilõige: vasakul (punane) on heitgaaside poolt käitatav turbiin ja paremal (sinine) õhku kokku suruv kompressor.

Turbokompressor koosneb kahest põhiosast, mis asuvad eraldi kodades, kuid on ühendatud ühise võlliga:

  1. Turbiin: Muudab heitgaaside energia pöördliikumiseks.
  2. Kompressor: Muudab pöördliikumise õhu vooluenergiaks ja rõhuks.

Kaasaegsed turbokompressorid võivad pöörelda kiirusega kuni 250 000 – 290 000 pööret minutis. Sellise kiiruse juures on kriitiline komponent laagrid. Enamasti kasutatakse hüdrodünaamilisi liuglaagreid, kus võll "ujub" õlikihil. Õli täidab nii määrimise kui ka jahutamise funktsiooni, mistõttu on turbomootorite puhul oluline lasta mootoril pärast rasket koormust tühikäigul jahtuda, et vältida õli koksistumist laagrites.

Vahejahuti (Intercooler)

Kuna õhk kuumeneb kokkusurumisel adiabaatiliselt (kuni 150 °C ja enam), muutub see hõredamaks, mis vähendab ülelaadimise efektiivsust. Seetõttu juhitakse suruõhk enne silindrisse jõudmist läbi soojusvaheti ehk vahejahuti. Jahedam õhk on tihedam ja sisaldab rohkem hapnikku, parandades põlemisprotsessi ja vähendades detonatsiooniohtu.

Eristatakse kahte peamist tüüpi:

Ajalugu

Turbokompressori leiutas Šveitsi insener Alfred Büchi, kes sai oma leiutisele patendi 1905. aastal. Esialgu leidsid seadmed kasutust suurtel laevamootoritel ja lennunduses (et kompenseerida õhu hõrenemist suurtel kõrgustel). Autotööstuses muutusid turbod laiatarbekaubaks 1970. ja 1980. aastatel, esmalt diiselmootoritel ja hiljem bensiinimootoritel.

Viited

  1. ↑ Marshall Brain. "How Turbochargers Work". HowStuffWorks. Vaadatud 23. jaanuaril 2026.
  2. ↑ The Editors of Encyclopaedia Britannica. "Turbocharger". Britannica. Vaadatud 23. jaanuaril 2026. {{netiviide}}: parameetris |autor= on üldnimi (juhend)
  3. ↑ Garrett Motion. "Turbocharger Technology". Vaadatud 23. jaanuaril 2026.[alaline kõdulink]
  4. ↑ Engineering Explained. "Air-to-Air vs. Water-to-Air Intercoolers". Vaadatud 23. jaanuaril 2026.
  5. ↑ ABB. "100 years of turbocharging". Vaadatud 23. jaanuaril 2026.