U-vitamiin ehk S-metüülmetioniinkloriid ehk antihaavandiline faktor (ka vitamiinilaadne biomolekul) on kliiniliselt tõestatud haavandivastase toimega looduslikult leiduv toitumisfaktor, ka vitamiinilaadne faktor.
U-vitamiini biofunktsiooniks on ilmselt metüülrühmade doonori roll. U-vitamiini avastas ja nimetuse andis (1950) ligi kümme aastat kestnud uurimistöö käigus Stanfordi ülikooli meditsiinikooli töötaja dr Garnett Cheney. Täpsed andmed tema vajaduse, vaeguse ja toksilisuse kohta puuduvad. U-vitamiini leidub sellistes toiduainetes nagu kapsas, hapukapsas, spargel, petersell, tomatid, oder, harilik lutsern, seller, pastöörimata piim, toores munakollane.
Meditsiinis on kasutatud S-metüülmetioniinkloriidi nii haavandiravis – haavandtõve, maohaavandi kui ka kaksteistsõrmiksoolehaavandi ravis – kui ka lipiidide metabolismi häirete ravis. U-vitamiini haavandivastase toime aluseks olid katsed merisigadega (neil ennetas see histamiinitekkelisi haavandeid) ja kliinilised katsed kinnipeetavatega. Kliiniliste katsete tulemused näitasid, et U-vitamiinil, manustatuna värske kapsa mahlana, on ravitoime haavandtõve korral, vähendades sümptomeid (valu, ebameeldivustunnet kõhus) ning kiirendades haavandi paranemist.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)