From_Bijin-ga_(Pictures_of_Beautiful_Women),_published_by_Tsutaya_Juzaburo_-_Google_Art_Project.jpg)
Ukiyo-e (jaapani keeles 浮世絵 'voolava maailma pildid') oli Jaapanis Edo ajastul (1603–1868) valitsev kunstisuund.
Ukiyo-e (jaapani keeles 浮世絵 'voolava maailma pildid') oli Jaapanis Edo ajastul (1603–1868) valitsev kunstisuund.
Tokugawa ajastu, mida tuntakse ka Edo ajastuna, kestis Jaapanis Tokugawa šogunaadi võimu all aastatel 1608–1867. Seda peetakse majandusliku kasvu, poliitilise stabiilsuse ja rahu perioodiks. Šogunaadi üks eesmärk oli säilitada tasakaal nelja klassi vahel: talupojad, käsitöölised, sõdalased ja kaupmehed. Klassisüsteem oli šogunaadile tulus, kuna talupojad, kes moodustasid 80% elanikkonnast, olid sunnitud põllumajandusega elatist teenima. 1633. aastal kehtestati Jaapanisse levinud võõraste vaadete ja sõjaliste leiutiste tõttu isolatsioonipoliitika, mille kohaselt ei võinud jaapanlased välismaale reisida ega välismaalt naasta. Aastatel 1680–1700 oli majanduse õitseaeg: hoo said sisse tootmine, kaubandus ja töötlev tööstus. Kiirelt arenesid ka suurlinnad, nagu Ōsaka, Kyōto ja Edo (tänapäeva Tōkyō). Siidi, puuvilla, paberi, portselani ja sake tootmine aitas kaasa kaupmeeste klassi edenemisele, mis omakorda pani aluse uutele kirjandus- ja kunstiliikidele, nende hulgas ukiyo-e'le.
Ukiyo (憂き世) oli algul budistlik mõiste, mis viitas inimelu ja kogemuse mööduvale olemusele. Uki tähistas kurbust ja yo elu. Nende kombineerimisel kerkis esile budistlik vaade sünnist, surmast, kannatusest ja uuestisünnist. Ukiyo hakkas varauusaegses Jaapani hedonistlikus linnakultuuris tähistama ujuvat maailma (浮世), mis kujundas uut linnakultuuri elustiili, moodi, modernsust, igapäevaelu ja hetkes elamise rõõme. Eesmärk ei olnud enda soove rahuldada, vaid leppida sellega, mis on, ja õppida seda väärtustama. Väideti, et kui naudingud on sama hetkelised nagu kirsiõiedki, peab neid nautima nii palju kui võimalik.
Puugravüür jõudis Jaapanisse 8. sajandil Hiinast tulnud reisijatega, kes kandsid endaga kaasas puuplokkidega trükitud tekste. Nendega saabusid ka vajalikud võtted ja oskused.
764. aastal andis tollane Jaapani keisrinna Kōken käsu jagada budistlike templite vahel laiali miljon paberile trükitud kujutist. Palveid ehk dhāraṇī'sid sisaldavad paberitrükid rulliti kokku ning paigutati väikestesse käsitsi nikerdatud õõnsatesse Jaapani küpressipuust pagoodidesse, mis hiljem müüdi maha või anti templi annetajatele. Miljoni pagoodi valmistamiseks ja laiali jagamiseks kulus umbes kuus aastat. Arvatavasti levitasid dhāraṇī'sid preestrid, kes pakkusid neid talupoegadele odava religioosse maali aseainena. Kuna eesmärk oli levitada budistlikku usku, olid ühed nende levitajad ka palverändurid, kes kandsid trükiseid pühamutest laia maailma, uskudes, et dhāraṇī'd levitavad hea tervise õnne.
11. sajandil jõudis Hiinast Jaapanisse puidust liikuv trükkimisviis, millega trükiti budistlikke palveraamatuid. 15. sajandil hakati kasutama horisontaalrullikuid, millega oli võimalik valmistada 4,5-meetriseid illustratsioone. 12. sajandist kuni 16. sajandi lõpuni kestnud kodusõdade ja tüliperioodide käigus toimunud tulekahjud hävitasid mitmete aadlike ja jõukate inimeste templilaod. Samuti põletati maha paljud tuntud kloostrid, kus kirjutisi avaldati.
Muudatused toimusid Edo perioodil, kui riigis võttis võimu Tokugawa šogunaat, kes hoidis poliitilised rahutused ära. Sellele järgnenud rahu andis tõuke popkultuuri, sealhulgas kunsti arengule.
Edo perioodil (1603–1868), kui majandus oli Jaapanis kasvamas, tekkis kodanike seas suur nõudlus kunsti järele. Puuplokitrükiseid oli võimalik toota odavalt ja suures koguses. Kui varem sai puuplokitrükiseid lubada vaid jõukas rahvas, siis nüüd oli see kättesaadav vaesematele inimestele. Nii said ka kunstnikud kuulsamaks.
Teiste stiilide seas tegi ukiyo-e maalid eriliseks see, et igast teosest õhkus kunstnike omamoodi iseloom. Kui varasemad Jaapani kunstivormid – kanō, tosa ja yamato-e – pälvisid väiksemate, privaatsemate eliitkoolkondade huvi, siis ukiyo-e avaldus laiemalt. See sobis Edo kodanike – nii linnastunud samuraide, ametnike kui ka chōnin'ide (kaupmeeste) – põhimõtete ja ootustega ning kõigil avanes võimalus enda nõudmisi ja huve avaldada.
Ukiyo-e põhiteemad olid kabuki teatri näitlejad, lõbustuskvartali kaunitarid, legendaarsed samuraid ja muud ajaloolised teemad. Pildid ilmusid algul maalitud sirmidel ja rullpiltidel, mis reklaamisid teatrietendusi, maadlust ning söögikohtades või bordellides pakutavaid teenuseid. Aja jooksul tekkis nõudlus uute ideede järele ning lisandusid uued teemad: linnud, lilled, portreed, maastikud, näitlejad (yakusha-e), kevadpildid (shunga) ja erootika, mida inspireeris naudingu otsingu põhimõte. Kuna klientide huvidega tuli arvestada, oli väga oluline käia moega kaasas ja leida õige kunstnik.
17. sajandil olid trükised ühevärvilised ehk kasutati ainult musta tinti. Sumizuri-e ehk must trükitud pilt jõudis Hiinast Jaapanisse juba 8. sajandil budistlike tekstide ja piltide trükistena. Mustvalged puuplokitrükid, millele kanti käsitsi pintsliga värvi, olid väga nõutud ning selliseid trükiseid toodeti 17. sajandi lõpust 18. sajandi keskpaigani.
18. sajandi alguses võtsid voolu üle puugravüürimeistrid ja trükitehnikate arengu käigus moodustati käsitöölistega ukiyo-e kvartette. Neljasesse rühma kuulusid kirjastaja ehk hanmoto, kunstnik ehk eshi, plokilõikaja ehk horishi ja trükiprintija ehk surishi. Kirjastaja tegeles rahastamisega ning tootmise algatamisega, tellides kunstnikult trükise disaini. Ainult musta tinti kasutades lõi kunstnik visandi ehk gako, hiljem loodi lõplik sketš ehk hanashita-e. Ukiyo-e gravüüride kavandid toimetas kunstnik trükikotta plokilõikaja kätte, kes joonise järgi nikerdas puust ühevärvilise versiooni ehk omohani. Hiljem nikerdas horishi ka teistele värvikihtidele oma puuploki. Printimisprotsessis osales ka kunstnik, kes andis printimisel surishi'le värvijuhiseid. Printimine nõudis surishi'lt täpsust: ta arvutas välja üldise tasakaalu ja tegi peened kohandused. Trükkimist alustati musta tindiga kaetud võtmeplokist, mis sisaldas kujunduse piirjooni ja teksti. Sellele järgnesid värvilised kihid. Valminud ukiyo-e trükised illustreerisid mitmeid romaane, aga pälvisid kuulsust ka iseseisvate graafiliste teostena.
Esimesed värvid (lisaks mustale) võttis kasutusele 1740. aastatel Okumura Masanobu (1691–1768). Enda ajal piirdus ta musta ja valge tindiga, kuid hiljem lisandusid ka käsitsi maalitud punakaspruun ja oranž värv ehk tan-e. Samuti oli ta esimene, kes pintseldas oma trükistele lakki. Tan-e'le lisandus benizuri-e ehk roosakaspunased ja maarohelised värvid. Nende värvidega trükkimine laienes 19. sajandil ja need võimaldasid keerukamaid trükikujundusi. Tekkisid nõudlikumad värvimustrid ja kaunistatud maastikud.
Ukiyo-e tegemisel kasutatud värvained olid nii loodusest kättesaadavad kui ka keemiliselt valmistatavad. Looduslikud värvained saadi taimedest ja putukatest: kõik looduslikud osad (lehed, juured, õie kroonlehed, õienupud, rohi, vaik, puidu sisu ja koor, aga ka kuivatatud puuviljad) kasutati ära. Meiji perioodil (1868–1912), kui toimus kiire moderniseerimine ja paranes kaubandusvõrgustik, võeti kasutusele keemiliselt valmistatud sünteetilised värvid. Need lisasid pigmendile intensiivsust ning tänu dünaamilisele värvipaletile muutus pilt elavamaks.
1760. aastatest hakati tootma mitmevärvilisi trükiseid nishiki-e'sid. Selle alusepanija Suzuki Harunobu (1725–1770) oli kõige silmapaistvam bijin-ga kunstnik, kes jäädvustas oma teostes Yoshiwarat ehk Edo lõbustuspiirkonda. Peamiselt kujutas ta õrna ja lapseliku näoga naisi, kes maitsesid armurõõme, jalutasid mööda tänavaid või lesisid kodus. Enda teostega pani ta ukiyo-e's aluse elegantse eluolu kujutamisele. Nishiki-e ehk brokaadipilt sisaldas eri viisil prinditud värve, mis andsid ukiyo-e'le visuaalse rikkuse.
Läänest tuleva fotograafia tõttu hakkas Meiji perioodil ukiyo-e moest kaduma ja sellega vähenes ka nishiki-e väärtus. Aega nõudev puuplokkidega trükkimine jäi tänapäevastele graafikameetoditele jalgu ning asendati mehaaniliste vahenditega.
Ukiyo-e'l polnud ühte kindlat alusepanijat, vaid selle arengule aitasid kaasa romaanide ja näidendite loomine. Ukiyo-e n-ö algatajad olid Iwasa Matabei (1578–1650) ja Hishikawa Moronobu (1618–1694). Maalikunstnikust Matabei tegeles peamiselt ajalooliste stseenide ning klassikaliste Hiina ja Jaapani teoste illustreerimisega. Moronobu andis lisaks maalingutele välja enda illustreeritud raamatute trükiseid. Põhiliselt kujutas ta Edos elavaid kabuki näitlejaid, lillede vaatamist ja jõe ääres olevate inimeste igapäevaseid tegevusi. 1672. aastal dateeris ja allkirjastas Moronobu neli mustvalget teost, mis tunnistasid ukiyo-e'd kunstistiilina. Sellega pälvis ta n-ö primitiivse ukiyo-e trükiperioodi rajaja tiitli.
Edo esimesel kõrgperioodil tegutsesid mitmed kuulsad kunstnikud, kuid kõige silmapaistvamad olid Isoda Koryūsai (1735–1790), Torii Kiyonaga (1752–1815) ja Kitagawa Utamaro (1753–1806). Suzuki Harunobu õpilane Koryūsai sai kuulsaks 1770. aastal, luues seeriatena suurema formaadiga trükke kurtisaanidest ehk prostituutidest. Erinevalt enda õpetajast, kes kujutas naisi õrnade ja habrastena, muutis Koryūsai naised robustsemaks ning lisas ohtralt roostepunast värvi. Lisaks oli ta kuulus oma linnu- ja taimekompositsioonide ning armustseenide kujutamise poolest.
Kiyonaga maalis majade ja maastike taustal inimesi peene perspektiivitunnetusega. Enda loomingu vedas ta mitmele lehele, mis jutustasid stseenidena jaapani rahvuslikku lugu ukiyo-e vormis.
Utamarot peetakse kõige suuremaks ukiyo-e gravüürimeistriks. Ta pühendas terve oma kunstnikuelu naiseilu uurimisele ja tänu sellele suutis ta oma trükistes tabada igas klassis ja vanuses olevate naiste peeneid tundemärke. Tema bijin-ga'd on peetud kõige meeldejäävamaks, sest ta kujutas naisi pehmetena, kuid tugeva kehaehitusega, ning nende süsimustad juuksed andsid kimonoga edasi silmatorkavat kontrasti. Tänu temale uuendusid erinevad tehnikad, näiteks lisandusid teostele läbipaistva kanga efektid, mis muutsid figuurid poolenisti nähtamatuks.
18. sajandi lõpus tulid esile uued, nooremad ukiyo-e kunstnikud. Näiteks Tōshūsai Sharaku, kelle kunstnikukarjäär kestis ainult kümme kuud, kuid selle lühikese ajaga suutis ta maalida 136 kabuki näitleja portreed.
Üks pikema karjääriga, eksperimenteerimist armastav ja humoorikas kunstnik oli Katsushika Hokusai (1760–1849). Tema stiilid muutusid aastate jooksul: algul tegi ta gravüüre kabuki näitlejatest ja kurtisaanidest, hiljem huvitas teda maastikul dramaatika kujutamine. Lisaks gravüüridele lisandusid tema kogusse sesoonsed õnnitluskaardid, pildid lindudest ja lilledest ning ka tema n-ö mangad. Hokusaid nimetatakse 18. ja 19. sajandi gravüürikunsti ühendajaks. Tema tööd inspireerisid ka teisi kunstnikke, näiteks mõjutas tema teos „Vaadetes“ Utagawa Hiroshigest (1797–1858), kes sai kuulsaks poeetilist atmosfääri õhkavate maastike kujutamisega.
1868 aastal, kui Tokugawa periood oli läbi saamas, avanes uks välismaailma ja ukiyo-e'st sai üks esimesi Jaapani kunstistiile, mis levis Ameerikasse ja Euroopasse. Erilist mõju avaldas “ujuva maailma“ stiil impressionismile, mis hiljem inspireeris paljusid tolleaegseid kunstnikke. Samal ajal kui ukiyo-e oli lääne kunstnike seas populaarsust kogumas, hakkasid need samad mõjud jaapani gravüüride nõudlust vähendama.
20. sajandil muutusid ukiyo-e traditsioonilised puugravüürid eksperimentaalsemaks ja abstraktsemaks. Uue kunstivooluna kujunes välja sosaku-hanga ehk loomingtrükised, mis kasutasid küll ukiyo-e uhkeid värvipalette, kuid kaotati kunstnike, graafikute ja nikerdajate koostöö asendati ühe inimese isikliku loominguga.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Ukiyo-e |