Ukrainlased räägivad peamiselt ukraina keelt. Paljud Ukraina ida- ja lõunaosas elavad ukrainlased räägivad vene keelt.
Ukrainlased on peamiselt õigeusku, Ukraina lääneosas on ka palju uniaate.
Ajalugu
Ukrainlased kujunesid välja Kiievi-Vene alasid asustanud idaslaavi hõimudest ning said selgelt eristuvaks rahvaks Zaporožje Sitši ajastul. Pärast liitmist Vene ja Austria-Ungari impeeriumiga allutati suurem osa Ukrainast venestamisele, millega kaasnesid muu hulgas ukraina keele kasutamise keelud. Pärast aastatel 1768–1774 toimunud Vene-Türgi sõda kindlustas Vene impeerium – Ukraina kasakate osalusel – oma kontrolli kogu Musta mere põhjaosa ja Krimmi üle. Endiste kasakate ja Krimmi tatarlaste asulate kohale kerkisid sellised linnad nagu Jelisavetgrad, Herson, Mõkolajiv, Odessa, Katerõnoslav ja Mariupol; see laiendas märkimisväärselt ukrainlaste asuala ning soodustas ukraina kultuuri levikut ja rikastumist .
1775. aastal kaotas Katariina II ukaas Ukraina kasakad ning enamik Ukraina talupoegi langes pärisorjusse seisusesse, mis püsis 1861. aastani. Tugevneva venestamise perioodil kujunes Jelisavetgradi (Kropõvnõtskõi) linnast oluline Ukraina kultuurikeskus; just seal asutati maailma esimene professionaalne ukraina teater ning linnast sai sünnipaik paljudele silmapaistvatele ukraina, poola ja juudi päritolu tegelastele. Lisaks on linna arhitektuuripärand valdavalt uusklassitsistlikus stiilis .
Maailma esimene professionaalne Ukraina teater, Kropõvnõtskõi
Aastatel 1918–1920 püüti luua stabiilset ja iseseisvat riiki etniliselt ukrainlastega asustatud aladel; need ettevõtmised nurjusid aga naaberriikide sõjalise agressiooni tõttu ning 1918. aastal välja kuulutatud Ukraina Rahvavabariik jagati 1921. aasta Riia rahulepingu tingimuste kohaselt osadeks. Tšekaa hävitas Ukraina iseseisvuse pooldajad .
Stalini ajal, ja eriti kollektiviseerimise perioodil, muutus elu Ukraina NSV-s täielikult. Traditsioonilised rõivad, kaelakeed ja ehted kadusid igapäevaelust peaaegu täielikult ning rahvakalendri tähtpäevad, nagu jõulud või kolmekuningapäev, keelustati; igaüht, kes püüdis neid kombeid säilitada, tembeldati „natsionalistiks“ või „kulakuks“ – OGPU ja NKVD konfiskeerisid või hävitasid nende vara, inimesed ise aga kas hukati või saadeti aastatel 1930–1950 GULAGi laagritesse.
Nii kadusid traditsioonilise rahvaelu ainulaadsed elemendid – elemendid, mis alates 1930. aastate teisest poolest taandati vaid „kultuurimajade“ ja ametlike ansamblite lavarekvisiitideks; ühtlasi kadusid sisuliselt ka rõivastuse, pidustuste ja muusikaga seotud piirkondlik mitmekesisus ning sümboolika. Ukrainlased, kes olid üle elanud 1932.–1933. aasta holodomori, „viljapeade seaduse“ alusel toime pandud hukkamised või küüditamised – ning kes olid alates teisest viisaastakust eranditult kolhoositöötajateks muutunud –, olid sunnitud kandma ühtlustatud töö- ja tava-riietust, täpselt nagu teiste NSV Liidu vabariikide elanikud .
Need sündmused mõjutasid sügavalt elanikkonna demograafilist struktuuri, katkestades traditsioonide edasikandumise põlvkondade vahel: kui Ukraina peredes oli tavaliselt viis kuni kaheksa last – kusjuures suure pere keskkonnas kasvamine mängis kommete säilimisel võtmerolli –, siis alates 1930. aastate teisest poolest langes kogu NSV Liidus sündivate laste keskmine arv kahe või kolmeni. Laste sotsialiseerimise eest vastutasid lasteaiad, riigikoolid ja pioneerilaagrid, samas kui „kulakuks tunnistatud“ talunike lapsed saadeti lastekodudesse, kus nad läbisid täieliku venestamise .
Bõkivnja memoriaalkompleks, mis asub NKVD toime pandud poliitiliste repressioonide ohvrite massihukkamiste ja -matmiste paigas
Aastatel 1937–1938 toimunud suure terrori ajal hukkas või küüditas NKVD Ukraina teadlasi, kirjanikke, fotograafe, filmirežissööre, muusikuid ja ajaloolasi; osa ohvrite säilmed maeti Kiievi lähedal asuvasse Bõkivnja metsa, teised aga hukati pärast Solovki laagris vangistuses viibimist Sandarmohis. Sarnaseid sündmusi leidis aset ka Ukraina läänealadel – nii ajal, mil need kuulusid Poola Vabariigi, Rumeenia Kuningriigi ja Tšehhoslovakkia koosseisu, kui ka pärast nende liitmist NSV Liiduga aastatel 1939–1941 ja hiljem 1944–1953 –, kusjuures repressioonid saavutasid haripunkti operatsiooni „Lääs“ (operatsioon „Zapad“) käigus .
Natsiokupatsiooni ajal oli Ukraina autokefaalse õigeusu kiriku tegevus lubatud, ehkki range riikliku kontrolli all; ühtlasi püüti propaganda abil ära kasutada elanikkonna usulisi tundeid, et suurendada toetust kollaborantidele. Mõlema totalitaarse režiimi, nii natsliku kui ka stalinistliku, poliitika eesmärk oli siiski muuta elanikkond odava tööjõu allikaks ning hävitada täielikult eri rahvaste, sealhulgas ukrainlaste identiteet .
Pärast „raudse eesriide“ tekkimist ja Hruštšovi sula ajal koges Ukraina kultuur teatavat õitsengut ja saavutas populaarsust; siiski ei toimunud ulatuslikku taassündi, kuna Ukraina elanikkond oli kandnud ränki demograafilisi kaotusi, mis tulenesid bolševike poliitikast sõdadevahelisel perioodil ja Teise maailmasõja sündmustest. Leonid Brežnevi valitsusajal hakati traditsiooniliste Ukraina rõivaste kandmist, ukraina keele kasutamist ja ukraina muusika esitamist igapäevaelus pidama märgiks poolehoiust teisitimõtlejatele ning KGB surus sellist tegevust maha. Eelkõige väärib märkimist luuletaja Vassõl Stus, keda tema loomingu pärast korduvalt tagakiusati ja kes suri vangistuses .
Perestroika-ajastut iseloomustasid püüdlused populariseerida Ukraina kultuuri, mille algatasid eelkõige Vjatšeslav Tšornovil ja ühendus Memorial. NKVD ja KGB arhiivide avamine üldsusele viis poliitiliste repressioonide ohvrite massihaudade avastamiseni – eelkõige Bõkivnias . Pärast Ukraina iseseisvuse väljakuulutamist 1991. aastal vabanes riik Nõukogude tsensuurist ja algas Ukraina rahvusliku identiteedi taassünd, ehkki ühiskond maadles veel pikka aega Nõukogude majanduskriisi tagajärgedega .
21. sajandi Vene-Ukraina sõja käigus hävitati lisaks relvakonfliktist tingitud sadade tuhandete Ukraina tsiviilisikute hukkumisele ka arvukalt Ukraina kultuurimälestisi; mõned neist – näiteks Mariupolis asunud holodomori mälestusmärk ja Mariupoli draamateater hävitati Venemaa võimude otsesel korraldusel , ako napríklad Mariupoľské činoherné divadlo . Vastusena Venemaa tegevusele asus Ukraina ellu viima dekommuniseerimispoliitikat .
↑"Arhiivikoopia". Originaali(PDF) arhiivikoopia seisuga 6. september 2018. Vaadatud 8. märtsil 2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
_02.jpg)
