Praeguseks varemetes Ungru mõisa härrastemaja ehitati aastatel 1893–1896 Ungern-Sternbergide ajal. Arhitektuuriliselt on see uusbarokkstiilis. Härrastemaja eeskujuks on Saksamaal Halle lähedal asuv Merseburgi loss ning on selle peaaegu täpne koopia. Ehitamist alustas 1893. aastal Ungru mõisnik Ewald von Ungern-Sternberg, ehitis sai peaaegu valmis, kuid sisetööd jäid rahapuuduse tõttu tegemata ning loss jäi tühjaks. Hoonet ümbritses mõisa park, mis oli väidetavalt üks ilusamaid terves Eestis. II maailmasõjas sai ehitis kannatada ja hakkas lagunema.
Ajalugu
Eraldi Ungru mõisast saab rääkima hakata aastast 1523, mil see eraldati Kiltsi mõisast. Liivi sõja ajal, 1561. aasta 4. juulil keeldus Ungru mõisnik Reinhold Herkel (suri enne 1586). Rootsi kuningale Erik XIV andmast truudusvannet ja Ungru mõis võeti temalt ära ja anti Klas Hornile (1517–1566).
1794. aastal ostis Christian Renatus von Ungern-Sternberg (1746–1808) ka Lauguta karjamõisa ja 1793. aastal Uuemõisalt panditud 1/2 adramaast sai Suureküla karjamõis, millised pantis järgnevalt.
1830. aastal ostis mõisa krahv Magnus De la Gardie (1788–1856) ning pärast tema surma müüdi mõis edasi Ewald Ungern-Sternbergile (1824–1899). Krahv Ewaldi poeg Ewald (1863–1909) haigestus 1908. aastal reisil Peterburi, kus ta ka suri. Tema tahtmise kohaselt toimetati tema põrm Haapsallu ning kanti Ungru lossi. Lossis veetis ta küll juba surnuna ainsa öö ning hiljem maeti ta perekonna matmispaika Hiiumaale Kõrgessaarde. Pärast seda jäi loss ilma tõelise peremeheta ning hakkas lagunema juba Esimese maailmasõja ajal rüüstamiste tagajärjel.
Ehitatud Ungru mõisa loss on puhta vuugiga paekiviehitis, mida iseloomustavad keerukas põhiplaan ning baroksed voluutviilud. Viile oli lossil kokku 11 ning neid kaunistasid lisaks veel paedetailid. Lossi keskosa kaunistas omal ajal neljakorruseline kivitorn. Torni kiiver aga ei olnud koopia Merseburgi lossist, vaid vähendatud koopia Tallinna Niguliste kirikutornist. 1899. aastaks oli lossil katus peal ning ka torn oli saanud oma esindusliku kiivri, rahapuudusel tuli töö aga katkestada. Tegemata olid jäänud aknad ja uksed, barokkportaal ning kõik sisetööd.
Ungru lossivaremed, 1916/1917
Loss hakkas hoogsalt lagunema 1940. aastatel, pärast aastaid tühjana seismist. Teise maailmasõjas hävis ka tornikiivri ülaosa. 1960. aastail jäi loss Nõukogude sõjaväe valdusse. Kui hakati rajama Haapsalu sõjalennuvälja, hakkas loss kiiresti lagunema ning muutus varemeiks. 1968. aastal otsustas tollane lennuvälja ülem vedada kasutult vedelenud lossivaremed lennuvälja stardiraja täiteks. Kohalikul võimuladvikul aga õnnestus lammutustööd siiski seisma panna, kuid selleks ajaks oli juba kolmandik lossi müüre jõutud ära lammutada. See, mis alles jäi, on nähtav tänini.
Lossi sissepääs oli edelatornis. Sealt viis trepp esinduskorrusele, kus kõrvuti mänguruumidega asusid ka suur tantsusaal, söögisaal, garderoobid ja salongid.
Ungru lossivaremed, 2014
Tänapäev
Tänapäeval on säilinud osa mõisa pargist. Ühte mõisapargi põlispuudest säilinud puud tuntakse Peetri tammena. See jääb vahetul maantee äärde. Ühe versiooni järgi olevat selle istutanud Peeter I, teise versiooni kohaselt olevat ta selle all einestanud. Säilinud on ka mõisast Haapsalu poole viiva Haapsalu–Rohuküla tee vana paekivist kaarsild, milleni ulatus tollane pargiala.
Nüüdsed omanikud on otsustanud hoone säilitada vaatamisväärsusena ja hoiavad korras ka varemete ümbrust.[viide?]
