Uno Prii (28. veebruar 1924 Tallinn – 27. november 2000 Toronto, Kanada) oli Eesti päritolu Kanada arhitekt.
Ta projekteeris umbes 250 ehitist, enamiku Kanadas Torontos, ent ka mujal Ontario provintsis ja USAs.
Uno Prii kasvas üles Eestis, kus tema isa oli arhitekt ja ehitaja.
Ta lõpetas aastal 1943 Tallinna Reaalkooli.
1943. aastal lahkus Prii Soome ja 1944. aastal Rootsi. Ta õppis ja töötas Stockholmis tsiviilehitusinsenerina, kuid lahkus 1950. aastal Kanadasse. Ta tuli Torontosse, et õppida arhitektuuri, ja lõpetas 1955. aastal cum laude Toronto Ülikooli Arhitektuurikooli, kus ta oli õppinud Eric Arthuri käe all. Igal suvel töötas ta Eric Arthuri firmas Fleury & Arthur kuni lõpetamiseni.
Prii lõi oma arhitektuuribüroo 1957. aastal. Oma büroo omamine võimaldas tal uurida oma arhitektuurilist visiooni, mis erines tolleaegse domineeriva stiili, modernismi rõhutatud sirgjoontest ja lihtsatest vormidest. 1960. aastatel kasvas korterielu kiiresti populaarsuse kasvuks, kuna Torontosse saabus tuhandeid immigrante. Ka beebibuumi põlvkond sisenes tööjõuturule ja otsis mugavaid elamispindu.
1960. aastad olid Prii kõige elurõõmsam ajastu, mil ta nägi paljude hoonete valmimist skulpturaalsete kurvide ja kunstipäraste detailidega, mille poolest ta tuntuks sai. Sel ajastul kasutas Prii ära uusi betoonlibisemisvorme, mis libisesid hoonetele üles betooni valamise ajal. Arhitekt edendas oma skulpturaalseid disainiideid kirglikult. Toronto ehitaja Harry Hiller, ametilt Poola päritolu puusepp, oli üks klient, kes oli Prii visioonile avatud, ja just tema jaoks arendas Prii välja mõned oma tuntumad kortermajad, sealhulgas Walmer Road 35 ja 44 ning Prince Arthur Avenue 20.
2007. aasta seisuga oli Toronto pärandvara inventuuris loetletud 16 Prii projekteeritud hoonet.