Vaagen

 See artikkel räägib luulisest vaagnast; neeruvaagna kohta vaata artiklit Neeruvaagen; lauanõu kohta vaata artiklit Vaagen (lauanõu)

Vaagen (ladina pelvis, rahvapärane nimetus ka vaagnaluu) on paljude selgroogsete loomade skeleti luuline osa – luurõngas.

Vaagen ühendab kahel jalal kulgevatel inimestel keret jalgade (alajäsemete) vabaosaga ning neljal jalal kulgevatel loomadel tagajäsemete vabaosaga.

Vaagnana käsitletakse vahel ka luulist vaagnat koos vaagnaõõnega – vaagnapiirkonna lihaste ja siseelunditega (nagu kusepõis, emakas, pärasool).

Vaagna asend ja kuju erinevad nii liigiti kui ka indiviiditi.

Vaagna osad on

Imetajatel

Mehe vaagen eestvaates

Inimestel

Inimestel koosneb luuline vaagen puusaluudest, ristluust ja õndraluust.

Vaagnaluu alumine osa on istmikuluu (lad. ischium, mitm, ischia), selle alumine punkt on istmikuköber (isteköber, ristluuköber, tuber ischiadicum), millele inimene istudes toetub.

Naise vaagen

Vaagnal esinevad ka soolised iseärasused.

Luuline vaagen koos väikevaagna pehmete kudede ja vaagnapõhjaga moodustavad sünnituskanali.

Naise vaagen eestvaates

Roomajatel

Madudel

Kõigil tänapäeva maolistel vaagen puudub, kuid näiteks nii emastel kui ka isastel anakondadel, boadel ja püütonitel on tagakehas kloaagi läheduses säilinud vaagna ja tagajäsemete paarilised väiksemõõtmelised jäänused (vaagnakannused).

Viited

  1. ↑ Eesti nõukogude entsüklopeedia. 8. köide: TINK-YVER. Tallinn: Valgus, 1976, lk 244.
  2. ↑ "Meditsiinisõnastik" 816:2004.
  3. ↑ "sakrotuberoosne. EKI ühendsõnastik 2026. Eesti Keele Instituut". Sõnaveeb. 10. jaanuar 2022.
  4. ↑ "Tuber ischiadicum", Vicipaedia (ladina), 4. mai 2021, vaadatud 5. aprillil 2026
  5. ↑ Marge Mahla RM, MSc,, Veebiversioon (vaadatud 07.01.2014)
  6. ↑ Hermann Schlegel, Essay on the Physiognomy of Serpents, translated by Thos. Stewart Traill, Edinburgh, Maclachlan Stewart and Company, lk 27, 1843, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 23.10.2013) (inglise keeles)