Vaino Olli (8. jaanuar 1928 Kuigatsi vald, Valgamaa – 14. september 1986 Tallinn) oli eesti ehitusgeoloog.
Ta lõpetas 1947. aastal Valga 1. Keskkooli ja 1952. aastal Tartu Riikliku Ülikooli geoloogiaosakonna. Geoloogia-mineraloogiakandidaat (1961, Moskva), väitekiri "Инженерно-геологическая характеристика и районирование Эстонской ССР".
Oli aastatel 1952–1955 Kasahstani Geoloogiavalitsuse Karatau ekspeditsiooni vanemgeoloog, 1955–1969 Geoloogia Instituudi aspirant, noorem- ja vanemteadur ning aastatel 1963–1966 teadussekretär, 1969–1986 juhtis EKE Projekti peageoloogina ehitusgeoloogilisi rakendusuuringuid ja suunas Eesti NSV Ehituskomitee Geotehnikakomisjoni liikmena ehitusgeoloogilisi uuringuid Eestis.
Ta organiseeris Eesti geotehnika konverentse, Balti NSV-de vahelisi töökoosolekuid ja toimetas geotehnika kogumikke. Koguteose "NSVL geoloogiline uuritus" mitme Eestit käsitleva köite toimetaja.
Uurinud pinnase omadusi, veejuhtivust, Eesti ehitusgeoloogilist rajoneerimist; täiustanud ehitusgeoloogiliste uuringute metoodikat; etendanud juhtivat osa eestikeelse ehitusgeoloogilise terminoloogia loomisel ja ehitusgeoloogia ajaloo uurimisel.
Umbes 20 teaduspublikatsiooni.
Vaino Olli oli põllutöölise poeg.
Tema poeg on Kalle Olli.