Talumaa ehk vallamaa (saksa keeles Bauernland) oli ajalooliselt Baltimaades mõisa territooriumile jääv ala, mida kasutasid talupojad..
Aastatel 1849–65 eraldati talurahvaseaduste kohaselt talumaast kvoodi- või kuuendikumaa, mis läks mõisniku valdusse. Ülejäänud talumaa osa nimetati Liivimaa kubermangus (välja arvatud Saaremaal) vakumaaks ning Eestimaa kubermangus ja Saaremaal talurendimaaks, seda võis rentida või päriseks müüa ainult talukogukonna liikmetele.
Aastatel 1919–1920 Eestis ja Lätis vastu võetud maaseadustega kaotas mõiste "talumaa" juriidilise tähtsuse.