Valter Niilus (ka Valter Nilus; 1955. aastast Walter Niilus; 15. juuli 1913 Tallinn – 9. oktoober 1978 Upland (Los Angelese lähedal), USA) oli Eesti keeleteadlane, eesti filoloog.
Valter Niilus oli tehnik-konstruktori poeg.
1932. aastal lõpetas Niilus Tallinnas J. Westholmi Gümnaasiumi, 1933–40 õppis Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti ja romaani keeli. Lõpetas ülikooli 1940. aastal magistrikraadiga, väitekiri "Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti murde vältuse erinevusest". TÜ doktorant. 1997. aastal[küsitav] kaitses ta TÜ-s meditsiinidoktori kraadi väitekirjaga "Clostridium difficile infection and intestinal microbial ecology".
Niilus viibis 1938–40 stipendiaadina Pariisis Sorbonne'i ülikoolis, olles ühtlasi Pariisi Idakeelte Instituudis eesti keele lektor. Ta oli 1939–41 Akadeemilise Emakeele Seltsi teadussekretär ja 1939–40 ajakirja Eesti Keel toimetaja-sekretär, 1942–43 Postimehe kultuuriosakonna juhataja.
Saksa võimud arreteerisid Niiluse koos teiste rahvuslastega põrandaalusest tegevusest osavõtu pärast ning ta viibis mõnda aega Tallinna Keskvanglas, kust vabanes Saksa vägede lahkumisel. Siirdus 1944 koos perekonnaga Saksamaale, kus oli eesti laagrikoolide organiseerijaid. Olles kutsutud USA armee juurde tsiviilohvitseriks, töötas ta Kanada immigratsiooniameti juures Heidelbergis ja Karlsruhes. 1950 läks Niilus USA-sse Californiasse, kus oli 1950–78 Claremont College'i raamatukogu ametnik ja abijuhataja ning vene keele lektor. Korraldas ka California Ülikoolis eesti keele kursusi.
Niilus oli aktiivne Ameerika lääneranniku eestlaskonna huvide eest seisja ning Los Angelese Eesti Maja rajamise mõtte algatajaid. Ta koostas ülevaate Lõuna-California eestlaste tegevusest, oli Balti Uurimuste Edendamise Ühingu (AABS) ja ERK USA-s liige.
Valter Niilus uuris lõunaeesti murdeid, eriti leivu keelesaare murrakut. Ta avaldas üle 10 teaduspublikatsiooni.
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.