Ohakaliblikas

Ohakaliblikas

Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Selts Liblikalised Lepidoptera
Sugukond Koerlibliklased Nymphalidae
Perekond Admiral Vanessa
Liik Ohakaliblikas
Binaarne nimetus
Vanessa cardui
Linnaeus, 1758

Ohakaliblikas (Vanessa cardui) on koerlibliklaste sugukonda kuuluv liblikas.

Nimetuse etümoloogia

Eestikeelne nimetus viitab liigi röövikute toidutaimedele. Liigi ladinakeelne nimetus cardui tuleneb ladinakeelsest sõnast carduus, mis tähendab karuohakat.

Välimus ja tunnused

Ohakaliblika tiibade siruulatus on 46–62 mm. Tiibade ülakülg on kahvatuoranž, kannaosa aga rohekaspruun. Eestiiva tipuosa on laialt must ning oranžil tiivaosal paikneb mitu musta laiku. Mustal tipuosas on üks suurem valge laik ja neli väiksemat valget tähni. Eestiiva serv on must ning tagatiiva servisel paikneb rida musti laike. Kanna pool on rida piklikke musti tähne ja nende kõrval ümaramaid musti laike. Tagatiiva keskosas kulgeb rida enamasti vöödiks liitunud musti laike. Tiivanarmad on musta-valgekirjud nii ees- kui ka tagatiiva servades. Eestiiva alakülg meenutab ülakülge, kuid on heledam. Tagatiiva alakülg on valdavalt rohekaspruun, tiheda heleda kribulise kirjaga. Välisalas paikneb rida selgeid silmlaike.

Tiibade oranži-musta kirja ja suuruse poolest võib ohakaliblikas meenutada mõningaid teisi koerlibliklasi ja pajuliblikaid. Eriti iseloomulik on aga eestiiva must tipuosa, millel paikneb üks suur valge laik ja mitu väiksemat valget tähni.

Elupaik

Tegemist on avamaastikuliigiga, keda võib kohata väga erinevates paikades. Ta lendab põldudel, niitudel, teeservadel, jäätmaadel, aedades, rannikualadel ja muudes õierikastes avatud elupaikades.

Levila

Ohakaliblikas on kosmopoliitse levikuga liik ning üks maailma tuntumaid rändliblikaid. Ta esineb väga suurel alal Euroopas, Aasias, Aafrikas ja mujal maailmas. Euroopas võib teda kohata Lõuna-Euroopast kuni Fennoskandia põhjaosani.

Liigi püsivamad asurkonnad paiknevad Põhja-Aafrikas ja Lõuna-Euroopas, kus valmikuid võib kohata peaaegu kogu aasta vältel. Suve jooksul rändavad ohakaliblikad põhja poole ning võivad mõnel aastal ilmuda sinna väga arvukalt. Sügiskülmade saabudes hukkub suur osa isenditest, kuid osa liblikaid jõuab tagasi Vahemere piirkonna soojematele aladele. Eriti rohkearvulisi sisserändeid esineb tavaliselt umbes iga 5-7 aasta või 6-8 aasta järel.

Ohakaliblika migratsioonimarsruut

Lennuaeg

Eestis võib ohakaliblikat näha tavaliselt mai lõpust juunini (esimesed sisserändajad) ja uuesti juulist septembrini (esimeste sisserändajate järeltulijad + teised sisserändajad). Esimesed isendid on sisserändajad, kes saabuvad lõuna poolt.

Nende järglased arenevad Eestis suve jooksul ning lendavad enamasti juuli teisest poolest septembrini. Juba juulist alates liiguvad osa Eestis kasvanud liblikaid tagasi lõuna poole, näiteks Lõuna-Euroopasse ja Põhja-Aafrikasse.

Rööviku areng

Röövikud on kuni 3 cm pikad. Väga varieeruva värvusega: hallist ookerpruuni kuni tumepruunini, kehal alati olemas peened kollakad pikisuunalised jooned. Ohakaliblika röövikud toituvad peamiselt ohakatel ja karuohakatel, kuid võivad areneda ka teistel taimedel, näiteks kõrvenõgestel, pujul, humalal, varsakapjadel ja takjatel. Nukkumine toimub peremeestaimest eemal.


Röövik elab sageli kokkukeritud või võrgendiga ühendatud lehtede varjus. Nooremad röövikud võivad teha lehtedesse auke, vanemad aga söövad lehti servast ning võivad tugevama kahjustuse korral taime lehti oluliselt kahjustada.

Viited

  1. 1 2 3 4 5 Õunap, Erki; Tartes, Urmas. Eesti päevaliblikad. Lk 195.
  2. 1 2 3 Viidalepp, J.; Remm, H. Eesti liblikate määraja. Lk 211.
  3. 1 2 Sterry, Paul; Mackay, Andrew. Liblikad. Lk 88.
  4. ↑ Viidalepp, J.; Möls, T. Eesti suurliblikate määraja. 1. Lk 56.
  5. 1 2 3 4 Bellmann, Heiko. Liblikad. Välimääraja. Lk 144.

Välislingid