Vasarpea

Vasarpea

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Pelikanilised Pelecaniformes
Sugukond Vasarpealased Scopidae
Perekond Vasarpea Scopus
Liik Vasarpea
Binaarne nimetus
Scopus umbretta
Gmelin, 1789

Vasarpea (Scopus umbretta) on vasarpealaste sugukonda kuuluv linnuliik.

Välimus

Vasarpea on 50–56 cm pikk. Noka pikkus on 80–85 mm. Kaalub 415–430 g.

Sulestik on pruun, seljal lillaka läikega. Sabal on tumepruunid triibud. Nokk ja jalad on mustad. S. u. minor on väiksem ja tumedama sulestikuga kui umbretta. Kael ja jalad on suhteliselt lühikesed. Tiivad on laiad ja ümara otsaga.

Noorlinnu nokk on pruun ja tömbi otsaga. Udusulis pojad on hallid.

Lennates teeb vasarpea ühes minutis 180–190 tiivalööki. Nad oskavad puude ja teiste takistuste vahel hästi manööverdada. Vahel liuglevad nad tõusvatel õhuvooludel. Lennates hoiab vasarpea tavaliselt kaela veidi kõverdatuna. Liueldes on kael üleni välja sirutatud, pesamaterjali kandes hoiab kaela täiesti kõverdatuna.

Alamliigid ja levik

Liigil on kaks alamliiki:

Elavad jõgede ja järvede ääres, padurates ning mangroovides, Tansaanias toituvad ka kivisel rannikul.

Toitumine

Vasarpead toituvad väikestest kaladest, eriti noortest angersägadest, pardkaladest ja tilaapiatest, konnadest, koorikloomadest, putukatest, ussidest ja väikestest imetajatest. Lõuna- ja Ida-Aafrikas eelistavad nad kannuskonni ja nende kulleseid. Malis toituvad peaaegu täielikult kaladest.

Toituvad päeval. Toidu leidmiseks kasutavad nägemist. Toitu otsides kõnnivad aeglaselt vees, hoides pead 6–10 cm kõrgusel veepinnast. Saaklooma märgates haaravad ta kähku noka vahele. Mõnikord segavad jalaga vett või lehvitavad tiibadega, et saakloomi peidust välja ajada. Mudases piirkonnas toitudes raputavad saaklooma mudast puhtaks ja võimalusel pesevad teda vees, enne kui ta alla neelavad. Võivad kulleseid haarata ka lennates. Mõnikord järgnevad kahvripühvlitele või veistele, et püüda saakloomi, kelle suured kariloomad peidust välja ajavad.

Kilg-merikotkad varastavad mõnikord vasarpeadelt toitu.

Pesitsemine

Vasarpead pesitsevad 9 meetri kõrgusel suure puu otsas. Pesa ehitavad mõlemad vanalinnud okstest ja mudast, mida nad korjavad kuni 100 m kauguselt, ja neil kulub selleks 3–6 nädalat. Pesa on 2 m kõrge ja 1–2 m lai ning võib kaaluda mitusada kilogrammi. Pesa ainus sissepääs on alaosas asuv 10–15 cm laiune ja 40–60 cm pikkune tunnel, mis viib 40 cm laiusesse ja 60 cm kõrgusesse pesitsusruumi. Vasarpeapaar ehitab aasta jooksul keskmiselt 3–5 pesa.

Mõnikord ajavad hall-kassikakud või loorkakud vasarpead pesast ära, et see omale võtta. Mahajäetud vasarpeapesa võivad hõivata vaaraohaned, kühmnokk-pardid, hall-tuuletallajad, aafrika pisipardid, prilltuvid, must-toonekured, genetid, mangustid, varaanid, mustkael-kobrad ja püütonid. Väiksed linnud võivad teha oma pesa ka kasutuses olevasse vasarpeapessa. Mõnikord kolivad vasarpead tagasi pessa, kus kakud on vahepeal pesitsenud.

Vasarpead on territoriaalsed. Malis on ühe paari territoorium 20–37 ha. Lõuna-Aafrika Vabariigist on teada juhtum, kus ühel hektaril pesitses viis paari.

Ida-Aafrikas pesitsevad nad aasta läbi, mujal vihmaperioodi lõpus või kuival perioodil. Kurnas on 3–6 valget muna mõõtmetega 44,5 × 33,9 mm. Muna kaalub 27,8 g. Mune haub peamiselt emaslind 28–32 päeva. Pojad lahkuvad pesast 47 päeva vanuselt.

Viited

  1. ↑ BirdLife International (2016). Scopus umbretta. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2016.
  2. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1992). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 430–435. ISBN 978-84-87334-10-8.
  3. 1 2 3 Kahl, M. P. (1967). "Observations on the behaviour of the Hamerkop Scopus umbretta in Uganda". Ibis. 109 (1): 25–32. DOI:10.1111/j.1474-919X.1967.tb00004.x.
  4. ↑ "Ibises, spoonbills, herons, Hamerkop, Shoebill, pelicans". IOC World Bird List. Vaadatud 29. augustil 2025.
  5. ↑ Wilson, R. T.; Wilson, M. P.; Durkin, J. W. (1987). "Aspects of the reproductive ecology of the Hamerkop Scopus umbretta in central Mali". Ibis. 129 (2): 382–388. DOI:10.1111/j.1474-919X.1987.tb03182.x.

Välislingid