See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2019) |
Vello Oja (4. veebruar 1943 Viljandi – 22. detsember 2020 Tartu) oli eesti biofüüsik.
Vello Oja isa oli mölder ja töötas kuni pensionini Tääksi veskis.
Vello Oja andekus paistis välja juba koolipõlves. Kui ta käis Tääksi kooli 6. klassis, hakkasid õpilased tunni ajal andma igavuse peletamiseks üksteisele hulknurga pindala leidmise ülesandeid. Hulknurk oli antud tippudega ruudulisel paberil ja kõik tipud pidid asuma vihiku joonte ristumistel. Pindala ühikuks olid vihiku ruudud. Püüdsin leida nii keerulist hulknurka, mille pindala ta ei suudaks leida. Lõpuks jäigi ühe hulknurga puhul pikemalt mõtlema, kuni tund sai läbi. Vahetunnis aga näitas meetodit ehk algoritmi, kuidas ta tulevikus suudab iga sellise hulknurga pindala lihtsalt leida ja mäng kaotas põnevuse.
Tema kirjeldatud võte oli sisuliselt integraali abil pindala leidmine pisut lihtsustatud sobitatud kujul. Integraalidest aga ei olnud meie, koolipoisid, loomulikult kuulnudki ja õpiti integraale siis alles ülikoolis. Bioloogiahuvi ja leidlikkus paistis samuti välja.
Päris pintsette polnud siis kerge hankida ja nii tegi ta puust pintsetid, mille abil sai vapsikuid ja teisi nõelaga relvastatud putukaid ohutult kinni hoida ning uurida.
Oja lõpetas 1961 Viljandi 2. Keskkooli, 1966 Tartu Riikliku Ülikooli füüsikaosakonna, füüsika-matemaatikakandidaat (1972, Krasnojarski FI), väitekiri "Экспериментальное исследование фотосинтеза листьев по обмену CO2". Oli 1967–1970 Füüsika ja Astronoomia Instituudi aspirant, 1970–1977 FAI/AAI nooremteadur, 1977–1992 Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudi vanemteadur, aastast 1992 TÜ MRI vanemteadur.
Uurimisvaldkonnad: lehe fotosünteesi uurimismeetodite ja aparatuuri arendamine; CO2 neeldumine fotosünteesis ja pH regulatsioon intaktses lehes; fotosüsteemide I ja II uurimine intaktses lehes. Eesti NSV teaduspreemia (1985, kollektiivis), Eesti Vabariigi teaduspreemia (1999, koos Agu Laisaga). Üle 80 teaduspublikatsiooni.