See artikkel räägib inimese veregruppidest; koera veregruppide kohta vaata artiklit Koera veregrupid; Loomade veregruppide kohta vaata Loomade veregrupid
Võimalik autoriõiguste rikkumine!
Kui autor lubab kasutada teksti litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, siis peaks ta seda kinnitama, saates e-kirja aadressile permissions-etwikimedia.org. Autoriõiguse loa taotlemise juhendi leiad leheküljelt Vikipeedia:Autoriõiguse loa taotlemine.
Võimalikuks lahenduseks on ka mõtte edasiandmine teises sõnastuses, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.
Veregruppide eristamise aluseks on veres esinevad ained: antigeenid ja antikehad. Veregruppide antigeenid on punaste vereliblede peal, antikehad aga vereplasmas. Siiani on teada rohkem kui 17 veregrupisüsteemi, millest igaühes on palju erinevaid antigeene. Veregrupp on pärilik ja elu jooksul see ei muutu. Võib julgesti väita, et ei ole maailmas kaht inimest täiesti kokkulangeva veregruppide pildiga. Seepärast peab enne iga vereülekannet sooritama seroloogilised sobivusproovid doonori ja patsiendiverega. Üldjuhul segatakse omavahel kokku patsiendi seerum ja doonori punased verelibled. Kui tekib punaste vereliblede kokkukleepumine, sisaldab patsiendi veri doonori punalibledega reageerivaid antikehi ja selle doonori veri on haigele ülekandeks sobimatu.
Vereülekande seisukohalt kõige tähtsam on AB0-süsteem. AB0-süsteemi antigeene on kaks – antigeen A ja antigeen B. Veregrupp AB0-süsteemis sõltub sellest, milline antigeen on punastel verelibledel.
On neli võimalust:
punastel verelibledel on antigeen A, siis on veregrupp A;
punastel verelibledel on antigeen B, siis on veregrupp B;
punastel verelibledel on antigeen A ja B, siis on veregrupp AB;
punastel verelibledel pole antigeeni A ega B, siis on veregrupp 0
Sünnijärgselt, peale soolestiku koloniseerumist erinevate bakteritega, tekivad esimestel elukuudel AB0-antikehad puuduva antigeeni vastu. Selle aluseks on IgM klassi antikehade teke soolebakterite polüsahhariidsete antigeenide vastu; need antikehad ristreageerivad AB0-süsteemi polüsahhariidsete antigeenidega. Kui AB0-süsteemi mingi antigeen on kehas olemas, siis kehaomase antigeeniga ristreageerivad antikehi tekkida ei saa.
Inimesel veregrupiga A on antikehad antigeen B vastu, neid nimetatakse anti-B antikehadeks.
Inimesel veregrupiga B on antikehad antigeen A vastu, neid nimetatakse anti-A antikehadeks.
Inimesel veregrupiga AB anti-A ja anti-B antikehad puuduvad.
Inimesel veregrupiga 0 on antikehad antigeenide A ja B vastu, anti-A ja anti-B antikehad.
Vereülekande puhul peab jälgima, et patsient saaks sellist verd, mille vastu tal antikehi ei ole. Vastasel juhul tekib antigeen-antikeha reaktsioon, mis viib ülekantud punaliblede lõhustumisele.
Reesussüsteem
Reesussüsteem ehk Rh-süsteem on teine vereülekande seisukohalt väga oluline süsteem. Tänapäeval tuntakse üle 40 erineva Rh-süsteemi antigeeni. Olulisemad nendest on D-, C-, E-, c- ja e-antigeen. D-antigeen on Rh-süsteemi kõige tähtsam antigeen, mille esinemise järgi punastes verelibledes jagunevad inimesed:
Rh-positiivsed (punastes verelibledes on D-antigeen);
Rh-negatiivsed (punastes verelibledes puudub D-antigeen)-
Eestis on elanikkonnast umbes 83% Rh-positiivsed, ülejäänud 17% on Rh-negatiivsed. Vereülekande puhul tuleb alati jälgida, et D-negatiivne haige saaks D-negatiivse doonori vere, sest muidu võivad tekkida haigel D-antigeeni vastased antikehad, mis järgnevate vereülekannete puhul tekitavad vereülekandejärgseid tüsistusi. D-antigeeni vastased antikehad on ka kõige sagedasemad vastsündinu hemolüütilise tõve põhjustajad kui Rh-negatiivsel emal sünnib Rh-positiivne laps.
