 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2026) |
_Neggo.jpg)
Alexander Victor Woldemar Neggo (ka Viktor Neggo; 24. detsember 1890 Kuressaare, Saaremaa – 15. juuni 1942 Ussollagi vangilaager, Solikamsk, Permi oblast) oli Eesti poliitik, pedagoog ja haridustegelane.
Kooliharidust hakkas omandama kodus, seejärel õppis Kuressaares M. Eisenschmidti eraalgkoolis ning sealses kroonugümnaasiumis, mille lõpetas 1910. aastal. Pärast seda õppis Peterburi ülikooli füüsika-matemaatika teaduskonnas. Korp! Fraternitas Estica vilistlane.
Töötas õppejõuna Kuressaares, Tartus, Tallinnas, sõjakoolis, Narvas ja Valgas.
Neggo oli Tallinna omakaitse salgaülem. Võttis osa iseseisvusmanifesti väljakuulutamise eeltöödest ja põrandaalusest organiseerimistööst Saksa okupatsiooni ajal. Oli chargé d'affaires ja konsul Pihkvas Vene Loode valitsuse juures ja välisministeeriumi sekretariaadis konsulaar- ja passiosakonna juhataja kohusetäitja ning Berliini Eesti peakonsulaadi sekretär.
1917. aastal valiti ta Saaremaalt Radikaal-Sotsialistliku Partei (hilisema Tööerakonna) kandidaadina Eesti Maanõukokku. Hiljem läks ta üle Maaliitu. 1919. aasta jaanuarist kuni augustini töötas ta Eesti Ajutise Valitsuse Saare maakonna komissarina, ülesandega kontrollida seaduste ning Eesti Ajutise Valitsuse määruste ja korralduste täitmist kohalike ametiasutuste poolt. Neggo ametiajal toimus Saaremaa mäss (juhtis selle likvideerimist), mille kohta ta avaldas hiljem mitu kirjutist.
Võttis osa Kaitseliidu tegevusest alates selle loomisest, olles mitme maleva propagandapealik ja vanem. Oli Noorte Kotkaste üks ellukutsujatest ja lühikest aega esimene peastaabi ülem.
1932–1934 oli Valga Ühisgümnaasiumi ja 1934–1940 Tartu Poeglaste Gümnaasiumi direktor.
Surmaotsus, hukati.
Tema abikaasa oli Lucia Neggo, kes oli tegev nais- ja noorsoo-organisatsioonides (oli nt Valgas kodutütarde ringkonnavanem, kuulus kodutütarde organisatsiooni ja naiskodukaitsesse). Victor Neggol oli kaks poega ja kaks tütart.
