Vilehaigur
| Vilehaigur | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Pelikanilised Pelecaniformes |
| Sugukond |
Haigurlased Ardeidae |
| Perekond |
Vilehaigur Syrigma |
| Liik |
Vilehaigur |
| Binaarne nimetus | |
|
Syrigma sibilatrix (Temminck, 1824) | |
 | |
| Sünonüümid | |
|
Ardea sibilatrix | |
Vilehaigur (Syrigma sibilatrix) on haigurlaste sugukonda kuuluv linnuliik.
Välimus
Vilehaigur on 53–64 cm pikk ja kaalub 521–546 g.
Vilehaigru selg ning õla- ja hoosuled on sinakashallid. Kael ja rind on kollased. Pealtiiva kattesuled on kollased ja oranžid mustade triipudega. Kurgualune, kõht ja saba on valged. Pealagi on must, peas on kuni 4 cm pikkused mustad heleda otsaga suled. Silmad on helekollased. Valjasriba on sinine. Nokk on roosa või punane, nokaots on must.
Vilehaigrud lehvitavad tiibu kiiremini kui teised haigrud. Lennates hoiavad nad kaela veidi kõverdatult, harva ka üleni väljasirutatult.
S. s. fostersmithi on väiksem kui sibilatrix, tema nokk on lühem, pea on heledam ning tiiva kattesuled on kollasemat tooni ja vähem triibulised.
Noorlinnud on täiskasvanutest heledamad, kael ja rind on helehallid ning kael on triibuline.
Alamliigid ja levik
Liigil on kaks alamliiki:
- S. s. fostersmithi Friedmann, 1949 – Kirde-Colombias ja Loode-Venezuelas
- S. s. sibilatrix (Temminck, 1824) – Ida-Boliiviast ja Lõuna-Brasiiliast Kirde-Argentinani
Elavad märgadel rohumaadel, padurates, riisipõldudel ja järvede ääres.
Toitumine
Toituvad peamiselt lülijalgsetest, kuid ka konnadest, angerjatest, sisalikest ja madudest.
Toitu otsides seisavad paigal või kõnnivad aeglaselt. Tavaliselt toituvad üksi või paarides, vahel kuni 25-linnulistes parvedes. Toituvad päeval.
Pesitsemine
Pesitsevad üksikult või hajusates kolooniates. Okstest ehitatud pesa asub 3–11 m kõrgusel puu otsas. Vanalinnud ehitavad pesa koos, pesamaterjali kogub peamiselt isaslind.
Levila põhjaosas pesitsevad aprillist septembrini, Brasiilias septembrist jaanuarini. Kurnas on 3–4 helesinist muna mõõtmetega 46–48 × 35–37 mm. Mune hauvad mõlemad vanalinnud 28 päeva. Pojad saavad lennuvõimeliseks 42 päeva vanuselt.
Viited
- ↑ BirdLife International (2024). Syrigma sibilatrix. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2024.
- 1 2 3 4 5 6 7 Kushlan, James A.; Hancock, James A. (2005). The Herons (inglise). Oxford University Press. Lk 208–213. ISBN 0-19-854981-4.
- ↑ Kahl, M. P. (1971). "Some Observations on the Behavior of Whistling Herons". Wilson Bulletin. 83 (3).
- ↑ "Ibises, spoonbills, herons, Hamerkop, Shoebill, pelicans". IOC World Bird List. Vaadatud 6. detsembril 2025.
- 1 2 3 4 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1992). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 405. ISBN 978-84-87334-10-8.
- 1 2 Gussoni, Carlos Otávio Araujo; Guaraldo, André de Camargo; Staggemeier, Vanessa Graziele (2006). "Aspectos da biologia reprodutiva de Syrigma sibilatrix (Ardeidae, Aves)". Revista Brasileira de Ornitologia. 14 (2): 161–163.
- ↑ Di Giacomo, Alejandro G. (1988). "Nidificación del Chiflón (Syrigma sibilatrix) en Salto, Buenos Aires, Argentina". El Hornero. 13 (1): 1–7.
Välislingid
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Vilehaigur |