Village People

Village People
Village People 1978. aastal
Village People 1978. aastal
Päritolu Greenwich Village, Manhattan
Stiilid disko, soul, funk, rokk, R&B
Tegev 1977–tänapäev
Koosseis
Rick Bartley
James Kwong
Jeffrey James Lippold
James Lee
Nicholas Manelick
Javier Perez
Endised liikmed
Dave Forrest
Lee Mouton
Peter Whitehead
Miles Jaye
Ray Stephens
Mark Lee
Randy Jones
Glenn Hughes
G. Jeff Olson
David Hodo
Felipe Rose
Alex Briley
Ray Simpson
Eric Anzalone
Bill Whitefield
Jim Newman
Sonny Earl
Angel Morales
Chad Freeman
Isaac Lopez
Mark Mussler
Victor Willis

Village People on Ameerika diskoansambel, mis on tuntud oma iseloomulike lavakostüümide, meeldejäävate tegelaskujude ja kahemõtteliste laulusõnade poolest. Ansambli lõid Prantsuse produtsendid Jacques Morali ja Henri Belolo koos solist Victor Willisega pärast debüütalbumi „Village People” ilmumist. Esialgu oli ansambel suunatud eelkõige diskoklubide geipublikule. Ansambli nimi viitab New Yorgi Manhattani linnaosas asuvale Greenwich Village'ile, mis on ajalooliselt tuntud LGBTQ+ kogukonna olulise keskuse ja geikultuuri sümbolina. Ansambli liikmed kehastasid erinevaid Ameerika mehelikkuse arhetüüpe, millest kujunesid ühtaegu nii popkultuuri ikoonid kui ka macho-geifantaasia tegelaskujud.

Village People saavutas kiiresti rahvusvahelise tuntuse ning tõusis peavoolu üheks edukamaks diskobändiks. Ansambel salvestas mitmeid ülemaailmseid disko- ja tantsumuusika hitte, sealhulgas singlid "Macho Man", "In the Navy", "Go West" ja "YMCA", millest viimane kujunes nende suurimaks ja tuntuimaks hitiks.

Ajalugu

1977–1979

Prantsuse muusikalihelilooja ja produtsent Jacques Morali ning tema äripartner Henri Belolo, kes koos moodustasid tandemi Can't Stop Productions, saavutasid Prantsusmaal ja mujal Euroopas märkimisväärset edu mitme hittlooga. 1977. aastal kolisid nad New Yorki, et murda läbi Ameerika muusikaturule. Morali oli kirjutanud juba mitu tantsumuusika pala, kui tema kätte jõudis laulja ja näitleja Victor Willise salvestatud demolint. Pärast seda, kui Morali palkas Willise neljal lool taustavokaali laulma, pöördus ta tema poole sõnadega: „Nägin unes, et sina laulsid minu albumil peaosa ning sellest sai tohutu menu.” Willis nõustus ning temast sai ansambli Village People debüütalbumi põhiline vokalist.

Esimese albumi laulusõnad kirjutasid Phil Hurtt ja Peter Whitehead. Hiljem võttis Victor Willis enda kanda ansambli suurimate hittide sõnade kirjutamise. Village People'i stuudiobänd kandis nime Gypsy Lane ning seda juhatas dirigent Horace Ott, kes tegi ka suure osa Morali lugude muusikalistest arranžeeringutest. Morali ise ei mänginud ühtegi pilli. Debüütalbum saavutas rahvusvahelise edu ning peagi tekkis suur nõudlus ka live-esinemiste järele. Selleks moodustasid Morali ja Willis kiiruga Willise ümber tantsijatest koosneva trupi, kellega esineda ööklubides ja muusikavideotes.

Plaadimüügi kiire kasv näitas aga, et vaja on püsivat koosseisu. Selle leidmiseks avaldati teatriajakirjas kuulutus tekstiga: „Otsitakse macho-tüüpi näitlejaid – peavad oskama tantsida ja neil peavad olema vuntsid.” Sadade kandidaatide seast valiti välja Glenn Hughes (nahkmees), Randy Jones (kauboi) ja David Hodo (ehitustööline). Kui ansambli ametlik koosseis oli komplekteeritud, korraldati kiiresti fotosessioon juba salvestatud albumi "Macho Man" kaanepildi tarbeks. Albumi nimilugu tõi Village People'i laiemasse avalikkuse tähelepanu ning kolmanda albumi "Cruisin" singlist "YMCA" kujunes üks 1970. aastate suurimaid hitte. Lugu on jäänud popmuusika klassikaks ning säilitanud oma populaarsuse ka 21. sajandil.

1979. aastal kaalus USA merevägi singli "In the Navy" kasutamist oma televisioonis ja raadios tehtavas värbamiskampaanias. Henri Belolo nõustus loa andma tingimusel, et merevägi aitab filmida loole muusikavideo. Selleks võimaldati võtete filmimine San Diego mereväebaasis, kus kasutati hävitajat USS Reasoner, mitut sõjalennukit ning laevastiku meeskonda. "In the Navy" on kõlanud ka mitmes telesarjas ja filmis, sealhulgas sarjades "Lembelaev" ("The Love Boat") ja "Tuvikesed" ning 1996. aasta komöödiafilmis "Allveeässad" ("Down Periscope"). Ansambli populaarsus saavutas haripunkti 1979. aastal, mil toimus kolm kuud kestnud Põhja-Ameerika kontserditurnee. Samal aastal esines Village People mitmel korral populaarsetes telesaadetes "The Merv Griffin Show" ja "American Bandstand" ning jõudis ka ajakirja Rolling Stone 19. aprilli 1979. aasta numbri kaanele (nr 289).

Victor Willis lahkus bändist 1979. aasta augustis kui käisid ettevalmistused muusikalifilmi "Can't Stop The Music" tootmiseks. Tema asemel liitus ansambliga Ray Simpson, kes oli varem laulnud bändi 1979. aasta kontserditurneel taustavokaali. Sama aasta lõpus ilmus topeltalbum "Live and Sleazy", mille esimene plaat "Live" sisaldas veel Victor Willise esitusi, samal ajal kui teisel plaadil "Sleazy" tegi ansambli uue solistina debüüdi Ray Simpson.

Popkultuuris

Tänu oma kergesti äratuntavatele tegelaskujudele on bänd olnud üks enim parodeeritud ja jäljendatud ansambleid popkultuuris. Nende loomingut ja lavaimagot on aastate jooksul kasutatud ning neile on viidatud arvukates filmides, telesarjades, videomängudes ja muusikavideotes. Samuti on nende lugudest tehtud hulgaliselt kaverversioone ja austusavaldusi. Tuntumate näidete hulka kuuluvad 1990. aastate CGI-animasarja "ReBoot" episood, stseen 1993. aasta filmis "Wayne'i maailm 2", viide 1991. aasta komöödiafilmis "Linnavurled" ("City Slickers"), 1993. aasta episood telesarjast "Tuvikesed", ansambli U2 1997. aasta singli "Discothèque" muusikavideo, 2000. aasta episood sarjast "Kolmas kivi päikesest" ning 2013. aasta animafilm "Mina, supervaras 2".

Nahkrõivaste ja hobuserauakujuliste vuntsidega baikeri tegelaskujust on kujunenud üks popkultuuri tuntumaid geikultuuriga seotud sümboleid ning ansambli laul "YMCA" on saanud LGBTQ+ kogukonnas laialdaselt tunnustatud hümni staatuse. Kirjanik Jack Fritscheri sõnul ammutas Jacques Morali selle tegelaskuju loomisel inspiratsiooni New Yorgi gei BDSM-i nahabaari ja seksiklubi The Mineshaft riietumiskultuurist. Nahatöölise rolli kehastanud Glenn Hughes olevat seda klubi sageli külastanud.

VH1 asetas loo „YMCA” oma 2000. aasta „100 parima tantsuloo” nimekirjas 7. kohale. 2017. aasta veebruaris asetas Paste Magazine loo oma nimekirjas „60 parima tantsupõrandaklassika” esikohale. 2022. aastal asetas ajakiri Rolling Stone selle oma „200 kõigi aegade parima tantsuloo” nimekirjas 139. kohale. 2024. aastal asetas Billboard loo „YMCA” oma „100 kõigi aegade parima sportlase improvisatsiooni” nimekirjas 61. kohale.

2020. aasta märtsis lisas USA Kongressi Raamatukogu laulu „YMCA” riiklikku salvestiste registrisse, kuhu kantakse helisalvestised, mida peetakse „kultuuriliselt, ajalooliselt või esteetiliselt oluliseks” ning mida säilitatakse tulevaste põlvkondade jaoks. Sama aasta detsembris võeti „YMCA” ka Grammy kuulsuste halli (Grammy Hall of Fame).