 | See artikkel vajab toimetamist. |
Vladimir Padwa (ka Vladimir Padva; 8. veebruar 1900 Novljanskoje küla, Bronnitski maakond, Moskva kubermang, Venemaa – 28. aprill 1981 New York), oli Eesti ja USA pianist, helilooja ja muusikapedagoog.
| See artikkel vajab toimetamist. |
Vladimir Padwa (ka Vladimir Padva; 8. veebruar 1900 Novljanskoje küla, Bronnitski maakond, Moskva kubermang, Venemaa – 28. aprill 1981 New York), oli Eesti ja USA pianist, helilooja ja muusikapedagoog.
Padwa sündis Krivjakino mõisas, mis kuulub tänapäeval Voskresenski koosseisu, ja kasvas üles 1901. aastast Eestis. Ta hakkas mängima klaverit 5-aastaselt, õppis aastatel 1908–1916 klaverit Alice Segali muusikakoolis (esimesed kompositsioonikatsed tegi 8-aastaselt), 1908–1916 Tallinna Reaalkoolis, 1916–1917 klaverit Petrogradi konservatooriumis N. Medemi klassis ja elektromehaanikat Peterburi Polütehnikumis, naasis 1918. aastal Eestisse, sai Eesti kodakondsuse ja oli 1919–1921 Tallinna Kõrgema Muusikakooli klaveriõppejõud. Ta õppis aastatel 1921–1923 Berliini Akadeemilises Kõrgemas Muusikakoolis klaverit Michael Zadora klassis ja kompositsiooni P. Juoni klassis, samal ajal ka orelit W. Fischeri ja dirigeerimist J. Prüweri juures. 1924. aastal lõpetas eksternina Leipzigi konservatooriumi helikunstnikuna, samal ajal täiendas end Ferruccio Busoni meistriklassis kompositsioonialal, olles tema viimane õpilane. 1927. aastal naasis ta Saksamaalt Eestisse.
Padwa teenis aastatel 1928–1929 kaitseväes sundaega, andis aastatel 1924–1930 Tallinnas eratunde, samuti õpetas Berliinis ja Londonis. 1930. aastal läks ta Londonisse ja 1932. aastal USA-sse, kus tegutses peamiselt pedagoogina. Ta andis kontserte üle Euroopa (sh Saksamaal, Soomes, Lätis, Poolas), oli koostöös ettevõttega Neo-Bechstein 1932. aastal Berliinis toimunud esimese täielikult elektroonilise muusika raadiosaate juht ja esineja. Koostöö Bechsteiniga viis 1932. aastal kuuekuulise lepinguni Radio-Keith Orpheumiga ja Radio City teatritega, et esineda 13. novembril 1932 New Yorgi Radio City Music Hallis toimunud ava-Roxy raadiosaates Bechsteini elektrilisel klaveril. Enne lepingu lõppemist 1933. aastal esines ta regulaarselt raadiosaadetes ning andis USA-s esimese otse-eetris edastatud sooloklaveri elektroonilise muusika kontserdi.
Tema kontserdikarjäär hõlmas seitsmeaastast koostööd viiuldaja Miša Elmaniga, kellega ta tegi aastatel 1934–1940 neli edukat maailmaturneed viiel kontinendil. 1930. ja 1940. aastatel osales Padwa ka Maverick Concert Halli kontserdisarjas Woodstockis. 1940. aastal oli ta Woodstock Playhouse’i kontsertide muusikajuht. 1941. aastal asutas ta koos pianistide Adam Garneri, Frank Mittleri ja Edward Edsoniga riiklikult tunnustatud First Piano Quarteti. FPQ esines regulaarselt raadios ja tegi salvestusi firmale RCA Victor. 1933. aastal sai temast New York Community Centeri konservatooriumi klaveriklassi õppejõud, 1942. aastal New Yorgi Muusikakolledži muusikaprofessor ning 1967. aastal klaveriosakonna juhataja. 1968. aastal liitus kolledž New Yorgi Ülikooliga, kus temast sai muusikahariduse kaasprofessor.
1948. aastal sai ta USA kodakondsuse. Pärast 1948. aastat veetis ta suved Vermontis Essex Junctionis asuvas Vermont Toy Farmis komponeerides. 1958. aastal nimetati ta Accademia Internazionale Di Roma auliikmeks. 1960. ja 1970. aastatel tegutses ta kohtunikuna New Brunswicki muusikakonkursil ja Quebeci muusikafestivalidel, kelle tellimusel kirjutas ta klaveripalu noodilugemiskonkursside jaoks. 1978. aastal andis Thiel College talle muusika audoktori kraadi.
Padwa komponeeris muusikat paljudele erinevatele instrumentidele ning oli Ameerika Heliloojate, Autorite ja Kirjastajate Ühingu liige, millelt sai aastatel 1968–1980 igal aastal Standard Panel Awards auhinna. Ta säilitas aktiivse õpetamis- ja esinemisgraafiku elu lõpuni.
Tema muusika ja käsikirjade kogu asub Johns Hopkinsi Ülikooli Peabody Instituudi muusikaraamatukogus.
Tema isa oli kooliõpetaja Mihkel Padwa, ema Maria Padwa. 1927. aastal abiellus ta Alexandra Niedasega, neil sündis 1933. aastal tütar Tatiana Padwa.