Volkonskid põlvnesid Tšernigovi valitsevatest vürstidest. Suguvõsa rajas XIV sajandil elanud Ivan Jurjevitš Tolstaja Golova (Suurpea), kes oli Tšernigovi vürsti Mihhail Vsevolodovitši (1179−1246; valitses 1223−1246) lapselaps ja Rjuriku järeltulija 13. põlves. Tema järglased omandasid hilisema Tuula kubermanguAleksini maakonna aladel Volhonka jõe ääres maavaldusi ja said selle järgi perekonnanimeks Volhonski; hiljem kinnistus nimekuju Volkonski. Ivan Jurjevitši kolmest pojapojast − Konstantin, Ivan ja Fjodor Fjodorovitšist − said alguse suguvõsa kolm pealiini, mis omakorda erinevateks harudeks jagunesid.
Hiilguslik vürst Dmitri Petrovitš Volkonski (1805−1859), tõeline riiginõunik, õuemeister, Peterburi kubermangu aadlimarssal, õueintendandi kontori ja Tema Majesteedi kabineti viitsepresident
Vürst Sergei Grigorjevitš Volkonski (1788−1865), kindralmajor, brigaadikomandör, tiibadjutant, dekabrist, mõisaomanik
Vürst Pjotr Grigorjevitš Volkonski (1803−1857), mereväeleitnant, kindralmajor, polgu- ja brigaadikomandör, mõisaomanik
Vürst Aleksandr Nikititš Volkonski (1811−1878), salanõunik, kammerhärra, Venemaa suursaadik Saksimaa kuningriigis, Mõlema Sitsiilia kuningriigis ja Hispaanias, mõisaomanik
Vürst Mihhail Sergejevitš Volkonski (1832−1909), salanõunik, ülemjäägermeister, senaator, rahvaharidusministri abi, Riiginõukogu liige, Laulasmaa mõisnik
Vürst Sergei Mihhailovitš Volkonski (1860−1937), riiginõunik, õuemeister, Keiserlike teatrite direktor, Borissoglebski maakonna aadlimarssal, teatrikriitik, memuarist
Vürst Vladimir Mihhailovitš Volkonski (1868−1953), tõeline riiginõunik, jäägermeister, siseministri abi, III ja IV Riigiduuma liige, Riigiduuma esimehe abi, Šatski maakonna ja Petrogradi aadlimarssal
Vürst Peeter Volkonski (sündinud 1954), muusik, näitleja, lavastaja
Nimede eestistamise ajal võttis Keila-Joa viimase majoraathärra Grigori Petrovitši poeg hiilguslik vürst Pavel Grigorjevitš Volkonski (1898−1962) endale uueks nimeks Undipoeg.
Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 25-26.
Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 280-282 .
Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd XVI. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 2005. Lk 358-359.
Genealogisches Handbuch des Adels. Fürstliche Häuser. Bd V. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1959.
Schwennicke, Detlev. Europäische Stammtafeln. Neue Folge. Bd III. Seiterverwandte der Rurikiden. Frankfurt am Main: Vittorio Klostermann, 2004. Taf. 977-997.
Власьев, Геннадий Александрович. Потомство Рюрика. Материалы для составления родословной. Тoм I. Черниговские князья. Часть 3-я. − С.- Петербург: Т-вo П. Голике и А. Вилъборгъ, 1907. Lk 327-508
Волконская, Е. Г. Род князей Волконских. − С.- Петербург: Типография М. М. Стасюлевича, 1900 .
Дворянские роды Российской Империи. Том первый. Кназья. Санкт-Петербург, 1993. Lk 143-154.
Долгоруков, Пётр Владимирович. Российская родословная книга. Частъ первая. С. Петербургь: Печатано вь типографии Эдуарда Веймара, 1854. Lk 255-270 .