Wimpfeni lahing

Wimpfeni lahing. Sebastian Vrancxi maal

Wimpfeni lahing oli kolmekümneaastase sõja ajal aset leidnud sõjaline kokkupõrge Johann T'Serclaes von Tilly Katoliikliku Liiga ja Gonzalo de Córdoba Hispaania kuningriigi ning Badeni markkrahvi Georg Friedrichi protestantlike vägede vahel. Lahing toimus 6. mail 1622 tolle aja Švaabi ringkonnas Bad Wimpfenis. Lahing lõppes katoliiklike vägede võiduga.

Eellugu

 Pikemalt artiklis Kolmekümneaastane sõda

1619. aasta juulis ütlesid Böömima aadlikud end vandest Saksa-Rooma keisrile Ferdinand II-le lahti. Uueks kuningaks krooniti sama aasta 4. novembril Pfalzi kuurvürsti Friedrich. 8. novembril 1620 toimunud Valgemäe lahingu järel oli Friedrich sunnitud Böömimaalt põgenema, kuid jätkas vastupanu keisrile Pfalzi kuurvürstkonnas. Järgnes pikaajaline sõjategevus ühelt poolt Pfalzi, Baden-Durlachi, Inglismaa ja Hollandi ning teiselt poolt Hispaania ja Katoliikliku Liiga vägede vahel.

Friedrich asemel olid protestantide vägede peamised juhid Baden-Durlachi markkrahv Georg Friedrich ning Luksemburgi aadliperekonnast pärit Ernst von Mansfeld, kes ise oli katoliiklane, kuid teenis kuurvürsti armees palgasõdurina. Hispaania väliarmeed juhatas Gonzalo Fernández de Córdoba ja Katoliikliku Liiga üksusi feldmarssal Johann T'Serclaes von Tilly.

24. aprillil koondas Georg Friedrich enda armee Knielingeni ja Mühlburgi asulate (tänapäeval Karlsruhe linnaosad) vahele. Saksi-Weimari hertsog Wilhelmi ja tema venna Bernhardi juhitud ratsakontingent oli oodatud arvust väiksem (3000 asemel 1000), kuna Saksimaa kuurvürst Johann Georg I oli keisrile truuks jäänud ning enda aladel värbamist takistanud. Markkrahvi armee sai veel enne lahingut täiendust, nii et kokkpõrkeks oli tema armees ligi 15 000 meest. Armees teenisid palgasõduritena ka šveitslased ja hugenotid. Markkrahvi vägedega liikus kaasas ka 1800 vankri suurune moonavoor ning sõdurite perekonnad.

Tilly alluvuses oli lahingu eel 20 000 meest. Algselt oli tema vägede koosseisus vaid kuus jalaväerügementi ning 4 ratsakompaniid, kuid 5. mail liitusid nendega Córdoba kolm jalaväerügementi ja 21 ratsakompaniid. Kahureid oli katoliku vägedel üheksa.

Lahing

Mai esimestel päevadel liikus Georg Friedrichi ja Mansfeldi ühisarmee mööda Sinsheimi-Heilbronni teed, 4. mail jõuti Schwaigerni. Kuna kumbki väejuht polnud nõus teisele alluma, lahkus Mansfeld oma vägedega Georg Friedrichist ning asus Wormis piiskopkonna pealinna Ladenburgi piirama. Tilly väed asusid Neckari jõe taga, üks Baieri väeosa oli juba talvest saati Wimpfenis kindlustustöid teinud. Bad Wimpfenist ühe kilomeetri kaugusel ida pool paiknevale Altenbergi künkale rajati reduute. Córdoba ühines 5. mail Tilly vägedega, kuid Georg Friedrich otsustas siiski vaenlasega lahingusse astuda ning andis samal päeval käsu sõduritel Kirchhauseni ja Biberachi (tänapäeval Heilbronni linnaosad) kaudu Wimpfeni poole marssida.

Georg Friedrichi avangard ületas pärastlõunal Böllingeri oja, et armee jaoks Wimpfeni ümber tähtsamad lauskmaad ja metsad hõivata. Tilly poolt välja saadetud ratsasalgad märkasid Georg Friedrichi vägede liikumist ning teavitasid sellest juhtkonda. Anti kolmekorde kahurisignaal, millega üksused oma ettemääratud positsioonidele liikusid. Just samal ületasid Neckari ka Hispaania väed. Tilly koostas lahinguplaanid Bad Wimpfenis asuvas püha paavst Corneliusele pühendatud kabelis, seetõttu tuntakse kabelit rahvapärimuses ka "Tilly kabeli" nime all.

Peatselt alustasid markrahvi väed oja ületamist. Ratsavägi tungis edasi, et lahinguks rivistuvatele üksustele ruumi võita. Katoliku vägesid polnud aga kahurite puuduse tõttu võimalik metsadest välja tõrjuda. Ülejäänud päev kulus vägede üle viimiseks ning suuremat võitlust peale ratsasalkade kokkupõrgete ei toimunud.

Wimpfeni lahingumaastik
Wimpfeni lahingu kujutis

Markrahvi armee vasak tiib paiknes Biberachi lähedal Wartbergi kõrgustiku ümber. Sinna kuulus suurem osa armee ratsaväest ning kaks kahurit. Parema tiiva moodustasid Heilstatti, Goldsteini ja Saksi-Weimari hertsogi rügemendid ning veel kaks rügementi Badeni markkrahvi ja Württembergi hertsogi juhatusel. Tsentrit toestasid vankritest moodustatud kindlustused ning kahurid.

Tilly väed paiknesid Dorneti metsa ja Obereisesheimi-Wimpfeni tee vahel. Parema tiiva moodustasid Baieri ratsavägi ning nende selja taga Córdoba koos kolme jalaväerügemendi ja ratsanikega. Tsentri moodustasid kuus jalaväerügementi koos kahuritega. Vasakul tiival Unter- ja Obereisesheimi vahel paiknes ratsavägi.

Lahingutegevus algas 6. mai varahommikul kahurikanonaadiga. Ilmselt alustasid tulevahetust markkrahvi kahurid, et Tilly üksuseid Dorneti metsast välja tõrjuda. Peatselt alustaski Katoliiklik Liiga pealetungi. Tilly jalaväerügemendid tsentris ja ratsakompaniid vasakul tiival alustasid kahuritule all rünnakut. Kahurituli Dorneti metsast surust Georg Friedrichi vasaku tiiva šveitsi palgasõdurid ja ratsaväe koos kahuritega Wartbergi taha. Baieri ratsavägi alustas ka seal pealetungi, mis aga Weimari rügemendi vasturünnakuga tagasi suruti. Hommikupoolik mööduski vahelduva eduga rünnakutega, Badeni vägede tsenter suuremat võitlust ei näinudki.

Tillyl polnud põhjust vastase kindlustatud liinide vastu suuremat rünnakut alustada. Seeasemel ootas ta, et Córdoba ratsavägi oma rivistuse lõpetaks, et siis sellega markkrahvi vasakut tiiba haarata. Ka Georg Friedrich ei soovinud erilist agressiivsust üles näidata, vaid lootis vaenlast metsast välja peibutada või teda kuni Mansfeldi naasmiseni kinni hoida. Hispaanlaste saabumisest polnud tal aimu. Keskpäeval tõmbas Tilly oma lahinguliinid tagasi, et sõdurid metsas kuuma ilma eest varjuda ning võitlusest puhata saaksid, Wimpfeni linnast toodi süüa ning vett. Georg Friedrich tugevdas samal ajal enda lahinguliine.

Pärastlõunal lahingutegevus aga jätkus. Tilly ratsavägi asus taas Obereisesheimi ümber vastasega võitlusse, Georg Friedrich saatis Württembergi hertsog Magnuse rügemendi enda ratsaväele toeks. Katoliikliku Liiga jalavägi alustas tsentris pealetungi, kuid markkrahvi rünnak koos enda jalaväe ning parema tiiva ratsaväega surus vaenlase tagasi. Ka Tilly vasak tiib suruti tagasi, kuid feldmarssal suutis lõpuks taganevad üksused peatada ning markkrahvi vägedele vastu astuda. Lõpuks alustasid Hispaania väed enda rünnakut ning hõivasid kiiresti Biberachi koos Böllingeri mõisa ja sillaga üle oja. Weimari rügemendi vasturünnak surus nad aga tagasi.

Hispaania väed suunasid seejärel oma rünnakud vasaku tiiva kahurite vastu. Olukord muutus Georg Friedrichile ratsa- ja kahuriväe pingutustet hoolimata kriitiliseks. Ta tõmbas oma jalaväe tagasi ning paigutas nad vankrikindluse varju. Mingi aeg püsis olukord vasakul tiival stabiilsena, kuid kella viie ja kuue vahel süttis kindlustuses üks laskemoonavanker. Tuli levis ning lõpuks lendas mitmete vankrite laskemoon õhku, põhjustades markkrahvi üksustes suure segaduse ning tappes sadu loomi, sõdureid ja tsiviilisikuid. Baieri jalavägi alustas uut rünnakut, mis Badeni ratsaväe taganema sundis. Ka prantsuse sõdurid vasakul tiival otsustasid oma komandöri palvetest hoolimata lahinguväljalt lahkuda. Georg Friedrich viis aga oma jalaväe endistele positsioonidele ning põhjustas vastaste seas koos kahuritulega suuri kahjusid. Ratsaväerünnak oleks Liiga vankuvad liinid puruks löönud, kuid markkrahvi ratsavägi oli lahinguväljalt juba lahkunud.

Markkrahv taganes oma allesjäänud üksustega kindlustuste varju, kus algas pealetungivate vastastega käsivõitlus. Peatselt taganesid ka šveitslased koos Weimari rügemendi meestega ning hispaanlased võtsid nende kahurid üle ja pöörasid nad kindlustuse poole. Kella kuueks oli lahingu tulemus otsustatud ning Badeni sõdurid põgenesid lahinguväljalt Heilbronni poole. Paremal tiival panid kolm kompaniid ooberst Heilstatti rügemendist veel vastu. Georg Friedrich oli mõnda aega veel nendega, kuni ta ka kella seitsme paiku lahinguväljalt lahkus. Kell kaheksa oli lahinguväli lõpuks Tilly kontrolli all. Obereisesheimis panid markkrahvi sõdurid veel vastu, kuid peatselt nad alistusid ja võeti vangi. Tilly ajas vaenlast suurte kaotuste ja distsipliini kadumise tõttu vaid minimaalselt taga.

Kaotused ja tagajärjed

Georg Friedrichi armee kaotas Wimpfeni lahingus surnute ja haavatutena ligi 2500 meest, 1100 langes vangi. Hilisemas kirjanduses pakuti markkrahvi kaotusteks isegi 5000 hukkunut. Hispaanlaste ja Liiga kaotused olid väikesed, kuid see-eest hõivati 15 kahurit, suur hulk muud relvastust ning Georg Friedrichi 100 000 taalriga sõjakassa.

Tilly jätkas oma sõjaretke ning võitis 20. juunil lahingus Braunschweig-Wolfenbütteli printsi Christianit ning alistas seejärel teised Pfalzi kuurvürstkonna linnad. 1623. aasta novembris aset leidnud Regensburgi riigipäevaga läksid Friedrich V maad Pfalzis Baieri hertsog Maximilian I-le. Suur osa Georg Friedrichi hertsogkonnast anti Baden-Badeni markkrahvile Wilhelmile, kes oli katoliku usku.

Viited

  1. ↑ Lk 3 (Seubert, 1885)
  2. ↑ Lk 5 (Seubert, 1885)
  3. ↑ Lk 10 (Seubert, 1885)
  4. 1 2 3 Lk 12 (Seubert, 1885)
  5. ↑ Lk 11 (Seubert, 1885)
  6. ↑ Schneider, Alois (2010). "Denkmalporträt Eine Feldschanze des Dreißig -jährigen Krieges auf dem Altenberg bei Bad Wimpfen". Denkmalpflege in Baden-Württemberg. 40 (3): 192–194.
  7. ↑ "Bad Wimpfen". Cornelienkirche. Vaadatud 07.08.2026.
  8. 1 2 3 Lk 15–16 (Seubert, 1885)
  9. 1 2 Lk 16–18 (Seubert, 1885)
  10. 1 2 3 Lk 20–23 (Seubert, 1885)
  11. ↑ Lk 25 (Seubert, 1885)
  12. ↑ Lk 18 (Weskamp, 1891)

Kirjandus

  • Seubert, Max. Die Schlacht bei Wimpfen (den 6. Mai 1622), u. die 400 Pforzheimer. Mannheim: Tobias Loeffler, 1885.
  • Weskamp, Albert. Das Heer der Liga in Westfalen zur Abwehr des Grafen von Mansfeld und des Herzogs Christian von Braunschweig. (1622-23). Münster: Regensberg, 1891.

Välislingid