Abe Liebman (24. mai 1914 Valga – 1. november 1990 Tallinn) oli Eesti NSV ajaloolane.
Abe Liebman lõpetas Valga Gümnaasiumi ja 1939. aastal Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna ja kaitses magistritöö "Ajaloolised ja kultuurilised eeldused juudi koguduste tekkimiseks ja arendamiseks Eestis" juudikogukonna tekkimisest ja arengust Eestis.
Teise maailmasõja ajal viibis NSV Liidu tagalas, kus oli Kesk-Aasias saksa keele õpetaja ning teenis 8. Eesti Laskurkorpuse tagavarapolgus, õppis Jegorjevskis nõukogude töötajate kursustel.
Nõukogude okupatsiooni taaskehtestamise järel lülitati ajaloolaste meeskonda, kelle ülesandeks sai Eesti ajaloo periodiseeringu viimine kooskõlla Venemaa ajalooga. Oli EK(b)P Keskkomitee Vabariiklikus Parteikoolis NSV Liidu rahvaste ajaloo kateedri juhataja. 1951. aastal heideti ta välja Üleliidulisest kommunistlikust (bolševike) parteist ning vabastati töölt Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee Partei Ajaloo Instituudist ja EKP Keskkomitee Vabariiklikust Parteikoolist.
Aastatel 1951–1956 töötas ta Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadis dispetšerina. Tema NLKP liikmesus taastati 1955. aastal. Oli aastatel 1956–1990 taas EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituudis vanemteadur, õpetas ka Tallinna Pedagoogikaülikoolis ajalookursusi.