Aksel Tiik (14. mai 1921 Tallinn – 30. august 2010 Miku talu, Järva maakond) oli võimlemispedagoog ja spordiajaloolane, Eesti Spordimuuseumi asutaja.
Aastatel 1928–1941 õppis ta Tallinna Linna IV Algkoolis, Tallinna Kaarli Gümnaasiumis, Riiklikus Inglise Kolledžis ja Tallinna 9. Keskkoolis. Aastatel 1944–1948 õppis ta Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas. 1959. aastal kaitses Tiik samas kandidaaditöö „Võimlemine Eesti koolides XIX sajandi teisel poolel“, pedagoogikakandidaadi teaduskraad kinnitati 1962. aastal.
Aastatel 1931–1938 kuulus Tiik Tallinna Skautide Malevasse. Võttis osa Eesti skautide rahvusvahelisest suurlaagrist Valgerannas (1932) ja Paralepas (1936). 1939–1944 oli Ernst Idla eliitrühma võimleja. Võttis osa kõigist rühma esinemistest ja tegi kaasa rahvakunstiainelises lavastustes („Leetepalu Volbripidu“ Estonia ja Vanemuise teatris).
Mobiliseeriti Punaarmeesse. Mobiliseerituna oli ta ka aurikul Eestirand, mis sai sakslaste pommirünnakus tabamuse ja sõitis Prangli saare juures madalikule. Aastatel 1942–1944 töötas Tiik võimlemiskursuste organiseerijana Ernst Idla juhitud Eesti Kutsekogude osakonnas Puhkus ja Elurõõm.
Aastatel 1945–1946 oli ta õppeülesande täitja Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas (TRÜ KKT) rahvatantsu alal. 1946–1947 töötas akrobaatika ala õpetajana TRÜ KKT võimlemise kateedris ja 1947–1948 õpetajana TRÜ KKT kehakultuuri ajaloo ja metoodika kateedris ülesandega välja töötada üleülikoolilise kehalise kasvatuse programm ja organiseerida tundide läbiviimist teiste teaduskondade üliõpilastele. 1949. aastal korraldas kehalise kasvatuse ja spordi kateedriga TRÜ I spordipäeva raames osavõtjate rongkäigu ja massvõimlemise ettekanded nais- ja meesüliõpilastega Tamme staadionil. Aastatel 1948–1953 oli ta TRÜ KKT-s asutatud kehalise kasvatuse ja spordi kateedri vanemõpetaja.
Aastatel 1953–1974 töötas Tiik Eesti Põllumajanduse Akadeemias vanemõpetajana ja oli kehalise kasvatuse kateedri juhataja. 1953. ja 1954. aastal tuli tema akrobaatika treeningugrupi üliõpilane Lukretsia Otti-Saks naiste hüppeharjutustes Eesti NSV meistriks. 1956. ja 1957. aastal tuli tema üliõpilane Ilme Vetla-Suuder naiste hüppeharjutustes Eesti NSV meistriks. Aastatel 1962–2001 juhatas ta EPA meeste tervisevõimlemise rühma ja 1986–2001 ühtlasi AS ESTIKO meeste tervisvõimlemise rühma. 1964. aastal sai ta dotsendi kutse ning 1975–1984 töötas EPA kehalise kasvatuse kateedris dotsendina.
1963. aastal oli ta üks Eesti NSV Kehakuultuuri- ja Spordimuuseumi (nüüdne Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum) asutajaid ja aastatel 1963–1967 selle ühiskondlik direktor. 1987–1989 oli Eesti Võimlejate Liidu taasasutamise initsiatiivgrupi liige.