Alessandro Specchi

Alessandro Specchi (1666 või 1668 Rooma – 16. november 1729 Rooma) on Itaalia graafik, arhitekt ja linnaplaneerija.

Tema lapse- ja noorpõlve kohta puuduvad andmed. Tema loomingut iseloomustab itaalia barokk.

Varajane kunst

Teadaolevalt omandas ta arhitektuurialased teadmised Carlo Fontana juhendamisel, kes oli silmapaistev barokiajastu arhitekt. Õpingud toimusid Fontana stuudios Roomas, mis oli tol ajal oluline arhitektuurialase väljaõppe ja loomingulise tegevuse keskus. Olles varem olnud seotud Milanoga, elas ja töötas ta alates 1653. aastast Roomas. Tema Roomas asunud stuudio kujunes barokiaegse arhitektuuri oluliseks keskuseks, kus õppisid mitmed silmapaistvad arhitektid, sealhulgas Alessandro Specchi, Matteo Sassi, Filippo Juvarra, Niccolò Michetti ja mitmed teised. Alessandro Specchit võib pidada üheks Carlo Fontana silmapaistvamaks õpilaseks. 1684. aastast hakkas noor graafik gravüüre looma Carlo Fontana ateljees. Alessandro oli sel ajal 16 aastat vana, aga ta oli Carlo Fontana silmis kõrgelt hinnatud. Seda tõestab asjaolu, et Fontana kujundas 1697. aastal Peetri kiriku ristimisvaagnat Specchi gravüüri põhjal. Ristimisvaagna oli paavst Alexander III tellinud kahelt arhitektilt, Fontanalt ja Marattilt. Lõplik disain, mille töötasid välja Fontana ja Alessandro Specchi, pälvis paavsti heakskiidu. Specchi aitas oma kuulsat õpetajat ka Rooma Püha Fabiani kabeli ehitamisel, mis oli valmis 1706. aastal.

Loomingu areng

1708. aastal Specchi õpetaja ja arhitekt Carlo Fontana suri. Alessandro otsustas oma loometeed jätkata koos teiste õpilastega. Samuti soovis ta täiendada oma arhitektioskusi. 1711. aastal astus ta Accademia si S. Luca, kuid tema õpingud akadeemias ei kestnud kaua: 1719. aastal heideti ta akadeemiast välja vaidluse uue põhikirja üle pärast. 1720. aastal õnnestus Specсhiel kooli naasta ja õpinguid jätkata.

Tähtsamad teosed

Arhitektuur

Specchi elu ja looming arenesid väga kiiresti. Lisaks koostööle Carlo Fontanaga hakkas ta ka muid tellimusi saama. See juhtus pärast seda, kui ta liitus kogudusega Virtuosi al Pantheon 1702. aastal. See kogudus näitas talle uusi valdkondi ja võimalusi, mida saaks rakendada oma kunstivaldkonnas ehk siis arhitektuuris. Juba 1703. aastal oli Specchi Tribunale delle Strade arhitekt ehk teede arhitekt. Pärast sellist projekti sai noor arhitekt paavst Clemens XI-lt tellimuse. Tema soovi järgi oli vaja Porto di Ripetta projekteerida, mis oli valmis juba 1704. aasta mais. Mõne allika andmetel alustas Specchi kai kallal tööd umbes aastatel 1703–1704 ja lõpetas 1705–1706. Kai asus Tiberi jõe ääres, mis voolab läbi Rooma linna kesklinna. Kail oli suur tähtsus, sest teenis viljakat jõe ülemjooksu. Linn varustati puidu, teravilja jne. Huvitav fakt on see, et töö materjaliks oli Colosseumi kivi, mis maavärina tõttu kokku kukkunud. Kai hävis 19. sajandi lõpus, kuid seda projekti peetakse Alessandro Specchi suurimaks projektiks ja parimaks teoseks.

Alessandro Specchi üks suuremaid teoseid on ka Rooma Panteoni peaaltar. Arhitekt ise projekteeris ja ehitas Panteoni altari juba 1715. aastal ümber. Rooma Panteoni ehitati veel keskajal, umbes 15. sajandil. Peaaltari ümber ehitamine oli tellitud paavst Clemens XI poolt, aga selle pühitses aga juba kümme aastat hiljem ehk 1725. aastal sisse teine paavst Benedictus XIII. Specchi kasutas Panteoni peaaltari ehitamisel marmorit ja altarit ümbritsevad sambad. Arhitekt eemaldas ise palju elemente, näiteks neitsi Maarja taevaminemise majoolika reljeefi, mis pärineb 15. sajandist. Keskajast jäi alles vaid neitsi Maarja kujutis, mida kujutati plaadil.

Panteoni peaaltari ümberehitamine algas 20. sajandil ehk fašistide ajal Itaalias. Alessandro Specchi algupärasest loomingust pole säilinud midagi peale altari kavandi joonise, mis on ainus teave tema teose kohta.

Gravüürid

Alessandro Specchi gravüürid olid kõrgelt hinnatud. Alates 1687. aastast (mõnes allikas 1684. aastast) hakkas ta juba Carlo Fontana ateljees õppides varustama oma gravüüre. 1694. aastal avaldas graafik ise mõned gravüüre oma väljaande "II Tempio Vaticano e sua origine" jaoks. Giovanni Giacomo de Rossi ja tema poeg Domenico de’ Rossi olid Alessandro Specchi kui graafikust väga huvitatud. Just nemad hakkasid avaldama noore graafiku töid aastatel 1684–1721. Näiteks avaldati Quarto libro del nuovo teatro di palazzi di Roma teoses 52 Specchi gravüüri. Tänapäeval hoitakse Specchi nooremas eas tehtud gravüüride originaale Rooma Calcografia Nazionale instituudis. Domenico de Rossi avaldas 18. sajandi esimesel poolel ka Rooma linna arhitektuurse plaani. Ta koostas selle Alessandro Specchi loodud gravüüridest. Kokku kasutas ta koguni 286 gravüüri. Tema teos kandis nime "Studio d’architettura civile”. See raamat ilmus Alessandro Specchi enda kulul. See teos koosnes kolmest köitest ja seda peeti nii Specchi kui ka de Rossi noorema üheks suurimaks teoseks. Raamatus teksti ei olnud, lehtedel olid ainult arhitekti graveeringutega pildid. See raamat on Specchi karjääri suurim allikas, kuna täna sellele saab tema loomingut uurida.

Roll kunstiajaloos

Alessandro Specchi oli oma elu ja karjääri jooksul mitme suure illustreeritud raamatu autor. Näiteks avaldas ta raamatud Colosseumist ja Püha Peetri basiilikast, mis kuulusid tema suurimate tööde hulka. Oma raamatutes avaldas ta nii enda teoseid kui ka teiste suurte arhitektide gravüüre, näiteks Carlo Fontana omi. Specchi raamatud said oluliseks allikaks itaalia baroki uurimisel, eriti Roomas. Ehkki Alessandro Specchi surmast möödus juba aega, ilmusid tema varem avaldamata gravüürid alles pärast tema surma. 1739. aastal toimetati trükki tema teosed, sealhulgas raamat "Quinto Libro", mis tutvustas tema loomingut laiemale publikule. Hiljem jagati see väiksemateks osadeks: "Primo" ja "Secondo Libro", mida praegu võib leida Calcografiast Roomas.

Elu lõpp

Itaalia arhitekti surma kohta on vähe usaldusväärset teavet. Tema tervisele olevat mõjunud raskelt suur õnnetus. Nimelt 1725. aastal lõpetas ta S. Paolo fuori le Mura basiilika sammaskoda ja see kukkus kokku. Selle töö tegi juba Antonio Canevari ümber. Raske haiguse tõttu oli Alessandro Specchi sunnitud müüma osa oma projektidest Filippo Raguzzinile. Ta suri pärast pikka haigust 1729. aastal.

Viited

↑ Saur, K. G. (2009). Allgemeines Künstlerlexikon. Bio-bibliographischer Index A-Z 2., erweiterte und aktualisierte Ausgabe (saksa) (11 trükk). München: Leipzig. Lk 362.
1 2 3 Ashby, Thomas (12. jaanuar 1927). "ALESSANDRO SPECCHI: Illustrated". Liverpool University Press. Lk 237. Vaadatud 17. november 2024.
1 2 3 4 5 6 de Gruyter, Walter (2019). Allgemeines Künstlerlexikon. Die Bildenden Künstler aller Zeiten und Völker (saksa) (105 trükk). Berlin: CIHA. Lk 216-217.
1 2 3 4 5 6 7 8 9 Turner, Jane (1996). The Dictionary of Art (inglise) (29 trükk). New York: Oxford University Press. Lk 373-374.
1 2 3 Saur, K. G. (2004). Allgemeines Künstlerlexikon. Die Bildenden Künstler aller Zeiten und Völder (saksa) (42 trükk). München: Leipzig. Lk 139, 141.
1 2 Marder, Tod A. (jaanuar 1980). "Specchi's High Altar for the Pantheon and the Statues by Cametti and Moderati". JSTOR. Lk 30-31. Vaadatud 18. november 2024.

[1] Saur, K. G. (2009). Allgemeines Künstlerlexikon. Bio-bibliographischer Index A-Z 2., erweiterte und aktualisierte Ausgabe (saksa) (11 trükk). München: Leipzig. Lk 362.

[:0-2] 1 2 3 Ashby, Thomas (12. jaanuar 1927). "ALESSANDRO SPECCHI: Illustrated". Liverpool University Press. Lk 237. Vaadatud 17. november 2024.

[:1-3] 1 2 3 4 5 6 de Gruyter, Walter (2019). Allgemeines Künstlerlexikon. Die Bildenden Künstler aller Zeiten und Völker (saksa) (105 trükk). Berlin: CIHA. Lk 216-217.

[:2-4] 1 2 3 4 5 6 7 8 9 Turner, Jane (1996). The Dictionary of Art (inglise) (29 trükk). New York: Oxford University Press. Lk 373-374.

[:3-5] 1 2 3 Saur, K. G. (2004). Allgemeines Künstlerlexikon. Die Bildenden Künstler aller Zeiten und Völder (saksa) (42 trükk). München: Leipzig. Lk 139, 141.

[:4-6] 1 2 Marder, Tod A. (jaanuar 1980). "Specchi's High Altar for the Pantheon and the Statues by Cametti and Moderati". JSTOR. Lk 30-31. Vaadatud 18. november 2024.