Ta töötas aastatel 1921–1927 muusikaõpetajana Tartu 2. algkoolis, 1925–1928 Tartu Kõrgemas Muusikakoolis ja 1928–1932 Tartu ülikoolis ning tegutses ühtlasi organistina Tartu ja Tallinna kirikutes. Karindi oli aastatel 1949–1959 ja 1955–1969 Tallinna Riiklikus Konservatooriumis muusikateoreetiliste ainete ja oreli õppejõud (aastast 1946 professor).
NKVD arreteeris ta Tallinnas 1950. aastal ja ta viibis kuni 1954 Dubravlagi vangilaagris Mordva ANSVs. Rehabiliteeriti 1956.
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 16. juuli 1950 otsusega võeti talt ära Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus. Teenelise kunstitegelase aunimetus taastati Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 27. oktoobri 1956 seadlusega.
Tema tütred olid koorijuht ja muusikapedagoog Laine Karindi (1926–2002), toimetaja ja tõlkija Linda Targo (1928) ning Imbi Mätas (1935), poeg oli näitleja ja teatridirektor Jüri Karindi (1942–2017).
Mälestuse jäädvustamine
31. augustil 1986 avati Karindi sünnikodu seinal mälestustahvel. Tahvli avamisel esines tema asutatud Kõrgkoolide Lõpetanute Segakoor tütar Laine Karindi juhatamisel.
Helilooming
1924 Introduktsioon ja passakalja orelile
1926 Klaverisonaat nr 1
1927 Orelisonaat nr 1
1927 Passakalja orelile c-moll
1929 Variatsioonid koraali teemale orelile
1929 Kaks koraalieelmängu
1931 Noorte laul, kantaat tenorile, segakoorile ja sümfooniaorkestrile (tekst F. Karelson)
1934 Orelisonaat nr 2
1936 Oh, kuidas pean, kantaat segakoorile ja sümfooniaorkestrile (tekst Anna Haava)
1936 Keelpillikvartett G-duur
1937 Passakalja orelile g-moll
1938 Klaverisonaat nr 2
1939 Rändavad veed, ballaad-kantaat baritonile, meeskoorile ja sümfooniaorkestrile (tekst Juhan Sütiste) (2. redaktsioon 1960)
1944 Orelisonaat nr 3
1945 Trio klarnetile, viiulile ja klaverile
1946 Võit, kantaat tenorile, aldile, sega-, nais- ja meeskoorile ning sümfooniaorkestrile (tekst Mart Raud)