Alma Ostra-Oinas

Alma Ostra-Oinas
Alma Ostra-Oinas
Alma Ostra-Oinas
Isikuandmed
Sünninimi Alma Rosalie Ostra-Oinas
Sünniaeg 16. september 1886 (vkj 4. sept)
Padari, Vastse-Kuuste vald, Tartumaa
Surmaaeg 2. november 1960 (74-aastaselt)
Inta, Arhangelski oblast, Komi ANSV
Erakond ESDTP (ESTP)
VSDTP
Abikaasa Aleksander Oinas (a. 1914)
Jaan Anvelt (1909–1910)
Haridus Peterburi Kõrgemad Naiskursused
Tartu Puškini-nimeline Tütarlaste Gümnaasium
Alma mater Tartu Ülikool
Elukutse advokaat
Tegevusala ajakirjanik, kirjanik, publitsist
Kirjanikukarjäär
Žanr proosa, publitsistika, memuaarid
Tuntud teoseid "Aino" (1923)
"Lendva" (I-II, 1936)

Alma Rosalie Ostra-Oinas (16. september (4. sept vkj) 1886 – 2. november 1960) oli Eesti advokaat, sotsiaaldemokraatlik poliitik, feminist ja kirjanik.

Poliitilist tegevust alustas ta 20. sajandi algul Tartus gümnaasiumiõpilasena, kuuludes radikaal-rahvuslikku õpilasorganisatsiooni ning astudes peatselt Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP) liikmeks, kus kujunes partei menševiketiiva mõjukaks liikmeks. 1908. aasta paiku loobus ta erakonnas domineerima hakanud bolševistliku ideoloogia tõttu põrandaalusest parteilisest tegevusest ja keskendus järgnenud aastatel põhiliselt õpingutele Peterburis.

Ostra-Oinas oli Eesti Maapäeva, Asutava Kogu ning I, II ja III Riigikogu liige, samuti esimene eestlasest naine, kes töötas linnanõunikuna. Teda on nimetatud Eesti esimese iseseisvusperioodi kõige mõjukamaks naispoliitikuks ning "Eesti" või "Eestimaa Jeanne d`Arc'iks".

Temalt ilmus kaks romaani ("Aino", 1923; "Lendva" I-II, 1936) ja hulgaliselt publitsistikat ajakirjanduses.

Päritolu, õpingud Tartus ja varasem poliitiline tegevus

Alma Rosalie Ostra-Oinas sündis 1886. aastal Tartumaal Vastse-Kuuste vallas Padari külas asuvas Sillaotsa talus. Ta vanemad Margus ja Ann Ostra oli talupidajad.

Alghariduse omandas ta aastatel 1893–1898 Schwarzi elementaarkoolis Tartus, misjärel õppis piimandust G. Faure meiereis.

Vahemikus 1901–1905 õppis ta Tartu Puškini-nimelises Tütarlaste Gümnaasiumis. Kooliajal kuulus ta põrandaalusesse radikaal-rahvuslikku organisatsiooni, kus mh toimetas käsikirjalist õpilaste nädalalehte Koit. 1903. aastast hakkas ta tegutsema Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP) Tartu komitees, võttes 1904. aastast osa koolidevahelise keskorganisatsiooni tegevusest ja osaledes VSDTP Tartu organisatsioon kõnekoosolekutel.

1905. aastal visati ta kõnepidamise ja koosoleku korraldamise eest gümnaasiumist välja. Seejärel töötas ta Riia lähedal sotsiaaldemokraatidele kuuluvas trükikojas. Samal aastal andsid võimud välja tema vahistamiskorralduse ning 1906. aasta kevadel saadeti ta administratiivasumisele Siberisse Tobolski kubermangu, kust aga sügisel põgenes. Seejärel jätkas ta parteilise varjunime "Zelma" (Зельма) all illegaalset parteitööd Tallinnas VSDTP Tallinna komitee liikmena.[viide?] Ta saadeti Tallinna allorganisatsiooni esindajana[viide?] 1907. aastal Londonis toimunud VSDTP V parteikongressile.

Õpingud Peterburis ja tegevus I maailmasõja ajal

Pärast kongressi valmistus ta koolieksamiks ning jätkas selle kõrval põrandaalust parteitööd Peterburis, kogudes mõjuvõimu ja toetajaid menševike hulgas, keda kutsuti ka "Alma meesteks". Kuivõrd Ostra-Oinasele parteis üha enam domineeriv bolševistlik suund ei meeldinud, taandus 1908. aasta paiku ta põrandaalusest-poliitilisest tegevusest.

Otsustanud elada parteipoliitikast loobumise järel "tavalist elu", võttis ta eesmärgiks omandada gümnaasiumiharidus. Revolutsiooni tõttu katkenud õpingute jätkamiseks Peterburis vajamineva uue passi saamiseks sõlmis ta 1909. aastal fiktiivabielu VSDTP aktivisti ja hilisema Eesti kommunistide juhi Jaan Anveltiga. Nad abiellusid Peterburi saksa teatris, tseremooniat tähistati hiljem Kaarel Robert Pusta korteris, kes töötas parasjagu ajalehe Virulane Peterburi erikorrespondendina. Abielu lahutati 1910. aastal, kuid Anvelti nime kasutas ta ka hiljem.

1909. aasta lõpus sooritas Ostra-Oinas gümnaasiumi lõpueksamid. 1910. aastal astuski ta Peterburis Bestuževi Kõrgematele Naiskursustele filosoofiateaduskonda, kus õppis matemaatikat ja filosoofiat. Aastatel 1910–1918 oli ta Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi juhatuse liige.

1914. aastal abiellus ta Eesti sotsiaaldemokraatliku liikumise juhtivtegelase Aleksander Oinasega, kes oli hiljem Eesti Vabariigi riigikontrolör ning lisaks sise-, rahandus-, kaubandus-, tööstus- ja teedeminister. Paaril oli kolm last.

1915. aasta arreteeriti Alma sõjavastase kõne pärast Bestuževi kursuste miitingul, mispeale ta vangistati, heideti koolist välja ja saadeti politsei järelevalve all asumisele Narva, kust pääses hiljem tagasi vanematekoju Tartumaal. Ostra-Oinase vabastamisele aitas oma sidemeid kasutades kaasa Jaan Raamot, kellele naine lubas, et hoiab edaspidi avalikust elust kõrvale.

Töökäik ja poliitiline karjäär Eesti Vabariigis

1917. aasta veebruarirevolutsiooni järel naasis Ostra-Oinas Tallinna. Seal toimetas ta 1918. aastani sotsiaaldemokraatliku partei ajalehte Sotsiaaldemokraat ja töötas kuni 1918. (teistel andmetel 1919. aastani) Eestimaa kubermangu toitluskomitees, mis Eesti iseseisvumise järel muudeti Toitlusministeeriumiks.

Saksa okupatsiooni saabudes põgenesid nad koos abikaasaga Ostra-Oinase vanemate kodutallu Tartumaal.

Alma Ostra-Oinas alustas legaalselt poliitilist tegevust 1917. aastal, mil ta valiti kõigepealt Tartu Linnavolikokku ja siis Eestimaa Sotsiaaldemokraatilise Ühenduse nimekirjast Tallinna linnavolikokku ning temast sai temast Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei (ESDTP) esindajana Eestimaa Kubermangu Maanõukogu (1918. aastast Eesti Maapäeva) asendusliige. Ta kandideeris ka Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel.[viide?]

1919. aastal valiti ta Asutava Kogu koosseisu, kus kuulus Maaseaduse komisjoni, osaledes seejuures 1919. aasta maareformi kavandamisel. Lisaks töötas ta mh rahandusasjade komisjonis ja tegeles maa- ning töölisõiguste küsimustega.

1920. aastal hakkas ta Tartu Ülikoolis õppima arstiteadust, kuid vahetas aasta hiljem eriala ning siirdus õigusteaduskonda, mille lõpetas 1929. aastal advokaadina. Ta oli EÜS Ühenduse liige.

Hiljem[millal?] oli ta I, II ja III koosseisu saadik Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei poolt. I Riigikogu saadikuna tegeles ta mh abieluseaduse ettevalmistamisega, tehes seejuures koostööd nt Emma Assoniga.

"Oinaadi skandaal"

Asutavasse Kogusse kuulumise aegu esitati Alma Ostra-Oinasele ja ta abikaasale siseminister Aleksander Oinasele süüdistus kommunistliku revolutsionääri Viktor Kingissepa varjamises ja temaga salajaste läbirääkimiste pidamises.

Ülekuulamisel ütles Ostra-Oinas, et polnud teadlik Kingisepa tagaotsimisest ning et Kingisepp pääses esimesel korral majja juhuslikult ning lahkus järgmisel hommikul, olles Aleksander Oinasega kõnelenud rahuläbirääkimiste teemal. Kui Kingisepp hiljem uuesti korterisse püüdis pääseda, selgitas Ostra-Oinas, et "lasime talle öelda, et temale ei ole lubatud sarnaseid omavolilisi ilmumisi Oinase korterisse".

Riigikaitse komisjon lükkas kokkuvõttes paari vastu esitatud süüdistused tagasi, otsustades, et ehkki Kingisepp paari korteris olla viibinud, "ei ole siiski põhjust oletada, et nemad Kingisseppa kohtuvõimude eest oleksid varjata tahtnud ja temale selleks ulualust andnud."

Linnanõuniku ja advokaadina

Aastail 1924–1934 oli ta Tallinna linnavalitsuse nõunik, juhatades tööbörsi ja Töökaitseosakonda ning Hoolekande osakonda. Nendes ametites tegeles ta mh tööpuuduse vastase võitlusega, tööliste, naiste ja laste õiguste kaitsega. Samuti oli ta Lastekaitseühingu liige. Alma Ostra-Oinase algatusel ja juhtimisel korraldati 1926. aastal Tallinnas esimene Üleriiklik Eesti Hoolekande Näitus, mis andis ülevaate riigi hoolekande tööst.

18. aprillil 1934 kinnitas Tallinna-Haapsalu rahukogu rahukohtuniku otsuse, millega mõisteti Alma Ostra-Oinasele kinnipeetava vapsi Jaan Reinbachi laimamise eest kolmenädalane karistus.

Aastatel 1934–1936 töötas ta vandeadvokaadi August Rei abina, seejärel Ernst Jürmanni abina 1936–1939 ning viimaks 1939. aastast Friedrich Rosenbergi abina Tallinnas.

Teine maailmasõda, vangistamine ja surm

Teisse maailmasõja ajal töötas ta aastatel 1940–1941 iseseisvalt advokaadina Tapal. Seejuures oli ta 1940. aastal NKVD tõlk. Samal aastal vangistasid Nõukogude võimud Alma abikaasa Aleksandri, kes küüditati ja suri 1942. aastal Solikamskis. Almast endast sai 1941. aastal tõlk natsirežiimi kohaliku nukuvalitsuse Eesti Omavalitsuse alla kuuluvas Raudteede Valitsuses, kuhu jäi 1944. aastani.

1944. aasta aprillis vangistasid Ostra-Oinase Saksa okupatsioonivõimud, kuid ta vabastati augustikuus. Sama aasta 8. oktoobril arreteeris ta Tallinnas uuesti NKVD, misjärel küüditati Ostra-Oinas Uljanovski oblastisse vangilaagrisse. 1949. aastal õnnestus tal ümber asuda küüditatud tütre juurde Krasnojarski oblastis.

1952. aastal määrati ta eriasumisele, karistuse kandmise järel siirdus ta tütarde juurde Komi ANSV-sse, kes olid seal vangilaagrist vabastatud. Ostra-Oinas suri Komimaal Arhangelski oblastis Intas 1960. aastal 16. septembril.

Kirjanikuna

Ostra-Oinas avaldas perioodilistes väljaannetes sageli publitsistikat, kirjutas memuaare ning ka kaks ilukirjanduslikku raamatut.

1923. aastal ilmus ta autobiograafiliste mõjutustega esikromaan "Aino" naisüliõpilaste elust Peterburis. Ostra-Oinas pani omasõnutsi teose kirja aastatel 1914–1916 Peterburis viibides.

1936. aastal ilmus Tartus kaheosaline teos "Lendva", mis kajastab 19. sajandi keskpaiga Lõuna-Eesti külaelu.

Tunnustus

Vaata ka

Viited

  1. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 "Nimed". Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944. Rahvusarhiiv. Vaadatud 27. mai 2026.
  2. 1 2 3 4 5 6 7 8 Viljamaa & Hillermaa 2020, lk 52.
  3. ↑ Liine Johannes (2022). Abielu lahutamise alused Eesti Vabariigis 1918-1940 uuenduslike ja alalhoidlike hoiakute pingeväljas. Tartu Ülikooli Õigusteaduskond (Magistritöö, juhendajad Hesi Siimets-Gross & Katrin Kiirend-Pruuli, lk 13.
  4. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 Eesti lugu. Alma Ostra-Oinas. (10.05.2008). Vikerraadio.
  5. 1 2 "Eesti biograafiline andmebaas ISIK: Oinas, Alma". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. aprill 2021. Vaadatud 7. novembril 2009.
  6. 1 2 3 Katariina Sofia Päts. "Asutav Kogu 100, advokaat Alma Ostra-Oinas (Anwelt-Ostra)". Eesti Advokatuur. Vaadatud 28. september 2026.
  7. 1 2 3 4 "Alma Ostra-Oinas". Naesterahwa Töö ja Elu ja Käsitööleht. 5. mai 1926. Vaadatud 23.11.2018.
  8. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 Heili Reinart (25. mai 2026). "RATSAMONUMENDI KANGELANNA ⟩ Kes oli Alma Ostra-Oinas tegelikult?". Postimees.
  9. 1 2 3 Viljamaa & Hillermaa 2020, lk 53.
  10. ↑ Artur Ruusmaa (27. veebruar 2002). "Entsüklopeedia. Pusta, Karl-Robert". Virumaa Entsüklopeedia. Vaadatud 28. mai 2026.
  11. ↑ Johannes 2022, lk 13–16.
  12. ↑ Vabsimäng kohtus tõi märkuse advokaadile. Vaba Maa nr 90, 19. aprill 1934 Lk 7
  13. ↑ "Kas sa „Ainot" oled lugenud?". Sirp. 15. september 2023. Vaadatud 28. mai 2026.
  14. ↑ Viljamaa & Hillermaa 2020, lk 54.

Kirjandus

Välislingid