Antoine Raucourt (Venemaal sageli ka koos sünnikohta näitava nimeosaga Antoine Raucourt de Charleville; 1789 Charleville-Mézières – 4. mai 1841) oli Prantsusmaa insener (sh sõjaväeinsener), sõjaväelane (kolonel), filosoof, haridustegelane ja publitsist; aga ka Venemaa insener (sh sõjaväeinsener) ja sõjaväelane (alampolkovnik).
Ta lõpetas 1811. aastal Pariisis École polytechnique 'i silla- ja teedeehituse erialal.
1814. aastal osales ta sõjaliste ehitiste püstitamisel Pariisi ümbruses Kuuenda koalitsiooni sõja ajal. Aastatel 1818–1820 töötas ta Touloni meresadama ja arsenali ümberehitamisel. Ta töötas alates 1819. aastast insener Charles Bérigny' alluvuses, kes leiutas viisi vundamentide tugevdamiseks mördi injekteerimise teel.
Aastatel 1821–1826 oli ta Venemaa teenistuses, oli Peterburis Teedeinstituudi professor.
Ta tegi Narva uue viieavalise puitsilla algse projekti. Tema kasutas sillasammaste alustes esimest korda Eestis betooni, mille sideaine oli küll hüdrauliline lubi (või selle eriliik romaantsement), mitte nagu tänapäeval on põhiliselt portlandtsement. Ta otsis ise Narva ümbruse merglilise lubjakivi leiukohti, võttis neid kasutusele ja korraldas selle kivi põletamist ahjudes nii, et saadi hüdrauliline lubi. Sild ehitati valmis insener Carl Eberhard von Bulmerincqi (1791–1860) lõpliku projekti järgi aastatel 1828–1829 ning püsis kuni 1941. aastani.
Tegeles Mõkolajivi veevarustussüsteemi ja Peterburi üleujutuste kaitsesüsteemide kavandamisega. Aastatel 1823–1824 tegi ta Sevastopoli sadama rekonstrueerimise projekti. Selle projekti eest pälvis ta Püha Vladimiri ordeni ja ülendati polkovnikuks. 1835. aastal hakati tema 1820. aastatel tehtud, aga John Uptoni poolt hiljem muudetud projekti järgi ehitama Sevastopoli veevärki.
Ta lahkus 1. jaanuaril 1827 Rootsi, kust kirjutas Nikolai I-le karmi kirja süüdistustega kolleegide ja Venemaa elukorralduse vastu üldiselt.
Seejärel naasis ta Prantsusmaale ja jätkas ta oma inseneritööd.
Ta oli juba Venemaal kohtunud Prosper Enfantiniga ja saanud temalt mõjutusi. Prantsusmaale naasnuna hakkas Henri de Saint-Simoni filosoofia mõjul tegelema valgustus- ja haridusküsimustega. 1830. aastal asutas ta koos Auguste Comte'iga rahvaülikooli "Association polytechnique", avaldas mitu raamatut ja andis aastatel 1836–1839 välja ajakirja Valgustaja (L'Éducateur).
Ta täiustas oluliselt insener Edme Régnieri leiutatud dünamomeetrit, millega 1835. aastal pälvis Montyoni auhinna (Prix Montyon) mehaanikaauhinna.
Enne pensionileminekut oli ta Haute-Marne'i departemangu teede ja sildade ameti ülem.