2009. aasta intsidendi ajal kuulus laev Maltas registreeritud firmale Arctic Sea Ltd ja Soomes registreeritud operaatorfirma Solchart Management AB kasutas seda kaubaveoks.
22. juulil asus puidulastiga ja Venemaa kodanikest meeskonnaliikmetega (mehitas Solchart Arkhangelsk Ltd) kaubalaev Pietarsaarist teele, et suunduda AlžeeriasseBejaïa sadamasse. Laeva deklareeritud lastiks oli 6700 m3 puitu (väärtusega ca 1,16 miljonit eurot).
Ööl vastu 24. juulit, mil kaubalaev oli jõudnud Rootsi ranniku lähedale, Ojamaa ja Ölandi saarte vahele, olevat väidetavalt selle pardale tunginud 8–10-liikmeline isikute rühm (meeskonnaliikmete sõnul omavahel vigases inglise keeles suhelnud ja Rootsi vormiriietuses "libapolitseinikud"), kes olevat teatanud, et otsivad laevast narkootikume. "Meeskonnaliikmed rääkisid, et kogu vahejuhtum kestis umbes 12 tundi ja (kaaperdajad) lahkusid laevast, ilma et oleksid midagi kaasa võtnud". Vähemalt kolm meremeest olevat saanud kergemaid vigastusi, ühel löödud paar hammast välja, kahe-kolme mehe kehal olnud verevalumeid. Laev jätkas pärast juhtunut oma teekonda ja seetõttu ei saanud Rootsi politsei kohe meremehi küsitleda (laev pidi sõiduplaani kohaselt naasma Soome Pietarsaari sadamasse paar nädalat hiljem).
Alles 28. juulil sai kaaperdamisest teada Rootsi politsei. Rootsi keskkriminaalpolitseis eeluurimist juhtiv Ingemar Isaksson kinnitas, et meeskond oli teatanud juhtunust esmalt laeva omanikfirmale, mis omakorda oli edastanud teate Soome politseile ja Venemaa Soome saatkonnale.
6. augusti kohta oli Alžeerias Bejaïa sadamasse saabuvate aluste nimekirja tehtud märge Arctic Sea kavandatavast saabumisest.
8. augustil teatas Sovfracht Maritime Bulletin kaubalaeva Arctic Sea kadumisest: laeva asukoha kohta polevat teateid ei laevaomanikul ega meremeeste omastel. Kaldariikidele olevat saabunud viimane teave laeva kohta ööl vastu 30. juulit.
11. augustil, pärast luhtunud kohtumist mehitamisfirma esindajaga pöördusid meremeeste abikaasad Venemaa valitsuse poole palvega alustada otsinguoperatsiooni laeva leidmiseks.
14. augustil teatas Saksamaa ajalehe Financial Times Deutschland netiversioon viitega kahele tundmatule allikale, et "müstiline laev Arctic Sea" asub Aafrika looderanniku lähistel Roheneemesaarte saarestikus.
15. augustil teatas Soome keskkriminaalpolitsei, et piraadid on esitanud lunaraha nõude.
Väidetav vabastamine
17. augustil 2009 leiti Venemaa kaitseministri Anatoli Serdjukovi kinnitusel "kadunud kaubalaev" Arctic Sea Roheneemesaarte lähedalt. Serdjukovi kinnitusel ei olnud 15-liikmeline Vene kodanikest koosnev meeskond relvastatud valve all, kui laev leiti ja Venemaa allveetõrjelaeval Ladnõi olnud Venemaa mereväelased kaaperdatud laeva vabastasid.
18. augustil ütles kaitseminister Serdjukov, et piraatide hulgas, kes kaaperdasid 24. juulil kaubalaeva Arctic Sea, olid Venemaa, Läti ja Eesti kodanikud. Venemaa prokuratuur teatas, et kaaperdajad on kinni peetud Venemaa Kriminaalkoodeksi § 126 alusel (kahtlustatuna vabaduse võtmises). Eesti Kaitsepolitseiamet algatas kriminaalasja Karistusseadustiku § 110 alusel, et tuvastada Eestist pärit isikute seotust Arctic Sea väidetava kaaperdamisega.
19. augustil teatas Venemaa kaitseministeerium, et Arctic Sea kaaperdajad olevat nõudnud laeva vabastamise eest lunaraha ja ähvardanud selle õhku lasta, kui nende nõudmisi ei täideta.
20. augustil toimetati 11 Arctic Sea meeskonnaliiget Vene õhujõudude transpordilennukiga Moskva lähedale Tškalovski sõjaväelennuväljale. Kaheksa väidetavat kaaperdajat toimetati hiljem samal päeval teise lennukiga samuti Venemaale. Kaubalaevale Arctic Sea jäid kapten, vanemmehaanik, teine mehaanik ja pootsman.
21. augustil teatas Venemaa prokuratuur, et kaaperdajad on kinni peetud Vene Föderatsiooni Kriminaalkoodeksi § 227 alusel (kahtlustatuna piraatluses).
24. augustil 2009 liitus Eesti riik Arctic Sea rahvusvahelise uurimisrühmaga, millega olid juba eelnevalt liitunud Soome, Rootsi ja Malta. Eesti poolt määrati uurimisrühma liikmeteks Riigiprokuratuuri ja Kaitsepolitseiameti esindajad.
Vene kohtu aresti all
26. augustil 2009 tegi Venemaa Moskva Basmannõi kohus määruse Arctic Sea arestimiseks. Venemaa välisministeerium teatas, et esialgsel ülevaatusel ei leitud Arctic Sea pardalt midagi kahtlast, septembri alguseks pidi laev Novorossiiskisse jõudma ja seal oli kavas teha põhjalikum ülevaatus.
29. augustil saabusid 11 Arctic Sea meeskonnaliiget Arhangelskisse.
2. septembril emigreerus Venemaalt pärast hoitava telefonikõne saamist väljaande Sovfracht Maritime Bulletin toimetaja Mihhail Voitenko; talle olevat pandud süüks, et avalikustas teate Arctic Sea kadumise kohta.
3. septembril teatas Venemaa infoagentuur RIA Novosti, et Arctic Sea asub Gibraltari lähedal.
10. septembril teatas Venemaa prokuratuur, et uurimistoimingud Arctic Seal lõpetatakse ja laev antakse üle lipuriigi (Malta) esindajale. Malta mereadministratsioon teatas, et ei võta laeva vastu, vaid see tuleb üle anda seaduslikule omanikule, ning tuletas meelde, et laev pole meresõidukõlblik.
16. septembril teatas Venemaa prokuratuur, et uurimistoimingud Arctic Seal on lõpetatud 17,5 miili kaugusel Gran Canaria saarest ning järgmisel või ülejärgmisel päeval antakse laev Las Palmases omanikule üle.
17. septembril teatas Venemaa prokuratuur, et Malta saatkond oli esitanud noodi, mille kohaselt Malta ei võta kaubalaeva Arctic Sea Las Palmases vastu, vaid teavitab laevaomanikku. Prokuratuuri teatel seadis see meeskonna ja uurimisrühma liikmed raskesse olukorda, sest laeval olid väidetavalt lõppemas nii proviant, kütus kui ka joogivesi.
Triivis
18. september 2009 – Venemaa prokuratuur teatas, et neli Arctic Sea meeskonnaliiget jätkavad laeval töötamist vabatahtlikult, ning et uurimisrühm ei saa laevalt lahkuda, sest Malta mereadministratsiooni keeldumine laeva vastu võtta takistas Arctic Sea pääsu Las Palmase sadamasse.
19. september – Venemaa prokuratuur teatas, et uurimisrühm on laevalt lahkunud ning kaasa võtnud kaaperdajaile kuulunud asjad ja nende paadi. Uurimine jätkub, kuid laeva lasti hulgas midagi Venemaad kompromiteerivat ei leitud.
23. september – Arctic Sea reeder Solchart Management teatas, et laeva ei lasta Las Palmase sadamasse seepärast, et seda käsitatakse kui ujuvat objekti võõrriigi relvastatud sõjaväelastega pardal.
24. september – nelja Arctic Seale jäänud meeskonnaliikme abikaasad pöördusid rahvusvaheliste organisatsioonide ja asjaomaste riikide valitsuste poole palvega lubada neil meremeestel koju tagasi tulla.
30. september – RIA Novosti teatel hakkas Arctic Sea sõjalaeva Ladnõi saatel liikuma Vahemere poole. Kolm päeva varem oli laev ilmunud Bejaïa sadamasse 4. oktoobril saabuvate laevade nimekirja.
1. oktoober – Venemaa prokuratuur avaldas 20 uurimisrühma Arctic Seal tehtud fotot.
5. oktoober – RIA Novosti teatel seisis Arctic Sea juba mitmendat päeva avamerel 60 miili Gibraltarist idas pukseri saatel Ladnõi valve all.
8. oktoober – Venemaa prokuratuur teatas, et kuigi uurimine jätkub ning Arctic Sea on arestitud VF KrPK kohaselt, ei takistavat see laeva üleandmist omanikule. Venemaa välisministeerium teatas, et riik on valmis pukseerima Arctic Sea soovitud sadamasse, kuid laeva üleandmist takistavat Hispaania ja Malta võimude olukorra erakorralisust mittearvestavalt ebarealistlikud, peamiselt tehnilised nõuded. Laeva navigatsiooniseadmed polevat olnud töökorras. Venemaa välisministeerium pidas võimalikuks, et Arctic Sea võiks sõita oma algsesse sihtsadamasse Bejaïasse.
9. oktoober – Venemaa meremeeste ametiühing pöördus Venemaa presidendi poole palvega aidata neljal Arctic Seale jäänud meremehel koju tagasi pöörduda.
10. oktoober – reeder Solchart Management oli kokku arvestanud oma kulud alates päästeoperatsioonist 17. augustil, need ületasid juba 700 000 eurot.
14. oktoober – Venemaa infoagentuuri Interfax teatel keeldus Moskva Basmannõi kohus kriminaalasja kohtualluvust muutmast ning seda üle andmast Rootsi või Malta kohtule, nagu olid palunud kaaperdajate kaitsjad.
17. oktoober – reeder teatas, et Venemaa prokuratuuri esindajad olevat eelnenud kahe nädala jooksul nõudnud telefonitsi reederilt laeva vastuvõtmist ja meeskonna väljavahetamist, mispeale reeder on selgitanud oma kodulehe vahendusel, mismoodi laeva üleandmine peaks toimuma ning et Venemaa relvastatud sõjaväelaste viibimine Arctic Sea pardal takistab laeva sissesõitu mistahes sadamasse.
20. oktoober – Venemaa infoagentuur ITAR-TASS teatas, et Malta oli lubanud lasta Arctic Sea oma sadamasse, kui täidetakse selle riigi esitatud nõuded.
26. oktoober – Malta mereadministratsioon teatas, et Arctic Sea antakse omanikule üle väljaspool Malta territoriaalmerd, et laev võiks siseneda Valletta sadamasse sideseadmete remondiks ning laevadokumentide uuendamiseks.
Pärast aresti tühistamist
28. oktoober 2009 – Venemaa prokuratuur teatas, et Arctic Sea arest on tühistatud. Arctic Sea jõudis Vene mereväe pukseri puksiiris Malta lähistele. Väljaspool Malta territoriaalmerd kontrollisid laeva Malta tsiviilkaitse, mereadministratsioon ja politsei.
29. oktoober – Arctic Sea pukseeriti Maltas kohaliku pukseri poolt Valletta sadamasse ning Venemaa võimuesindajad andsid kaubalaeva omanikule üle.
3. november – Venemaa välisministeeriumi teatel reguleeriti osapoolte rahalised suhted üleandmisaktiga.
12. november – reeder Solchart Management teatas, et Arctic Sea lahkus Valletta sadamast pärast remonti ja lipuriigi kontrolli.
17. november – intervjuus Venemaa ajalehele Komsomolskaja Pravda teatas Solchart Managementi omanik, et 2. augustil oli talle esitanud lunarahanõude "võimsa sõjalise organisatsiooni" esindaja. Summa olevat olnud 1,5 miljonit eurot ning ähvardustega kaasnenud telefonikõned olevat jätkunud pikema aja jooksul. Laev ei olevat kunagi kadunud olnud, sest dubleeriv AIS seade andnud kogu aeg selle asukoha teada. Kogu Arctic Sea olukorra tõttu tekkinud kahjusumma, mis oli rohkem kui 1 miljon eurot, olevat pidanud kinni maksma Solchart Management. Ladnõi komandör andis reederile üle Vene mereväe aumärgi tegevuse eest Arctic Sea otsimis- ja päästeoperatsiooni ajal.
23. november 2009 – Arctic Sea saabus lasti lossimiseks Bejaïa sadamasse.
aprill-mai 2010 – Solchart müüs Arctic Sea 2010 Kanada laevafirmale Great Lakes Feeder Lines, juba varem oli laev saanud Barbadose lipu.
Kohtupidamine kaaperdajate üle Venemaal
2010. aasta mai alguses mõistis Moskva Linnakohus piraatluses süüdi ja määras 5-aastase vanglakaristuse kaubalaeva Arctic Sea kaaperdamises süüdistatud Tallinna elanikule Andrei Lunevile. Tegemist oli esimese süüdimõistmisega kaaperdamise kohtuasjas.
2010. aasta juunis Venemaa uudisteagentuuri Interfax vahendusel avaldatud süüdistatava Dmitri Savinsi poolt kinnipidamiskohas eeluurimise ajal antud ütluse kohaselt olevat kuritegu planeeritud lunaraha pärast ja operatsiooni tellijaks olnud "Eesti ärimees" Eerik-Niiles Kross. Teise Venemaa uudisteagentuuri RIA Novosti andmetel oli Savinsi jutu järgi ettevõtmise teiseks tellijaks "Saksamaa ettevõtja" Sergei Demtšenko. Dmitri Savinsile mõistis Moskva Linnakohus 7 aastat kinnipidamist range režiimiga parandusliku töö koloonias. Venemaa pressis avaldatud väiteid kommenteeris Eerik-Niiles Kross: "Mis juttu inimesed räägivad pärast poolt aastat Vene eeluurimisvanglas, seda on raske ette kujutada."
Moskva linnakohus mõistis 3. detsembril 2010 süüdi ja kolmeks aastaks range režiimiga kolooniasse Läti ettevõtja Sergei Demtšenko, kes tunnistas oma süüd kuivlastilaeva Arctic Sea hõivamise organiseerimisel 2009 suvel.
19. novembril 2010 teatas Venemaa prokuratuur, et uurimine ülejäänud kuue kahtlusaluse asjas on lõpetatud ja neid süüdistatakse Vene Föderatsiooni Kriminaalkoodeksi § 227 lg 3 järgi grupiviisilises relvastatud piraatluses. Kohtuasja hakkas arutama Arhangelski oblastikohus.
24. märtsil 2011 määras Arhangelski oblastikohus neile karistuseks 7–12 aastat vabaduse kaotust. Advokaadid leidsid, et kohus oleks pidanud kuriteo piraatluse asemel kvalifitseerima ärandamiseks.
Järelkaja Eestis
Üks süüdimõistetuist, Eesti elanik Igor Borissov taotles pikka aega oma süüteo ümberkvalifitseerimist laeva ärandamiseks ja tõi intervjuus Eesti ajalehele "Den za Dnjom" argumente oma taotluse selgitamiseks.
2012. aasta augustis püüdsid Venemaa võimud Eerik-Niiles Krossi läbi Interpoli rahvusvaheliselt tagaotsitavaks kuulutada, süüdistades teda seotuses kolm aastat varem toimunud Arctic Sea kaaperdamisega. Interpol ei võtnud seda palvet vastu ja saatis oma liikmesriikidesse teate: "Palun võtta teadmiseks, et igasugune rahvusvaheline politseikoostöö läbi Interpoli kanalite Eerik Krossi asjas on vastuolus Interpoli konstitutsiooni ja reeglitega." Seoses kaubalaeva kaaperdamise süüdistustega kehtestati Venemaal Krossile viisakeeld.
Eesti prokuratuur on kinnitanud, et neil ei ole mingisuguseid tõendeid Krossi seotusest Arctic Sea kaaperdamisega. 13. jaanuaril 2012 ütles Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson Venemaa süüdistuste kohta: "Ma arvan, et tegemist on Vene eriteenistuste küllalt halvasti kokkutraageldatud erioperatsiooniga, kus püütakse Kross muuta rahvusvaheliselt kahtlustatavaks ja tagaotsitavaks." Kross ise on kinnitanud, et ei tea kaubalaeval Arctic Sea juhtunust midagi.
4. jaanuaril 2023 teatas Eesti Ekspress, et Kaitsepolitseiamet lõpetas Arctic Sea mereröövlite asja uurimise.
Viited
↑08. september 2011 AIS imo:8912792, Beiruti sadamas
