| August Sabbe | |
|---|---|
| Sünniaeg |
1. september 1909 Paidra, Pindi vald, Võrumaa |
| Surmaaeg |
28. september 1978 Võhandu jõgi, Paidra |
| Teenistus |
Eesti kaitsevägi Kaitseliit |
| Auaste | reamees |
August Sabbe (ka Sabe; 1. september 1909 Paidra – 28. september 1978 sealsamas) oli eesti metsavend, keda on sageli nimetatud Eesti viimaseks metsavennaks.
Tema ligi kolm aastakümmet kestnud varjamine Nõukogude võimu eest lõppes 1978. aasta septembris Võhandu jõe ääres, kui julgeolekutöötajad üritasid teda kinni pidada ning Sabbe sattus jõkke ja uppus. Sabbe hukkumise täpsed asjaolud ei ole üheselt selged.
August Sabbe sündis 1. septembril 1909 Pindi vallas Paidra külas Palo talus Jaan Sabbe ja Katri Sabbe (sündinud Nassar) noorima lapsena. Peres kasvasid veel vennad Rudolf ja Heinrich ning õde Hilda.
Sabbe vanemad vennad osalesid Vabadussõjas. Heinrich Sabbe teenis 2. ratsapolgus ja langes 11. märtsil 1919 Petserimaal Meeksi juures. Rudolf Sabbe osales Eesti rahvusväeosade organiseerimises ja Vabadussõjas ning teda autasustati Vabadusristiga.
Pärast ajateenistust kuulus August Sabbe Kaitseliidu Võrumaa maleva Lasva-Pindi ratsaeskadroni 2. rühma. Pärast isa surma 1930. aastal jäi talu pidamine suuresti Augusti hooleks. 15. detsembril 1938 elas August Sabe Pindi vallast Leevi valla külge eraldataval maa-alal Paidra külas.
Esimese Nõukogude okupatsiooni ajal hoidus Sabbe Punaarmeesse mobiliseerimisest ja läks metsa. 1941. aasta Suvesõja ajal osales ta koos teiste kohalike relvastatud meestega Lasva rahvamaja vallutamises.
Saksa okupatsiooni ajal tuli Sabbe metsast välja. Tema ema Katri hukkus 13. augustil 1944 Nõukogude lennuväe pommirünnakus.
Nõukogude vägede tagasitulekul 1944. aastal hakkas Sabbe taas mobilisatsiooni eest varjama. 1945. aastal tuli ta võimude legaliseerimislubaduse järel metsast välja ning asus Paidra kandis veskis tööle.
Pärast legaliseerumist võtsid Nõukogude julgeolekuorganid Sabbe kinni. Hilisemate käsitluste järgi värvati ta agendiks varjunimega „Jaan“ ning talle tehti ülesandeks leida Jaan Rootsi juhitud metsavennad. Sabbe ei asunud Rootsi salka julgeolekule välja andma, vaid läks uuesti põranda alla.
1940. aastate lõpul ja 1950. aastate alguses seostus Sabbe Jaan Rootsi juhitud metsavendade rühmaga. 1950. aastal liitus ta salga tagalameeskonnaga ning tegeles muu hulgas toidu ja muu varustuse hankimisega. Rootsi salga liikmed kasutasid ühe varjepaigana Suure Taevaskoja piirkonnas asunud punkrit.
Nõukogude Riikliku Julgeoleku Komitee 1958. aasta aruandes nimetati Sabbet tagaotsitavaks põrandaaluseks ning väideti, et ta oli osalenud Rootsi salga tegevuses, sealhulgas tapmistes ja relvastatud röövides. Need andmed pärinevad Nõukogude julgeolekuorganite dokumentidest ning ei kujuta endast sõltumatu kohtu tuvastatud asjaolusid.
Jaan Roots ja mitu tema salga liiget hukkusid 6. juunil 1952 Ristipalos toimunud kokkupõrkes Nõukogude julgeolekujõududega. Pärast Rootsi salga hävitamist jätkas Sabbe varjamist peamiselt üksinda Võru- ja Põlvamaa metsades Pindi, Paidra ja Leevi ümbruses.
Sabbe jäi Nõukogude võimu eest põranda alla enam kui kaheks aastakümneks pärast suuremate metsavennasalkade tegevuse lõppu. Julgeolekuorganid jätkasid tema otsimist ning 1950. aastate KGB dokumentides käsitleti eraldi tema võimalike abistajate ja sugulaste jälgimist.
Kohalike elanike mälestuste järgi liikus Sabbe piirkonnas jalgrattaga ning hoidis sidet inimestega, kellelt sai toitu ja muud vajalikku. Teda kirjeldati suurekasvulise ja tugeva mehena, kes pööras ka aastakümneid kestnud varjamise ajal tähelepanu oma välimusele.
Pärast Kalev Arro hukkumist 1974. aastal oli Sabbe üks väheseid teadaolevaid endiselt põranda all viibinud Eesti metsavendi. Seetõttu on teda hilisemas kirjanduses ja mälestuskultuuris sageli nimetatud „Eesti viimaseks metsavennaks“, kuigi on teada ka inimesi, kes varjasid ennast Nõukogude võimu eest kauem.
1978. aasta septembris korraldati Sabbe tabamiseks operatsioon Võhandu jõe ääres. Tema juurde lähenesid kalameesteks maskeerunud KGB töötaja Ervin Oras ja SORVVO inspektor Neeme Taavel. Sabbe oli sel ajal 69-aastane.
Kinnipidamiskatse käigus tekkis rüselus ning Sabbe sattus Võhandu jõkke, kus ta uppus. Tema surma täpsete asjaolude kohta on esitatud erinevaid versioone. Nõukogude julgeolekutöötajate versiooni järgi hüppas Sabbe põgenemiskatsel ise jõkke, kuid hiljem on oletatud ka, et ta võis rüseluse käigus vette kukkuda või olla jõkke surutud. Tema kehalt ei leitud laskehaavu.
Enamik Eesti allikaid märgib Sabbe hukkumise kuupäevaks 28. septembri 1978. Mõnes allikas on hukkumise või julgeolekuoperatsiooni kuupäevaks märgitud 27. september. Sabbe hukkumispaika püstitatud mälestuskivil on kuupäev 28. september 1978.
Pärast hukkumist viidi Sabbe surnukeha Tartusse ning ta maeti 20. oktoobril 1978 tähistamata hauda Raadi kalmistul.
1998. aastal tähistati Sabbe haud mustast graniidist mälestuskiviga. Sabbe hukkumispaigas Võhandu jõe kaldal asub samuti tema mälestuskivi, millel meenutatakse teda viimase võitluses langenud Eesti metsavennana.
2002. aastal paigutati Võhandu jõe äärde tema hukkumispaika uus mälestusmärk. Sabbele kuulunud püstolit eksponeeritakse Võrumaa Muuseumi metsavendlust käsitlevas väljapanekus.
Sabbe lugu jõudis rahvusvahelise tähelepanu alla muu hulgas 1990. aastal, kui tema elukäiku käsitleti ajakirjas National Geographic Baltimaade iseseisvuspüüdlusi käsitlenud loos.
Paidra piirkonnas on korraldatud August Sabbe mälestuseks matku tema hukkumispaiga juurde.