Kalev Gustav Arro (11. juuli 1915 Vasara talu, Valgjärve vald – 2. juuni 1974 Saverna) oli eesti metsavend. 1999. aastal ilmunud artiklis nimetasid Juhani Püttsepp ja Toomas Sildam teda eelviimaseks metsavennaks. Tõenäoliselt oli ta siiski vaid üks viimaseid, kuid mitte eelviimane.
Metsavennaks hakkas Arro esmakordselt 1941. aastal.
Põlva endise miilitsaülema Hans Salmi 1974. aastal siseministeeriumile koostatud raporti järgi kuulus täpse kuulipildurina tuntud Arro pärast Teist maailmasõda Täpsi ja Piho metsavendade rühma. Teda tunti varjunimede Lihunik, Värdi ja Jakob all. Raportis süüdistati teda osalemises 30 nõukogude aktivisti ja nende lapse tapmises, sealhulgas Silvi Lumi tapmisel osalemises 9. juunil 1948. Kui rühm 1949. aasta septembris (teistel andmetel 1. oktoobril 1949 Kiidjärve vallas Intsupalu lahingus) tabati, pääses Arro põgenema ja teda peeti surnuks.
Seejärel varjas ta end Poka külas Russakute talus, kuni 1974. aasta mai lõpul jäi vahele kohalikule sovhoosidirektorile. Seejärel varjas ta end nädal aega metsas, kuni 2. juunil 1974 kohtus juhuslikult kahe traktoristiga, kellest ühe tappis. Seejärel korraldatud miilitsahaarangus sattus ta üks ühele vastamisi leitnant Ülo Neemega ning ehkki tal õnnestus Neemet haavata, sai ise lõpuks surma.
Ülo Neemele anti selle eest Punatähe orden, kuid 1990. aastatel jäi ta selle juhtumi tõttu korduvalt Eesti Vabariigi autasudest ilma. Metsavendlust uurinud Eerik-Niiles Krossi hinnangul ei ole Neemele siiski midagi ette heita. Neeme ise on Arro surma kohta öelnud: "Mul oli piinlik Punatähe ordenit vastu võtta. See polnud kangelastegu, oli võitlus üks ühe vastu." Ja ühtlasi: "Ma püüdsin Arrot ju viimse võimaluseni ellu jätta. Ja mitte kõik metsavennad ei olnud kangelased."
Enn Tarto kinnitust mööda maeti Arro algselt Tartus Raadi kalmistule salaja ja samale kohale maeti ka teine inimene, kuid hiljem õnnestus haud tuvastada ja ta ümber matta. 2009. aastal avati Raadil Kalev Arro mustast graniidist hauamonument mälestusfondi "Ristideta hauad" toel.