Prantsusmaal tekkinud filmikunsti uue laine ajal hakkas üha enam režissööre kirjutama ise stsenaariume ning kujundama filmi heli, valgust ning ka stsenograafiat. See muutis filmid isiklikumaks ning paremini läbi tunnetatuks. Autorifilm tähendab seda, et režissöör on filmi peamine autor. Režissöörist saab kunstnik, autor (auteur). Näiteks prantsuse režissöör Robert Bresson oli nii filmi "Taskuvaras" (1959) režissöör kui ka stsenarist. Enne 1940. aastaid peeti filmide autoriteks pigem ainult stsenariste, kelle ülesandeks oli luua filmi sisu ning lugu.
„
Minu jaoks tähendab autorifilm seda, et režissöör on võtnud vastutuse. Ta on loonud oma unikaalse maailma, tal on oma kindel filmikeel, viis, kuidas ta asjadele osutab. Autori loodud teos peaks pakkuma vaatajale midagi sellist, mida ta muidu mingil juhul ei näeks ega kogeks. Kui filmitegemise lähtepunkt on teenida raha, siis see on midagi muud kui autorifilm.
“
Eesti filmiprodutsent Tiina Savi
Autorifilmi autor loob endale omase filmikeele, mille järgi on tema filmid teistest eristatavad või omavahel ühendatavad ühtse stiili kaudu. Näiteks on kõik Wes Andersoni filmid omavahel filmikeeleliselt (värvid, montaaž, kaadrid ja loo jutustamine nende vahendite abil) väga sarnased ning vaatajal on lihtne mõista juba filmi esimestest minutitest, et tegu on Andersoni teosega.
Ajalugu
Autorifilm võeti terminina filmimaailmas kasutusele 1940. aastatel Prantsuse filmikriitikas, kui seda hakkasid uut väärtussüsteemi tähistava mõistena kasutama kriitikud André Bazin ja Alexandre Astruc. Autoriteooria (auteur theory) nimetuse, mis on laialdaselt tuntud[viide?], andis mõistele Ameerika kriitik Andrew Sarris. Kaks kõige tuntumat autoriteooria viljelejat on François Truffaut ja Jean-Luc Godard.[viide?]
François Truffaut oli prantsuse filmilavastaja, stsenarist ja näitleja. Samuti oli ta üks uue laine rajajaid. Oma 1987. aasta mängufilmis "La chambre verte" oli ta nii filmi produtsent, stsenarist, režissöör kui ka näitleja peaosas.
Jean-Luc Godard on prantsuse-šveitsi filmilavastaja, stsenarist ja kriitik. Lisaks on ta prantsuse filmikunsti uue laine tuntumaid esindajaid. Oma mängufilmis "Vivre sa vie" ("Elada oma elu") oli ta nii režissöör kui ka stsenarist.
Alfred Hitchcocki ei hinnanud filmikriitikud tema eluajal kuigi kõrgelt, ta ei pälvinud tähelepanu kui kunstnik ja looja. Alles prantsuse uue laine ajal toodi tema filme esile kui tõelisi kunstiteoseid ning hakati teda väärtustama kui autorit ja kunstnikku. Hitchcocki võib pidada üheks varasemaks autorifilmi viljelejaks. Seda seetõttu, et Hitchcock oli tihti lisaks režissööri rollile ka oma filmide produtsent ning tema filmid on loodud ühtses, talle iseloomulikus filmikeeles.
Xavier Dolan on noor (sündinud 1989) prantsuse filmirežissöör, produtsent, stsenarist, näitleja ja kostüümikunstnik. Ta alustas filmikarjääri lapsstaarina, mängides paljudes reklaamides ja filmides. Tänapäeval on ta üks tuntumaid autorikino viljelejaid. Tema debüütfilm on "I Killed My Mother", mis pälvis 62. Cannes’i filmifestivalil kolm auhinda. Dolan on selle filmi režissöör, stsenarist, näitleja ja produtsent.
Autorifilm Eestis
Eesti tuntumaid autorifilmi loojaid:
Peeter Tooming, kes on tuntud kui eesti dokumentalist, auhinnatud fotograaf ja filmirežissöör, kes oli 1993. aasta dokumentaalfilmi "Kitseküla" režissöör ja operaator.
Mark Soosaar on üks Eesti hinnatumaid dokumentaliste. Ta on 2019. aasta dokumentaalfilmi "Kihnu lapsed" stsenarist, operaator, režissöör, produtsent ja monteerija.
Priit Pääsuke oli oma esimese täispika mängufilmi "Keti lõpp" (2017) kaasprodutsent, režissöör, monteerija ja värvimääraja.
Andres Puustusmaa on eesti režissöör ja näitleja. Ta on 2017. aasta mängufilmi "Rohelised kassid" režissöör, stsenarist ja ka üks näitlejaid.
Rain Tolk on tuntud eesti näitleja ja filmitegija. 2017. aasta mängufilmis "Paha lugu: kokkulepe" oli Tolk nii režissöör, stsenarist, monteerija kui ka näitleja.
Andres Maimik on Eesti filmitegija, kes oli 2014. aasta mängufilmi "Kirsitubakas" tegemisel režissöör, stsenarist ja monteerija.
Meel Paliale ja Urmet Piiling on noored eesti filmikunstnikud, kelle debüütfilmi "Kiik, kirves ja igavese armastuse puu" (2021) peaosatäitja Urmet Piiling on ka filmi stsenarist ja produtsent ning režissöör Meel Paliale samuti stsenarist ja filmi muusikalise kujunduse looja.