Autsaiderkunst

Autsaiderkunst (inglise keeles outsider art, prantsuse keeles art brut) on kunst, mille on loonud iseõppinud isikud, kes ei ole õppinud traditsioonilist kunsti ning kellel on tavaliselt vähene või olematu kontakt kunstimaailma traditsioonidega.

Autsaiderkunsti loovad inimesed, kes on ühiskonnas marginaliseeritud või kelle maailmanägemus ja hoiak võib vastanduda peavoolule või kõrgkunstile. Autsaiderkunstnikke võib iseloomustada mässumeelne vaimsus ja ühiskonna tavadest mitte hoolimine. See on lai mõiste, mis hõlmab inimesi, sealhulgas iseõppijad, psüühilise erivajadusega inimesi, ekstsentrikuid, vange, erakuid ja heidikuid, kelle looming valmib sageli eelkõige iseenda jaoks.

Autsaiderkunstnike loominguline protsess on ainulaadne ja kunstiinstitutsioonide traditsioonid nende tööd sageli ei mõjuta. Autsaiderkunsti teoseid ei ole tihti võimalik paigutada mingi konkreetse stiili või kindla ajastu alla või määratleda geograafiliselt, samas on neile omane teatud universaalsus ja ambitsioonitus, kompromissitus ja sügav läbitunnetatud siirus.

Ajalugu

Ingliskeelse mõiste outsider art võttis kasutusele 1972. aastal kunstikriitik Roger Cardinali raamatu pealkirjana. See on vaste prantsuskeelsele art brut'le (prantsuse: [aʁbʁyt], "toores kunst" või "jäme kunst"), mille lõi 1940. aastatel prantsuse kunstnik Jean Dubuffet, kes kirjeldas väljaspool ametliku kultuuri piire loodud kunsti. Dubuffet keskendus eelkõige väljakujunenud kunstistseeniväliste inimeste loomingule, kasutades näidetena psühhiaatriahaigla patsiente, erakuid ja spiritualiste. Mõnikord kasutatakse seda terminit kunsti puhul, mille on loonud inimesed, kes on väljaspool tavalist kunstimaailma või kunstigaleriide süsteemi.

Vaimuhaigete kunst

Huvi vaimuhaigete kunsti ning laste ja talupojakunsti tegijate vastu tekkis 19. sajandi lõpus nii psühhiaatrites kui ka kunstnikes, nagu näiteks "Der Blaue Reiteri" rühma liikmetes. Neid köitis väljendusjõud, mis sündis vastavate teoste keerukuse puudumisest. Selle näiteid esitati 1912. aastal nende väljaande Der Blaue Reiter Almanac numbris. Huvi vaimsete probleemidega isikute kunsti vastu kasvas 1920. aastatel. 1921. aastal avaldas dr Walter Morgenthaler raamatu Ein Geisteskranker als Künstler (Psühhiaatriline patsient kui kunstnik), mis räägib tema hoole all olevast vaimuhaigest Adolf Wölflist. Wölfli oli spontaanselt hakanud joonistama ja see tegevus näis teda rahustavat. Tema silmapaistvaim teos oli 45-köiteline illustreeritud eepos, milles ta jutustas oma väljamõeldud elulugu. Monumentaalses teoses on 25 000 lehekülje, 1600 illustratsiooni ja 1500 kollaaži. Wölfli valmistas ka hulgaliselt väiksemaid töid, millest osa müüdi või kingiti ära. Hiljem ilmus Hans Prinzhorni teos Bildnerei der Geisteskranken (Vaimuhaigete kunst) 1922. aastal. See oli esimene ametlik psühhiaatriliste tööde uurimus, mis põhines tuhandete Euroopa institutsioonide näidete kogumisel. Raamat ja kunstikogu pälvisid tolleaegsete avangardkunstnike, sealhulgas Paul Klee, Max Ernsti ja Jean Dubuffet’ tähelepanu.

Jean Dubuffet ja art brut

Eriti suurt muljet avaldas Bildnerei der Geisteskranken Prantsuse kunstnikule Jean Dubuffet'le ja ta asus looma kunstikogu, millele pani nimeks art brut ehk toores kunst. 1948. aastal asutas ta koos teiste kunstnikega Compagnie de l'Art Brut. Tema loodud kollektsioon sai tuntuks Collection de l'art brut nime all. See sisaldab tuhandeid teoseid ja asub alaliselt Šveitsis Lausanne'is.

Dubuffet väitis, et "kultuur", see tähendab peavoolukultuur, suutis omastada iga uue kunsti arengu ja pärssis sellega kõikvõimaliku jõu, mis sellel arengul võis olla. Tulemuseks oli eheda väljenduslaadi lämbumine. Art brut oli tema lahendus sellele probleemile – ainult see oli immuunne kultuuri mõjude suhtes, immuunne absorbeerumise ja assimileerumise suhtes, sest kunstnikud ise ei tahtnud ega saanud assimileerida.

Vaata ka

• naivism
• tänavakunst
• rahvakunst
• intuitiivne kunst
• kunstiteraapia

Viited