Azulejo

Portugali kunstniku Jorge Colaço Aljubarrota lahingustseeni kujutav azulejo paneel, (1922).

Azulejo (portugali keeles: [ɐzuˈle(j)ʒu, ɐzuˈlɐjʒu], hispaania keeles: [aθuˈlexo]; pärineb araabia keelest sõnast الزليج az-zulaiŷ, "glasuuritud savi“) on õhuke dekoratiivne keraamiline saviplaat, mis on ühelt küljelt glasuuritud (saadud emailil põhineva aine põletamise tulemusel, mis muudab pinna veekindlaks ja läikivaks).

Azulejo plaadid on tavaliselt valged, läikivaks glasuuritud ja sinise mustriga, kuid kasutatakse ka teisi värve. Azulejo kultuuri on mõjutanud sinine ja valge keraamika, mida on alates 17. sajandist valmistatud Hollandi linnas Delftis.

Azulejo'd moodustavad tänini Portugali ja Hispaania arhitektuuri olulise osa. Lisaks Hispaanial ja Portugalile on azulejo tootmistraditsioon olemas ka endistes Portugali ja Hispaania kolooniates Põhja-Ameerikas, Lõuna-Ameerikas, Filipiinidel, Goas, portugali keelt kõnelevates Aafrika riikides, Ida-Timoris ja Macaus. Paljud azulejo'd kajastavad Portugali ja Hispaania ajaloo olulisi ajaloolisi ja kultuurilisi aspekte.

Azulejo'sid esineb mitmesugustes geomeetrilistes vormides, millest kõige levinumad on ruut ja ristkülik. Kaunistatud pind võib olla ühetooniline ehk monokroomne või mitmevärviline ehk polükroomne ning kas sile või reljeefne. Traditsiooniliselt on ehituse ja arhitektuuriga seotud azulejo'sid kasutatud nii sise- kui ka välispindade katmiseks; samuti võib see esineda eraldiseisva dekoratiivse elemendina, pildi või illustratsioonina.

Azulejo'sid kasutatakse elamute, paleede ja religioosse arhitektuuri seinte, põrandate ja lagede katmisel, samuti aedades ja metroodes. Plaatidel kujutatud teemad on väga mitmekesised, ulatudes lihtsatest geomeetrilistest või taimemotiividest kuni ajalooliste episoodide, mütoloogiliste stseenide, religioosse ikonograafia ja rahvapäraste kujutisteni.

Nimetus

Sõna azulejo on tuletatud araabiakeelsest sõnast الزليج ( al-zillīj ), zellij tähendab "lihvitud kivi", sest selle elemendi algne idee oli jäljendada Bütsantsi ja Rooma mosaiike.

Ajalugu

13.–15. sajand

Hispaania linnast Sevillast sai islami keraamika (Hispano-Moresque) plaatide tööstuse peamine keskus. Varaseimad azulejo'd 13. sajandil olid mosaiikplaadid, mida tunti alicatadode nime all (araabia keelest "lõikama") ning mida Islami arhitektuuris tunti zellij nimetuse all. Plaadid glasuuriti ühevärviliselt, lõigati geomeetrilisteks kujunditeks ja pandi geomeetriliste mustrite moodustamiseks kokku. Granada Alhambras leidub selle ajastu kohta palju näiteid. Seda traditsiooni jätkati mõnda aega Hispaania Mudéjar'i arhitektuuris (kujunes välja Al-Andalusi piirkonnas), millest on tänapäevani säilinud näited Sevilla Alcázari lossi 14. sajandil ehitatud osades ja Marokos.

Kui endised mauride kontrolli all olevad Hispaania territooriumid Hispaania võimu alla sattusid, arenesid vanematest Andaluusia traditsioonidest välja uued plaatide valmistamise tehnikad. Kuna jõukad hispaanlased eelistasid oma elukohtade kaunistamiseks Mudéjar'i stiili, kasvas nõudlus selle stiili mosaiikplaatide järele üle plaadimeistrite võimete, sundides neid kaaluma uusi meetodeid. 15. sajandi lõpu ja 16. sajandi alguse poole sai Sevillast oluline tootmiskeskus plaatide tüübile, mida tunti kui cuenca ("õõnes") või arista ("hari"). Selle tehnika puhul moodustati motiivid nii, et põletamata plaadile suruti metallist või puidust vorm, mis piiritles motiivi õhukeste saviribadega ja see takistas põletamise ajal erinevate värvide segunemist. See oli sarnane vanema cuerda seca tehnikaga, ent oli masstootmise jaoks tõhusam. Nende plaatide motiivid jäljendasid varasemaid zellij mosaiigitraditsioonist pärit islami ja Mudéjar'i kujundusi või segasid neid kaasaegsete Euroopa mõjutustega, näiteks gooti või Itaalia renessanssiga . Arista-plaadid said sel perioodil tuntuks tänu sujuvale tootmisprotsessile ja võimalusele lisada kujundusse hõlpsamini rekonkistaga seotud epigraafilisi motiive. Nende plaatide silmapaistvaid näiteid võib leida Sevilla Casa de Pilatose 16. sajandi alguse kaunistustest. Seda tüüpi plaate toodeti veel 17. sajandil ja neid eksporditi laialdaselt Hispaaniast teistesse Euroopa riikidesse ja Hispaania kolooniatesse Ameerikas.

Portugalis tutvustas plaatide tehnikat Portugali kuningas Manuel I pärast oma külaskäiku Sevillasse 1503. aastal. Plaate kanti seintele ja kasutati põrandate sillutamiseks, nagu võib näha mitmetes ruumides, eriti Sintra rahvuspalee araabia toas (seal leidub ka kuulsaid cuenca plaate armillaarsfääriga, mis oli kuningas Manuel I sümboliks). Portugallased võtsid omaks mauride horror vacui (tühja ruumi hirm) traditsiooni ja katsid seinad täielikult azulejod'ega.

16. sajand

Itaalia keraamikud saabusid Sevillasse 16. sajandi alguses ja rajasid sinna töökojad. Nad tõid endaga kaasa majoolika tehnika, mis võimaldasid kunstnikel oma kompositsioonides kujutada palju suuremat hulka figuraalseid teemasid. Esimene Itaalia keraamik, kes Hispaaniasse kolis, oli Francisco Niculoso, kes asus Sevillasse elama 1498. aastal. Niculoso käe all arenes Sevillas välja uus liik azulejoää plaate, mida nimetatakse planosteks; ning arenes väla ka uus dekoratiivtehnika, mida tuntakse nime all pisanos. Niculoso tööde näiteid võib leida Sevilla Alcázaris. Arvukad selle perioodi azulejo'd – sageli mõjutatud Niculoso ja teiste Itaalia käsitööliste renessansiajastu suundumustest – olid polükroomsed plaadipaneelid, mis kujutasid religioosseid ja mütoloogilisi teemasid või jahistseene.

Kuni 16. sajandi keskpaigani toetusid portugallased jätkuvalt välismaaalt imporditud plaadikunstile. Peamiselt imporditi plaate Hispaaniast, näiteks Francisco Niculoso "Maarja kuulutamine" Évoras, aga väiksemas mahus toodi plaate ka Antwerpenist (Flandria), näiteks Jan Bogaertsi kaks paneeli Vila Viçosa (Alentejo) Paço Ducalis. Üks 16. sajandi varajasi Portugali meistreid oli Marçal de Matos, kellele omistatakse "Susanna ja vanemad" (1565) teoses „Quinta da Bacalhoa“, Azeitão. "Püha Roque ime" (St Roque kirikus Lissabonis) on esimene dateeritud Portugali azulejo kompositsioon (1584). See on Francisco de Matose teos, kes oli arvatavasti Marçal de Matose vennapoeg ja õpilane. Mõlemad ammutasid inspiratsiooni Itaalia ja Flandria renessansi- ja maneristlikest maalidest ja gravüüridest. Üks 16. sajandi azulejo'de (azulejos Hispano-mouriscos) kogu asub Portugalis Bejas asuvas Museu da Rainha D. Leonoris.

16. sajandi lõpus kasutati ruudulisi azulejo'sid suurte pindade, näiteks kirikute ja kloostrite kaunistuseks. Diagonaalselt asetatud lihtsaid valgeid plaate ümbritsesid sinised ruudukujulised ja kitsa äärisega plaadid.

17. sajand

Hilisemal ajal asendati tavalised valged plaadid polükroomsete plaatidega (enxaquetado rico), mis sageli lõid keerukama mustrilise raamistiku, näiteks Santa Maria de Marvila kirikus (Igreja de Santa Maria de Marvila) Santarémis Portugalis .

Kui diagonaalsed plaadid asendati korduva horisontaalse mitmevärviliste plaatide mustriga, oli võimalik luua uus kujundus erinevate motiividega, põimides maneristlikke jooniseid rooside ja kameeliate kujutistega (mõnikord ka rooside ja vanikutega). Sisseehitatud votiiv kujutab tavaliselt stseeni Kristuse või pühaku elust. Neid vaibataolisi kompositsioone (azulejo de tapete), nagu neid nimetati, mis olid rikkalikult raamitud friiside ja ääristega, toodeti 17. sajandil suurtes kogustes. Parimaid näiteid võib leida Igreja do Salvadori kirikust Évoras, Igreja de S. Quintino kirikust, Obral de Monte Agraço kirikust, Igreja de S. Vicente kirikust Cuba linnas Portugalis ja ülikooli kabelist Coimbras .

Azulejod'e kasutamine antependiumide kaunistamisel, imiteerides hinnalisi altaririideid, on iseloomulik Portugalile. Paneel võib olla ühes tükis või koosneda kahest või kolmest osast. Neid kasutati 16., 17. ja 18. sajandil.

Mõned 17. sajandi antependiumid jäljendavad idamaiseid kangaid (nt kalikoo ja sits). Altaririiete kuldseid narmaid imiteeriti plaatide äärtele maalitud kollaste motiividega. Suurepäraseid näiteid võib leida Santa Marta haiglas Lissabonis või Santa Maria de Almosteri kloostris ja Santa Cruz do Buçaco kloostris.

Samal perioodil võeti friisides kasutusele veel üks motiiv: lindude, delfiinide või putodega ääristatud lillevaasid, nn albarradad . Tõenäoliselt said need inspiratsiooni flaami maalikunstist, näiteks Jan Brueghel Vanema lillevaasimaalingutest. 17. sajandil esinesid need veel eraldiseisvate motiividena, kuid 18. sajandil hakati neid kasutama korduvate mustritena.

Descalzas Realese kuninglikus kloostris asuvad azulejo'd kujutasid kuningliku päritolu naiste erinevaid voorusi ja omadusi. Need plaadid on oma olemuselt ainulaadsed, kuid peegeldavad 16. sajandi lõpus ja 17. sajandi alguses märkimisväärset nihet geomeetrilistelt mustritelt religioossete ja argieluliste kujutiste rõhutamise suunas.

1642. aastast pärinevad azulejo'd asuvad Peruus Lima San Francisco basiilikas ja kloostris. Colegio Maximo de San Pedro azulejodel leiab arvukalt märtrite ja silmapaistvate katoliku tegelaste kujutisi, mille tellisid jesuiitide misjonärid. Need kujutised täitsid nii pühendunud kui ka sümboolset eesmärki ning nende lisamist kasutati jesuiitide kohaloleku tugevdamiseks Limas.

Teine Azulejo kompositsiooni tüüp, mida nimetatakse aves e ramagens ('linnud ja oksad'), muutus populaarseks ajavahemikul 1650–1680. Need said mõjutusi Indiast imporditud trükitud tekstiilide kujutistest: hindu sümbolid, lilled, loomad ja linnud.

17. sajandi teisel poolel tõi Hispaania kunstnik Gabriel del Barco y Minusca Portugali Hollandist, Delftist pärit sinivalged plaadid. Jan van Oorti ja Willem van der Kloeti töökojad Amsterdamis tootsid oma rikastele Portugali klientidele suuri ajalooliste stseenidega plaadipaneele, näiteks Marqueses da Fronteira palee jaoks Benficas Lissabonis. Kuid kui Portugali kuningas Pedro II aastatel 1687–1698 azulejo'de impordi riiki peatas, võttis tootmise üle Gabriel del Barco töökoda. Viimane suurem toodang Hollandist tarniti 1715. aastal.

Peagi said domineerivaks suured, Portugalis kohapeal valmistatud sinivalged figuurplaadid, mille kujundasid akadeemilise haridusega Portugali kunstnikud, tõrjudes välja varasemad korduvad mustrid ja abstraktsed kaunistused.

18. sajand

17. sajandi lõpu- ja 18. sajandi alguspoolt võib pidada azulejode kuldajaks ja seda on nimetatud ka "meistrite tsükliks" (Ciclo dos Mestres). Azulejode masstootmine algas siis mitte ainult suurema sisenõudluse, vaid ka Portugali kolooniast Brasiiliast saabunud suurte tellimuste tõttu. Suured ühekordsed tellimused asendati korduvate plaadimustritega, mis olid odavamad. Kirikud, kloostrid, paleed ja isegi elumajad kaeti seest ja väljast azulejodega, millest paljud olid kaunistatud rikkalike barokkelementidega.

18. sajandi algusaastatel olid silmapaistvamad disainerid: António Pereira (kunstnik), Manuel dos Santos, António de Oliveira Bernardese ja tema poja Policarpo de Oliveira Bernardese töökoda; Master PMP (tuntud ainult tema monogrammi järgi) ja tema kaastöötajad Teotónio dos Santos ja Valentim de Almeida; Bartolomeu Antunes ja tema õpilane Nicolau de Freitas. Kuna nende tegutsemisaeg langes kokku kuningas João V (1706–1750) valitsemisajaga, nimetatakse selle perioodi stiili ka Joanine'i stiiliks.

"Kutsuva figuuriga" azulejo

Samal perioodil ilmusid esimesed nn "kutsuvad figuurid" (figura de convite), mille leiutas Master PMP ja mis valmistati 18. ja 19. sajandil. Need on välja lõigatud azulejo-paneelid elusuuruses figuuridega (teenrid, hellebardierid, aadlikud või elegantselt riietatud daamid), mis tavaliselt paigutati paleede sissepääsude juurde, siseõuedesse ja trepikodadesse. Nende eesmärk oli külastajate tervitamine. Neid võib leida ainult Portugalis.

1740. aastatel hakati Portugalis monumentaalsete jutustavate azulejo paneelide asemel kasutama väiksemaid ja peenemalt teostatud rokokoo stiilis paneele. Need paneelid kujutavad galantseid ja pastoraalseid teemasid, nagu on näha prantsuse maalikunstniku Antoine Watteau töödes. Headeks näideteks on Mesquitela hertsogite palee fassaad ja aiad Carnide'is (Lissabon) ning Corredor das Mangas Queluzi rahvuspalees.

Tolleaegseid azulejo trende mõjutas silmapaistev rokokoo kunstnik François Lemoyne. Tema teos "Annunciation" oli 18. sajandi Portugali ja Brasiilia azulejo kunsti jaoks oluline eeskuju. Algse teose kopeeris Laurent Cars ning see levis Portugalis ja selle kolooniates. Lemoyne’i loomingut on azulejo kunsti läbi reprodutseeritud ka arvukates Portugali kirikutes. Teos kujutab Maarja kuulutamist peaingel Gabrieli poolt ja üks selline näide asub Nossa Senhora da Luzi kirikus.

Lissaboni taastamine pärast 1755. aasta suurt maavärinat andis azulejode abil kaunistamisele utilitaarsema (kasulikkusest lähtuva) rolli. See lihtne ja funktsionaalne stiil sai tuntuks kui Pombali stiil, mis on nimetatud Markii de Pombali järgi, kelle ülesandeks sai riigi ülesehitamine pärast maavärinat. Hoonetele hakati paigaldama ka väikeseid pühenduspilte kujutavaid azulejo paneele, mida peeti kaitseks tulevaste õnnetuste eest.

Mehhikos arenes 16. sajandi alguses kasutusele võetud azulejo-tehnikatest välja talavera, mis on piirkondlik majoolika vorm (tinaglasuuriga kaunistatud keraamika). Azulejosid kasutati sel ajal laialdaselt nii religioosses kui ka koduses keskkonnas ning üks selline näide on Mexicos asuv Casa de los Azulejos, mis ehitati 1737. aastal El Valle de Orizaba krahvile ja krahvinnale .

Vastureaktsioonina hakkasid ilmuma lihtsamad ja õrnemad neoklassitsistlikus stiilis kujundused tagasihoidlikumate värvitoonidega. Need teemad jõudsid Portugali Robert ja James Adamsi gravüüride kaudu. Real Fábrica de Louça do Ratost sai sel perioodil oluline nn Rato-plaatide tootja. Selle peadisainer oli Sebastião Inácio de Almeida ning maalijaks Francisco de Paula e Oliveira. Teine selle ajastu tähtis plaatide maalija oli Francisco Jorge da Costa.

Portugali mõju all ehitatud São Luíse linn Maranhãos Brasiilias on säilitanud Ladina-Ameerika suurima 18. ja 19. sajandi azulejodega kaunistatud ajaloolise linnaruumi. 1997. aastal kinnitas UNESCO São Luíse ajaloolise keskuse maailmapärandi nimistusse. São Luís on tuntud ka kui "Azulejode linn" (Cidade dos Azulejos).

19. sajand

19. sajandi esimesel poolel valitses azulejo dekoratiivplaatide tootmises seisak, mis oli tingitud esmalt Napoleoni armee sissetungist ja hiljem sotsiaalsetest ja majanduslikest muutustest. Kui umbes 1840. aastal alustasid Brasiiliast pärit sisserändajad Portos tööstuslikku azulejode tootmist, võtsid portugallased üle Brasiilia moe kaunistada oma majade fassaade azulejodega.

Kui Porto tehased valmistasid ühe- või kahevärvilisi kõrgreljeefseid plaate, siis Lissaboni tehased hakkasid kasutama teistsugust meetodit: siirdetrüki tehnikat sinivalgetel või mitmevärvilistel azulejodel. 19. sajandi viimastel kümnenditel võeti Lissaboni tehastes kasutusele veel üks siirdetrüki viis – trükkimine kreemika glasuuriga keraamilistele plaaditoorikutele.

Kuigi need tööstuslikud meetodid andsid tulemuseks lihtsad, stiliseeritud mustrid, polnud plaatide käsitsi maalimise kunst surnud. Seda viljelesid jätkuvalt Manuel Joaquim de Jesus ja eriti Luís Ferreira. Luis Ferreira oli Lissaboni tehase Viúva Lamego direktor ja ta kattis kogu tehase fassaadi allegooriliste stseenidega. Ta valmistas lillevaaside, puude ja allegooriliste figuuridega paneele, mida tuntakse Ferreira das Tabuletas nime all, trompe-l'œil tehnikas. Need käsitsi maalitud paneelid on head näited 19. sajandi lõpu eklektilisest romantismikultuurist.

20. sajand

20. sajandi alguses hakkasid juugendstiilis azulejod ilmuma selliste kunstnike loomingus nagu Rafael Bordalo Pinheiro, Júlio César da Silva ja José António Jorge Pinto. 1885. aastal rajas Rafael Bordalo Pinheiro keraamikatehase Caldas da Rainhas, kus ta lõi hulga keraamikakujundusi, mille poolest see linn veel ka tänapäeval tuntud on. Selles tehases on muuseum São Rafael, mis on pühendatud tema fantaasiarikkale tööle, eriti dekoratiivplaatidele ja satiirilistele kivikujudele.

Umbes 1930. aastatel ilmusid art déco azulejod, mille peamiseks kunstnikuks oli António Costa.

São Bento raudteejaama vestibüüli monumentaalsed kaunistused Portos, mis koosnevad 20 000 azulejost ja mille lõi Jorge Colaço, kujutavad ajaloolistel teemadel romantilise "pildipostkaardi" laadis jutustavat stiili. Jorge Colaço tõi azulejo taas oma loomingu keskmesse. Ta arendas välja meetodeid, mis laiendasid plaadi-paneelides värvide ja visuaalsete efektide valikut, kuigi mõned väljendasid muret nende ajale vastupidavuse pärast. Neid tehnikaid kasutati suuremahulistes dekoratiivprojektides, näiteks São Bento raudteejaamas.

20. sajandi kunstnike hulka kuuluvad veel Jorge Barradas, Carlos Botelho, Jorge Martins, Sá Nogueira, Menez ja Paula Rego . Maria Keil kujundas suured abstraktsed paneelid Lissaboni metroo esimeses 19 jaamas (aastatel 1957–1972). Nende tööde kaudu sai temast azulejo-kunsti taaselustamise ja ajakohastamise liikumapanev jõud. Tema Intendente jaama kaunistusi peetakse kaasaegse plaadikunsti meistriteoseks.

Lissaboni metroo

Azulejosid leidub peaaegu igas Lissaboni metroojaamas. Algselt lõi metroojaamade jaoks teosed maalikunstnik Maria Keil (1914–2012), metroosüsteemi arhitekti Francisco Keil do Amarali (1910–1975) abikaasa.

1988. aastal valminud uus laiendus sisaldas kaasaegsemate Portugali kunstnike töid: Rolando de Sá Nogueira Laranjeiras jaamas, Júlio Pomar Alto dos Moinhose jaamas, Manuel Cargaleiro Colégio Militar/Luzi jaamas ja Maria Helena Vieira da Silva Cidade Universtiariase jaamas. Paljud Portugali kunstnikud on saanud ülesandeks kaunistada uusi ja renoveeritud jaamu.

Kaitsestaatus

Azulejosid ohustavad vandalism, hooletus ja vargused, kuna neid leidub rohkesti ajaloolistes ning sageli lagunevates hoonetes üle kogu Portugali ning neile on lihtne ligi pääseda. Lissabonis võib plaate aeg-ajalt leida müügil tänavalaatadel ja mustal turul, hoolimata pingutustest tõsta turistidest ostjate teadlikkust. Alates 2013. aastast on Portugalis keelatud lammutada hooneid, mille fassaadid on kaetud azulejo plaatidega.

Kõige rohkem vargusi pannakse toime just Lissabonis; ametivõimude hinnangul kadus selles linnas aastatel 1980–2000 umbes 25% kunstiväärtusega azulejodest.

SOS Azulejo kaitsegrupi loomine tõi kaasa azulejode varguste ja vandalismi märkimisväärse vähenemise – selle algusest kuni 2013. aastani kahanes nende juhtumite arv ligikaudu 80%. Järgnevatel aastatel toimus küll väike langus ennetustegevuse mõjus, kuid SOS Azulejo on endiselt oluline meede azulejode kaitsmisel ja säilitamisel.

Portugali peamine azulejo kaitsegrupp SOS Azulejo, mis loodi 2007. aastal ja tegutseb Polícia Judiciária allüksusena, on seadnud oma peamiseks eesmärgiks iidsete plaatide müügi piiramise ja turu kontrollimise. Lissaboni linn on loonud plaatide panga (Banco do Azulejo), mis kogub ja hoiustab umbes 30 000 plaati lammutatud või kasutusest kõrvaldatud hoonetest ja annetustest. Sarnaseid projekte on ka Aveiro, Porto ja Ovari linnades.

2017. aasta augustis võeti vastu seadus, mis keelab nii nende plaatidega hoonete lammutamise kui ka renoveerimise, mis hõlmab nende plaatide eemaldamist.

Viited

  1. ↑ "Azulejos: gallery and history of handmade Portuguese and Spanish tiles". www.azulejos.fr. Vaadatud 8. aprillil 2020.
  2. ↑ Features, Harriet Lloyd-Smith last updated in (6. mai 2021). "At home with Brazilian artist Adriana Varejão". Wallpaper* (inglise). Vaadatud 20. aprillil 2026.
  3. ↑ Perla, Antonio (1988). Cerámica aplicada en la arquitectura madrileña. Madrid: Comunidad de Madrid. Lk 25–32. ISBN 8445100270.
  4. ↑ Fleming, John (1987). Hugh Honour, ed. Diccionario de las artes decorativas. Madrid: Alianza Editorial.
  5. ↑ Duvar, Gazete (30. juuni 2019). "Kapla bütün sokaklarımı azulejo!". Gazete Duvar (türgi). Originaali arhiivikoopia seisuga 3. detsember 2020. Vaadatud 16. novembril 2021.
  6. 1 2 3 4 5 Degeorge, Gérard; Porter, Yves (2001). The Art of the Islamic Tile (inglise). Tõlkinud Radzinowicz, David. Flammarion. Lk 64–65. ISBN 208010876X.
  7. ↑ Bloom, Jonathan; Blair, Sheila S., toim-d (2009). "Architecture; X. Decoration; B. Tiles". Grove Encyclopedia of Islamic Art & Architecture. Oxford University Press. Lk 201. ISBN 978-0-19-530991-1.
  8. ↑ Bloom, Jonathan M. (2020). Architecture of the Islamic West: North Africa and the Iberian Peninsula, 700–1800. Yale University Press. Lk 172. ISBN 9780300218701.
  9. ↑ Marçais, Georges (1954). L'architecture musulmane d'Occident. Paris: Arts et métiers graphiques. Lk 414–415.
  10. 1 2 3 4 5 Rosser-Owen, Mariam (2010). Islamic Arts from Spain (inglise). V&A Publishing. Lk 102. ISBN 9781851775989.
  11. ↑ Coentro, Susana; Trindade, Rui A. A.; Mirão, José; Candeias, António; Alves, Luís C.; Silva, Rui M. C.; Muralha, Vânia S. F. (1. jaanuar 2014). "Hispano-Moresque ceramic tiles from the Monastery of Santa Clara-a-Velha (Coimbra, Portugal)". Journal of Archaeological Science (inglise). 41: 21–28.
  12. ↑ Campbell, Gordon, toim (2006). The Grove Encyclopedia of Decorative Arts (inglise). Oxford University Press. Lk 293, 471. ISBN 9780195189483.
  13. ↑ Frothingham, Alice Wilson (1969). Tile Panels of Spain, 1500-1650 (inglise). order of the trustees, Hispanic Society of America. Lk xiii. ISBN 978-0-87535-110-0.
  14. 1 2 Dias Martins, Danielle (19. juuni 2025). "Tiles (Azulejos)) and Tiling Mosaic (Alicatados) pieces within the Alhambra Museum Collections: A Historical, Artistic, and Technical Approach". Heritage. Heritage: 31 – cit. via UNM Library Catalog.
  15. ↑ Pereira, Silvia R.M.; Conte, Gloria; Esteves, Lurdes; Pais, Alexandre N.; Mimoso, João M. (13. märts 2023). "Evolution of azulejo glaze technology in Portugal from the 16th to the onset of the 19th century". Journal of the European Ceramic Society. Elsevier BV: 12 – cit. via Google Scholar.
  16. ↑ "Preserving Portuguese culture through tattoos". www.theportugalnews.com (inglise).
  17. ↑ Guillermo García Ramos (1978). Jornadas Científicas sobre Cerámica y Vidrio. University of Seville. ISBN 84-7405-096-0.
  18. ↑ "Los azulejos de la Casa de Pilatos de los hermanos Pulido - 152 - Maratania". Editorial Maratania (Euroopa hispaania). 5. aprill 2013. Vaadatud 20. aprillil 2026.
  19. ↑ "The Casa de Pilatos - A Dream Palace in the Heart of Seville". Love of Spain (Briti inglise). 22. jaanuar 2016. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. oktoober 2020. Vaadatud 20. aprillil 2026.
  20. ↑ City Council of Valencia, PLAN ESPECIAL DE LOS ENTORNOS DE LOS BIENES DE INTERÉS CULTURAL DE LA ZONA CENTRAL DE CIUTAT VELLA (pdf)
  21. ↑ ÍNDICE CIVIL CERÁMICA ARQUITECTÓNICA. ZÓCALOS, retabloceramico.net
  22. ↑ "Panel of 4 cuenca tiles". MET Museum. Vaadatud 6. oktoobril 2022.
  23. ↑ Calvo, Eva (29. juuni 2024). "The Symbolic Ceramics of the Royal Monastery of the Descalzas Reales (Madrid). A Set of Tiles of Great Significance for the Discalced Community". Anuario Colombiano de Historia Social y de la Cultura. Universidad Nacional de Colombia: 43 – cit. via UNM Library Catalog.
  24. 1 2 San Cristóbal Sebastián, Antonio (2006). "Capítulo VII. Azulejos en el claustro e iglesia". Institut français d’études andines; Banco Central de Reserva del Perú (toim-d). Nueva visión de San Francisco de Lima (hispaania). OpenEdition Books. Lk 81–98. DOI:10.4000/books.ifea.1127. ISBN 978-9972-623-44-8. See section 12 in "Los azulejos de Sevilla" for a letter from Pedro Rodríguez to Marcos Ibáñez on payment for tiles.
  25. ↑ Pedrosa Velasco, Dionicia (3. september 2022). "Los rostros de la santidad. Mártires y fundadores jesuitas en los azulejos de la sacristía de San Pedro de Lima". Letras. Universidad Nacional Mayor de San Marcos: 15 – cit. via UNM Library Catalog.
  26. ↑ "Puebla de los Ángeles". Centro Virtual Cervantes, Instituto Cervantes (hispaania).
  27. ↑ de Carvalho, Rosario Salema (7. veebruar 2025). "The afterlife of François Le Moyne's Annunciation on eighteenth-century Portuguese azulejos". Eikon Imago. Universidad Complutense de Madrid. 14: 20 – cit. via Directory of Open Access Journals.
  28. ↑ Bogéa, Isabella (9. november 2012). "A HERANÇA LUSITANA DA CIDADE DOS AZULEJOS". eGov UFSC (portugali). Vaadatud 4. jaanuaril 2019.
  29. ↑ Government of the Republic of Portugal. "Palácio Nacional de Sintra - detalhe" (portugali). Vaadatud 8. aprillil 2020.
  30. ↑ Porto Editora (2003). "Sé Catedral de Lisboa". Infopédia (portugali). Vaadatud 8. aprillil 2020.
  31. ↑ "Refectory". mosteirojeronimos.gov.pt (portugali). Originaali arhiivikoopia seisuga 12. juuni 2018. Vaadatud 8. aprillil 2020.
  32. ↑ "MOSTEIRO DE ALCOBAÇA". Portugal em 360º Distrito de Leiria. Vaadatud 8. aprillil 2020.
  33. ↑ "Monumento". Palau Ducal dels Borja website. Vaadatud 8. aprillil 2020.
  34. ↑ Gonzalez Obregón, Luis (1909). "La casa de los azulejos" (PDF). México viejo y anecdótico. Robarts Toronto. Lk 201.
  35. ↑ Terán Bonilla, José Antonio; Velázquez Thierry, Luz de Lourdes (2010). Templo de San Francisco Acatepec. Antología del Barroco Poblano. El Errante. ISBN 978-607-7525-42-4.
  36. ↑ www.talavera.org. "Jardines del Prado". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. märts 2017. Vaadatud 22. märtsil 2017.
  37. ↑ Pereira, Silva; Menezes, Marluci; van Lookeren Campagne, Kate (29.–30. mai 2017). "The Importance of Technological Knolwedge for the Valorization of Azulejo Heritage" (PDF). Repositório do LNEC. Laboratório Nacional de Engenharia Civil. Lk 3–4. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 13. oktoober 2025. Vaadatud 15. septembril 2025.
  38. ↑ "Azulejos, Traditional Spanish and Portuguese Tiles, Provide Inspiration For Modern Vinyl Floor Tiles". Zazous Vinyl Flooring (Ameerika inglise). 10. september 2020. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. november 2021. Vaadatud 16. novembril 2021.
  39. ↑ Plaza 25 de julio, webtenerife.com
  40. ↑ "São Bento Station". PortugalVisitor - Travel Guide To Portugal.
  41. ↑ "Parc du Portugal". Lonely Planet.
  42. ↑ "Thieves target historic Portuguese decorative tiles". The Straits Times. 8. august 2017. Vaadatud 16. augustil 2017.
  43. 1 2 "A lei protege os azulejos mas há quem os continue a vender" [The law protects azulejos, but there are some who still sell them]. Público (Euroopa portugali). 23. august 2017. Vaadatud 23. augustil 2017.
  44. 1 2 "Câmaras apertam regras para proteger azulejos mas furtos estão a aumentar" [Cities tighten rules but number of thefts is increasing]. Público (Euroopa portugali). 19. aprill 2015. Vaadatud 23. augustil 2017.
  45. ↑ de Amorim e Sa, Leonor Maria (1. september 2016). "Turning a Social Problem into a Cultural Opportunity: The Crime Prevention Project SOS Azulejo". European Police Science and Research Bulletin (14): 10 – cit. via HeinOnline.
  46. ↑ "Em Lisboa, o Banco do Azulejo já funciona e inventário vai a meio" [In Lisbon, the 'Banco do Azulejo' is already operational and its inventory is half done]. Público (Euroopa portugali). 18. aprill 2017. Vaadatud 23. augustil 2017.
  47. ↑ "Demolição de fachadas com azulejos interdita em todo o país" [Demolition of façades with tiles banned all over the country]. TSF (portugali). 21. august 2017. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. november 2024. Vaadatud 23. augustil 2017.
  48. ↑ "Lei n.º 79/2017 - Protege o património azulejar" [Law 79/2017 - Protecting tile heritage]. Diário da República Eletrónico (Euroopa portugali). 18. august 2017. Vaadatud 9. septembril 2017.

Välislingid