Baski Rahvuspartei

Eellugu

Baski rahvuslik ärkamine sai alguse 19. sajandil, mil seoses piirkonna industraliseerimisega jõudis Baskimaale palju hispaanlasi. Baski keele leviku vähenemine, hispaanlastega kaasa tulnud sotsialistlikud ideed ja oma kultuuri ajalooliselt erilisena tajumine hakkas piirkonnas soosima baski rahvuslust. Samuti soodustas baski rahvusluse teket tärkav hispaania rahvuslus, mis proovis hispaanlust sisestada ka baskidesse.

Baski rahvusluse üheks rajajaks ja juhtfiguuriks sai Sabino Arana Goiri, kelle ideoloogia põhines kuuel komponendil: rass, keel, religioon, kogu Baskimaa ühendamine vägivallatud vahendid kasutades ja iseseisvus. Katoliiklust ja baski keelt pidas Arana rahvusliikumises peamisteks. Tal ei olnud ühtset nägemust sellest, milline peaks iseseisev Baskimaa olema, kuid eeskujuks oli 19. sajandini piirkonna omavalitsemist mõjutanud fuerod. 1893. aastast andis ta välja ajalehte Bizkaitarra, kus tutvustas oma rahvuslikke ideid, ja 1894. aastal rajas ta rahvusliku ühingu Euzkeldun Batzokija.

Arana rahvuspartei

Aastatel 1893–1894 valmistas Arana ette ka rahvusliku erakonna loomist. Baski Rahvuspartei loodi 1895. aastal, esialgu oli tegemist vaid Biskaia provintsis tegutseva katoliikliku ja konservatiivse erakonnaga, mis seisis Baskimaa iseseisvumise ning baski traditsioonilise kultuuri, keele ja rassilise puhtuse kaitsmise eest. Partei liikmesus piirdus algusaastatel vaid nendega, kes suutsid tõestada oma puhast baski päritolu baski perekonnanimedega. Biskaia kuberner, nähes Arana liikumises provintsile ohtu, keelas erakonna tegutsemise ära.

Pärast erakonna tegevuse keelustamist jätkasid selle liikmed erakondlikku tegevust taas 1897. aastast. Sellest ajast taotles partei tegutsemisvõimekust mitte ainult Biskaias, vaid kõigis seitsmes Baskimaa provintsis nii Hispaanias kui ka Prantsusmaal. Aastatel 1895–1898 ajas erakond jäika liini, kus Arana juhitud erakond kutsus baske üles taotlema iseseisvust, mittebaske Baskimaalt välja ajama, neile tööd mitte andma ja abielluma vaid teiste baskidega.

Aastatel 1896–1903 võttis Arana juhitud erakond omaks mõõdukama tooni, kuigi erakonna sihid jäid sisuliselt samaks, seda peamiselt selleks, et olla valijate jaoks atraktiivsem. Mõõdukust tõid erakonda juurde ka erakonnaga liitunud Ramon de la Sota ja tema ühing. Mõõdukus tõi edu ja erakond sai aastatel 1898–1899 olema esindatud viie kohaga Biskaia volikogus ja lisaks mitmes Baskimaa vallas. Sellest saati suutis EAJ-PNV haarata valijaid igast sotsiaalsest klassist, rahvuse baasil. Aastatel 1902–1903 leebus Arana veelgi, plaanides taotleda Baskimaale vaid autonoomiat, kuid tema vangistamine ja surm takistas tal neid plaane ellu viimast.

Sisepoliitiline võitlus

Vaata ka: Baski Natsionalistlik Kommuun ja EAJ-Aberri

Arana surmale järgnenud aastakümnetel toimus erakonnas võimuvõitlus (peamiselt) de la Sotaga liitunud autonoomiat taotlevate mõõdukate ja iseseisvust taotlevate Arana kaasvõitlejatest radikaalide vahel. 1906. aastal otsustas erakond taotleda peamise sihina fuerode (ehk ajalooliste piirkondlike privileegide) taastamist. See ebamäärane siht oli kompromiss mõlema grupi vahel, kuigi sisuliselt saavutasid kontrolli mõõdukad. Avaliku separatismi vältimine võimaldas erakonnal siseneda ka avalikult Hispaania poliitikasse.

20. sajandil kasvasid baskide rahvustunne ja erakond aeglaselt, kuid järjekindlalt. EAJ-PNV rajas piirkondlikud kontorid ka teistes Baskimaa provintsides ja 1911. aastal valiti esmakordselt erakonna rahvusnõukogu. 1915. aastal valiti erakond esimest korda Gipuzkoa volikokku. Navarras, kus erakonna mõju oli pidevalt väiksem kui mujal Baskimaal, ei muutunud erakonna iseseisvustaotlused kunagi populaarseks, vaid selle asemel domineerisid piirkonnas mõõdukad.

Iseseisvuslaste võimuvõitlus mõõdukate vastu süvenes 1915.–1916. aastal ja päädis erakonna asutaja venna Luis Arana väljaviskamisega. Mitmed radikaalsema suuna esindajad lahkusid koos Aranaga. Mõõdukate juhitud erakond Baski Rahvuspartei nimetas end ümber Baski Natsionalistlikuks Kommuuniks (Comunión Nacionalista Vasca) ja hakkas end esitlema laiema sotsiaalse liikumisena, mis taotles pigem baski autonoomiat Hispaania koosseisus kui täielikku iseseisvust.

1910. aastatel kasvas kommuuni toetus kiiresti. 1917. aastal sai erakond enamuse Biskaia volikogus ja de la Sota moodustas piirkondliku valitsuse. 1918. aastal valiti esimesed saadikud erakonnast Hispaania parlamenti. Aastatel 1917–1919 tegi erakond aktiivset lobitööd autonoomia saavutamiseks, kuid Hispaania riigivõim ei tulnud erakonnale vastu. Võimetus oma sihte saavutada nõrgestas erakonda ja järgnevatel valimistel kaotas erakond suure osa võidetust. Nähes seda, lahkusid suurem osa iseseisvuslasi erakonnast ja liitusid 1921. aastal loodud selgesõnaliselt iseseisvust taotleva EAJ-Aberri erakonnaga, millega oli liitunud ka Luis Arana.

Kindral Miguel Primo de Rivera diktatuuri ajal (aastatel 1923–1930) keelati Aberri rahvusliku erakonna tegevus täielikult. Kommuunil lubati edasi tegutseda, kui see loobub poliitilisest tegevusest ja keskendub kultuurilisele tegevusele. Aberri liikmed jätkasid tegevust illegaalselt ja võitlesid ka diktatuuri vastu, kui vähe otseselt saavutades.

Pärast diktatuuri lõppu ühinesid kommuun ja Aberri 1930. aasta novembris üheks erakonnaks, mis võttis taas nime Baski Rahvuspartei. Erakond naasis ka Arana põhimõtete juurde. Ühinemisega rahulolematud moodustasid eraldiseisva erakonna Baski Natsionalistlik Aktsioon (Eusko Abertzale Ekintza-Acción Nacionalista Vasca), mis aga EAJ-PNV-le tõsiseltvõetavaks konkurendiks ei kujunenud.

1930. aastad

Hispaania vabariik

Hispaania vabariigiks kuulutamine oli Baski Rahvusparteid soosiv muutus. Erakond kujunes piirkonnas laiahaardeerakonnaks ja alustas ning toetas mitmeid rahvuslikult meelestatud organisatsioone ja ajakirjandust. Erakonna mõju oli tagasihoidlikum Arabas ja Navarras. Erakonnas said võimule uue generatsiooni esindajad José Antonio Aguirre ja Manuel de Irujo. Kompromissina kahe rühmituse vahel oli erakonna sihiks jätkuvalt iseseisvus, kuid esmane siht oli saada Hispaanialt autonoomia.

Vabariiklik valitsus näitas üles valmisolekut autonoomia üle arutleda, kuid EAJ-PNV ja vabariigi juhtivate jõudude koostöö tegi keerulisemaks rahvuspartei ususoosing, sest vabariigis võimul olevad vasakpoolsed erakonnad soovisid usu rolli riigis vähendada. Seetõttu tegi erakond 1931. aasta valimistel koostööd karlistidega ja teiste parempoolsete jõududega, koostades ka Baskimaa autonoomia kava. Vasakpoolsete erakondade kontrolli all olev Cortes ei kiitnud parempoolsete tehtud kava heaks.

Pärast parempoolsete kava ebaõnnestumist taandus EAJ-PNV järk-järgult parempoolsete erakondade liidust ja taotles autonoomia loomist uue põhiseaduse järgi. Uus kava valmis 1932. aastal, kuid selle lükkasid tagasi Navarra linnad, millest mitmed ei soovinud olla autonoomse Baskimaa koosseisus. 1933. aasta valimistel oli EAJ-PNV esmakordselt Baskimaa populaarseim erakond, kuid uus, peamiselt parempoolne Cortes ei liikunud autonoomia kavaga edasi.

Kodusõda

Enne 18. juulil 1936 valmistus uus Cortese koosseis heaks kiitma autonoomia statuuti, kuid selle hoidis ära alanud Hispaania kodusõda. Rahvuspartei toetas küll kohe vabariiki, kuid esmane toetus oli leige, sest erakonnale ei meeldinud vabariiklikel aladel toimunud usuvastane tegevus. Erakonna toetus vabariigi vägedele Gipuzkoas oli sümboolne. Tegelik liit erakonna ja vabariigi vahel sündis 1936. aasta oktoobris, kui kiideti heaks Baskimaa autonoomia statuut. Autonoomse Baskimaa esimeseks presidendiks (lehendakari) sai Aguirre. Sellele lisaks võttis valitsus erakonna juhi de Irujo Hispaania valitsusse, kus ta kõigepealt oli portfellita minister, hiljem justiitsminister.

Sisuline kontroll oli Baski valitsusel vaid Biskaia provintsi üle, ülejäänud Baskimaa oli juba mässulise Francisco Franco poolt vallutanud. Kuid autonoomia säilitamise nimel võitles erakond vabariigi poolel edasi kõhklusteta. EAJ-PNV võitlus demokraatia poolel tagas erakonnale ka toetuse mujal demokraatlikus Euroopas. Franco väed vallutasid Bilbao 1937. aasta juunis. Baski valitsus läks eksiili ja EAJ-PNV otsustas lõpetada konfliktis osalemise, kuigi selle mitmed juhtivad tegelased, seehulgas Aguirre ja de Irujo, jätkasid vabariiklaste toetamist kuni kodusõja kaotamiseni.

Eksiilis

Vaata ka: Baskimaa eksiilvalitsus

Mõned baski rahvuslased said põgenema põhja poole Prantsusmaale. Uskudes, et Baskimaa saab vaba olla vaid liitlasriikide võidu puhul, toetas eksiilvalitsus liitlasriike, rajades Prantsusmaal Saksamaa vastu võitlemiseks Gernika pataljoni ja ehitades Hispaanias üles luurevõrgustiku. Luurevõrgustik hävitati pärast Pariisi langemist sakslaste kätte 1940. aastal ja paljud erakonna liikmed pagesid sakslaste eest Suurbritanniasse või Ameerikasse.

Teise maailmasõja lõpust saati tegi erakond eksiilis koostööd Hispaania Vabariigi eksiilvalitsusega ja de Irujo oli jätkuvalt EAJ-PNV esindajana valitsuse liige. 1946. aastal rajas Aguirre uue Baski eksiilvalitsuse, mis soosis ja koordineeris vastutegevust Franco režiimile Baskimaal. Rahvuspartei tegutses nii Hispaanias põranda all kui ka eksiilis. 1950. aastateks sai selgeks, et lääneriigid ei aita Hispaaniat Franco käest vabastada, mis vähendas erakonna indu vastutegevust korraldada. Siiski jätkati vähemal määral lootuses, et Franco surma järel läheb olukord paremaks.

Aguirre surm 1960. aastal ja märkimisväärne migratsioon Baskimaale piirasid erakonna võimet Baskimaa olusid mõjutada. Erakonna järgmine juht Jesús María Leizaola hoidis küll eksiilvalitsuse järjepidevust kuni selle lõpuni, kuid erakond kaotas rahvusliku juhtorganisatsiooni seisuse äärmuslikumale rühmitusele Euskadi Ta Askatasuna (ETA). Kuigi esialgu olid organisatsioonide omavahelised suhted head, läksid need pärast 1964. aastat kehvaks.

Demokraatlikus Hispaanias

Üleminekuaeg andis Baski Rahvusparteile võimaluse taas avalikult tegutseda. Erinevalt varasemast ei saanud EAJ-PNV enam võimalust olla ainuke baski rahvast esindav erakond. Tekkisid mitmed ETA-ga seotud parteid, millega rahvuspartei pidi võimu jagama. 1977. aasta valimised erakond Baskimaal võitis ja erakonna juht Carlos Garaikoetxea osales Hispaania põhiseaduse ettevalmistamisel, kuid lõpuks ei soosinud seda, soovitades oma valijatel referendumist eemale jääda.

1979. aasta valimistest saati on Baskimaal domineerinud rahvuslikud erakonnad. EAJ-PNV võitis esmakordselt kõigis kolmes Baskimaa provintsis enamuse kohtades. Pärast uue autonoomia kinnitamist võitis EAJ-PNV 1980. aasta valimised ja moodustas üksi valitsuse. Uueks presidendiks sai Garaikoetxea, kes võttis valitsusjuhi rolli üle ka Leizaola eksiilvalitsuselt.

Hoolimata lõhedest ja konfliktidest (näiteks Garaikoetxea loodud erakond Eusko Alkartasuna (EA)) on EAJ-PNV pea alati olnud Baskimaa populaarseim erakond. Pärast Garaikoetxea lahkumist erakonnast moodustas järgmine president José Antonio Ardanza 1986. aastal koalitsiooni Hispaania Sotsialistliku Töölisparteiga, mis püsis kuni 1999. aastani. Esimest korda kaotas erakond (0,5 protsendiga) valimised 1993. aastal. Ardanza võitles ka suure erakondadevahelise koalitsiooni moodustamise nimel, et survestada ETA-t loobuma terrorismist, kuid koalitsiooni survel saavutatu oli lühiajaline.

2000. aastal teatas erakond, et 1979. aasta saadud autonoomia ei ole piisav. President Juan José Ibarretxe esitles uut autonoomia kava 2003. aastal, mis sai heakskiidu Baski parlamendis, kuid lükati tagasi Corteses. Kavast asja ei saanud. 2009. aastal võitis erakond taas valimised, kuid jäi opositsioonierakondade koostöö tõttu esmakordselt opositsiooni. 2012. aasta valimistest saati on erakond taas Baskimaal võimul.

Erinevalt Baskimaast oli Navarras üleminekuperioodiks tekkinud juba baski rahvuslusest eraldiseisev identiteet, mistõttu domineerisid seal juba 1979. aastast baski rahvuslust vältivad erakonnad. Aastatel 1979–2008 ei saanud baski erakonnad kokku kunagi üle 29% häältest, seda suuresti ajendatult ETA terrorirünnakutest. Aastakümneid oli EAJ-BNP populaarsus langustrendis, saades 1983. aastal 6.83%, 1987. aastal 0.94% ja 1991. aastal 1.12% navarralaste häältest. Erinevalt Baskimaast oli Navarras vasakpoolne Herri Batasuna EAJ-PNV-ist populaarsem rahvuslik erakond. 2000. aastatest on baski erakonnad läinud valimistele valimisblokkides ja saavutanud oluliselt paremaid tulemusi kui üksi kandideerides. 2010. aastatest on rahvuslaste populaarsus Navarras tõusnud ja 2015. aastal osales EAJ-PNV-i valimisblokk esmakordselt valitsuse moodustamises.

Rahvuspartei Prantsusmaal ja Euroopas

Kuigi juba Arana otsis Prantsusmaal baskidega kontakti, tekkis aktiivsem baskide rahvuslik liikumine Prantsuse Baskimaal 1930. aastatel, seda ka kohati EAJ-PNV toel. Sidemed Põhja- ja Lõuna-Baskimaa vahel tihenesid pärast demokraatia taastamist Hispaanias. Erakond soodustas ikastolade (baski keelekümbluskoolide) kasutuselevõttu piirkonnas ja mitmed Prantsuse juhtivad baskid, näiteks Michel Labéguerie, Jean Errecart ja Jean Etcheverry-Aïnchart, hoidsid erakonnaga isiklikku kontakti. 1981. aastast organiseeris erakonna tegevust Prantsusmaal PNV komitee Ager.

Ametlikult loodi Baski Rahvuspartei Prantsusmaal 1990. aastal, kohati reaktsioonina piirkondliku EA loomisele. Esialgu otsustas EAJ-PNV mitte osaleda Prantsusmaa valimistel, mis põhjustas erakonna lõhenemise. Aktiivsem pool erakonnast otsustas 1996. aastast valimistel osaleda on ja saavutanud edu, sest erakond on atraktiivne baskimeelsetele mõõdukatele.

Rahvusvaheliselt on EAJ-PNV olnud seotud Euroopa Rahvaparteiga ja Tsentristlike Demokraatide Internatsionaaliga (CDI). Erakond lahkus Euroopa Rahvaparteist, kui sellega liitus Hispaania Rahvapartei (PP). 2000. aastal taotles PP Baski Rahvuspartei väljaheitmist ka CDI-st, mis rahuldati. Aastatel 1999–2004 oli EAJ-PNV Euroopa Vabaliidu liige.