Bergues

Bergues
Bergues
	Pindala: 1,3 km²
	Elanikke: 3525 (1.01.2023)
	Koordinaadid: 50° 58′ N, 2° 26′ E

Bergues (hollandi: Sint-Winoksbergen; lääneflaami: Bergn) on vald Põhja-Prantsusmaal Nordi departemangus Coudekerque-Branche'i kantonis.

Ajalugu

Linna nimi tuleneb flaami groene berg'ist, mis tähendab rohelist küngast. Legendi järgi läks Bretooni kuninga poeg püha Winog erru Groenbergile, künkale rannalodude servas. Tema rajatisest kujunes peagi väike klooster.

882. aastal, kui normannid alustasid sissetungi, ehitas Flandria krahv Balduin II lihtsa linnuse. Hiljem, 1022. aasta paiku, ehitas krahv Balduin IV Püha Winogi kiriku ja mattis sinna püha Winogi säilmed. See kirik moodustas kloostri aluse.

Kaubandusele aitas kaasa mere, mis polnud veel Dunkirki taandunud, ja kloostri lähedus. Bergues sai harta 1240. aastal ja selle iseseisvust väljendas hiljem kellatorni ehitamine. Sellest sai piirkondliku tähtsusega sadama- ja tekstiilikeskus ning Hansa Liidu osa. Selle villaturg sai alguse 1276. aastal ning järgnenud sajandite jooksul seda kindlustati ja see säilitas Prantsusmaast lahkulöömisega saavutatud iseseisvuse. 1583. aastal piiras ja vallutas Bergues' Alessandro Farnese, kuid Hispaania kuningas Felipe II lubas selle uuesti üles ehitada, määrates linna praeguse ilme. Bergues' sai suur sadamalinn ja lõpuks liideti see 1668. aasta Aacheni rahuga Prantsusmaaga. Louis XIV arendas hiljem välja Dunkerque'i ja Bergues jäi selle varju. Pärast Prantsuse revolutsiooni selle langus jätkus.

Bergues laastati pommitamisega Esimeses maailmasõjas ja taas 1940. aastal Dunkerque'i lahingu ajal. Linna siseneti sama aasta 2. juunil ja 80% sellest hävines Teise maailmasõja ajal.

Tööstuslikult arenenud Dunkerque'i lähedal meenutavad paljud mälestised rikast minevikku ja viimastel aastatel on arenenud turism.

Vaatamisväärsused

Kellatorn on linna kõige kuulsam vaatamisväärsus. Alustatud 13. sajandil ehitati see ümber pärast Prantsuse sissetungi 1383. aastal ja taas 16. sajandil ning taastati 19. sajandil. 1940. aastal tulekahjus kannatada saanud ja 1944. aastal dünamiidiga hävitatud hoone ehitati 1961. aastal taas üles. See liigitati 2004. aastal ajalooliseks ehitiseks ning 16. juulil 2005 UNESCO maailmapärandi nimistu paigaks. Esmaspäevaturu ja muude pidustuste jaoks kõlab 50 kellaga kariljon.
5300 m pikad vallid on osaliselt keskaegsed ja osaliselt Vaubani ehitatud.
Püha Winogi klooster purustati 1789. aastal ja alles on vaid osad: marmorvärav ja kaks torni.