Birger Nerman (6. oktoober 1888 Norrköping – 22. august 1971 Stockholm) oli Rootsi arheoloog ja saagauurija.
Birger Nerman (6. oktoober 1888 Norrköping – 22. august 1971 Stockholm) oli Rootsi arheoloog ja saagauurija.
Birger Nerman õppis Uppsala Ülikoolis, sai seal 1913. aastal filosoofiadoktori kraadi ning oli hiljem samas dotsent. 1923–1925 töötas ta Tartu Ülikoolis Eesti ja Põhjamaade muinasteaduse professori ning arheoloogia kabineti ja muuseumi juhatajana, seejärel taas Uppsala Ülikooli õppejõuna. 1938–1954 oli ta Stockholmis Riikliku Ajaloomuuseumi direktor.
Teise maailmasõja ajal ja sõjajärgseil aastail esines Nerman sageli okupeeritud Baltimaade kaitsjana ja tegi tihedat koostööd Eestist lähtunud põgenikega. Ta oli 1943. aastal asutatud Balti Komitee esimees.
Birger Nermani uurimistöös etendas olulist osa saagade tõlgendamine ajalooallikaina, arheoloogina uuris ta eriti Ojamaa muistiseid. Eestis korraldas Nerman 1924 väiksemad arheoloogilised kaevamised Irboska linnamäel ja paaril Setumaa kääbaskalmistul. Suuremas ulatuses kaevas ta 1929. ja 1930. aastal kaht 7.–8. sajandi kalmistut Lätis Liepāja lähedal Grobiņas; üht neist olid matmiseks kasutanud Kesk-Rootsist, teist Ojamaalt pärit siirdlased. 1930. aastail võttis osa mitmest Baltimaades toimunud arheoloogiaüritusest ja avaldas siinsetes väljaannetes teadusartikleid.
Nerman oli Õpetatud Eesti Seltsi auliige (1938), Rootsi ja Soome Teaduste Akadeemia liige.
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.