Setomaa

Muinasaeg

Arheoloogiliste leidude põhjal ulatub Setomaa inimasustus mesoliitikumi; kõige vanem teadaolev kiviaja asulakoht on leitud Meremäe külast. Setomaa aladelt on säilinud muistiseid kiviajast hilisrauaajani.

Keskaeg ja piiri kujunemine

Alates 9. sajandist kuulus suurem osa setode alast järgemööda Pihkva vürstiriigi, Novgorodi vabariigi, Pihkva vabariigi, Moskva suurvürstiriigi, Moskva tsaaririigi, Venemaa Keisririigi ja Nõukogude Venemaa mõjusfääri. Legendi järgi valitses 862. aastast Irboskas varjaag Rjuriku kaaskondlane Truvor, ent on võimalik, et tegelikult oli ta hoopis Pihkvas. Pole päris selge, kui palju setosid toona Setomaal elas ja kas see ala kuulus pidevalt vene vürstiriikide koosseisu. Piir fikseeriti kindlamalt alles 13. sajandil: ajaloolase Anti Selarti hinnangul juhtus see 1224. aastal, kui moodustati Tartu piiskopkond ning fikseeriti selle piir Pihkva vürstiriigiga.

Ristiusk jõudis õigeusu näol Setomaale 10.–13. sajandil, sellest ajast on säilinud ka mitmeid ristikive. Ristiusu mõju oluline kasv toimus seoses Petseri kloostri rajamisega 15. sajandil. Sellele vaatamata on setode kombestikus tänini säilinud palju paganlusaegseid jooni.

Alates 14. sajandist asusid Pihkva Vürstiriik ühelt poolt ning Tartu piiskopkond teiselt poolt täpsemalt paika panema oma mõjupiire. Pihkva vürstid kindlustasid 1330. aastatel Irboska linnust, Tartu piiskop ehitas 1342. aastal (koostöös Liivi orduga) Vastseliina linnuse. Piirijoon konkretiseerus 15.–16. sajandil; oluliseks piirikindluseks sai 1473. aastal rajatud Petseri klooster, mis võis kaasa tuua ka Petseri ümbruse venestumise.

Liivi sõda ja Rootsi aeg

Liivi sõja ajal kasutas Venemaa Setomaad baasina Vana-Liivimaa ründamiseks ning Petseri kloostri kindlustamist jätkati. Suur tähtsus on Setomaa kultuuriloos tolleaegsel Petseri kloostri ülemal, iguumen Korneliusel (iguumen 1529–1570), kelle ajal ehitati klooster võimsaks kindluseks, rajati koole ning käis aktiivne misjonitöö talupoegade õigeusku pööramiseks. Kornelius hukkus Ivan Julma käsul; selle kohta on setode rahvaluules mitu legendi. 1589. aastal moodustati iseseisev vene õigeusu Pihkva-Irboska piiskopkond, mille keskuseks oli Pihkva Püha Kolmainu peakirik.

1581. aastal piiras Stephan Bathory Pihkvat ning laastas ühtlasi ka Setomaad. Tema kätte langes Irboska, kuid Petseri pidas Jürgen Fahrensbachi juhitud Poola vägede piiramisele vastu. 1595. aastal õnnestus rootslastel Petseri klooster ajutiselt vallutada. 1615. aastal püüdis Pihkvat vallutada ka Gustav II Adolf, kuid tulemusetult; samuti ei õnnestunud tal vallutada Irboskat ja Petserit. Stolbovo rahuga jäi Setomaa endiselt Venemaaga liidetuks. Seejärel kaotati lõplikult Pihkvamaa autonoomia ning Setomaa majandus allutati selgelt keskvõimu vajadustele. Selle poliitika vastu puhkes 1650. aastal mäss, mis haaras ka Irboskat ja Petserit, kuid suruti peagi maha.

1656. aastal ründasid venelased Setomaalt Tartut ning vallutasid selle. Rootslased tegid Setomaale mitu rüüsteretke, kuid kindlusi ei vallutanud. 1661. aastal taastati sõjaeelsed piirid.

Vene keisririigi aeg

Põhjasõja alguses rüüstasid Setomaad rootslased, hiljem tõrjusid venelased nad sealt eemale, 1704. aastast rootslaste ohtu Setomaale enam polnud. 1708. aastal kartis Peeter I, et Karl XII ründab Liivimaa kaudu Venemaad, ning hävitas Tartu ja Narva. Setomaal kindlustas ta aga Petseri kloostrit uute bastionitega.

Liivimaa kubermangu Võru kreisi ja Pihkva kubermangu piirialad

Liivimaa kubermangu Võru kreisi ja Pihkva kubermangu piirialad. Kubermangude piiriks oli Peipsi järve lõunaosas Võhandu jõgi. Friedrich Theodor Schuberti topograafilistel joonistel, 1826–1840.

Pärast Liivimaa liitmist Venemaa Keisririigiga jäid setode alad jagatuks Liivimaa ja Pihkva kubermangu vahel. Eesti ala oli seejuures jaotatud Eestimaa ja Liivimaa kubermangu vahel ning kubermangud jagunesid kreisideks ehk maakondadeks.

Liivimaa kubermangus kaotati pärisorjus 1819. aastal, Eestimaal juba 1816. aastal. Pihkva kubermangu jäänud setode jaoks, kes olid Venemaa seaduste all, saabus vabanemine 1861. aasta talurahvareformiga, ning 1866. aasta vallareformiga vabanes talurahvale kuuluv omavalitsus mõisnike võimu alt. Majanduslik areng oli siiski aeglane, külakogukond säilis kuni Eesti Vabariigi tulekuni. Suurt mõju omas õigeusu kirik, ning kuna hariduspoliitika arenes aeglaselt ja oli suunatud eelkõige venelastele, oli valdav enamus setodest kirjaoskamatu. 1840. aastate usuvahetusliikumise ajal asutati Lõuna-Eestis siiski õigeusu talurahvakoole.

Eesti Vabariik 1917–1940

Venemaa Ajutine Valitsus määras 1917. aasta märtsis praegusele lähedase lõunapiiri, kui Liivimaa põhjapoolsed maakonnad ühendati Eesti kubermanguga. 12. aprillil (30. märtsil vkj) kinnitatud määrusega "Eesti kubermangu administratiivse valitsuse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta" liideti Liivimaa kubermangu Pärnu, Saare, Tartu, Viljandi ja Võru maakond Eestimaa kubermanguga; väljapoole jäid vaid Narva, Valga ja Setomaa.

1. juulil 1917 esitati 74 allkirjaga Petserimaa eestlaste ja setode palvekiri Eesti Maanõukogule Petserimaa autonoomse Eestimaa kubermanguga ühinemiseks. Kirjas tehti ettepanek ühendada Pihkva kubermangu Petseri, Lobotka, Pankjavitsa ja Irboska vald koos Petseri linnaga Eestimaa kubermanguga. 1. septembril otsustas Eesti Maanõukogu koosolek suunata palve juriidilisse komisjoni otsuseprojekti väljatöötamiseks.

Vabadussõja tulemusel sõlmiti 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahuleping. Lepingu järgi läksid Eesti koosseisu ka Petserimaa ning umbes 630 km² suurune Narva jõe tagune ala (Narvatagune). Eesti valdusse jäi Petseri ning veel mõned suuremad asulad, sealhulgas Irboska ja Laura. Liidetud alast moodustati Petseri maakond.

Tollase Petseri maakonna lääne-, põhja- ja keskosa asustasid valdavalt setod, idapoolsed alad olid aga Eesti Vabariigiga liitmise ajal seoses setode asustuspiiri järkjärgulise lääne poole nihkumisega peaaegu sajaprotsendiliselt venekeelsed. Eesti jaoks oli neil aladel ka kaitsepositsiooni tähtsus: Irboska läheduses olevad künkad ja võimalikult lühike maismaapiir Nõukogude Venemaaga võimaldasid hoida etnilised Eesti alad eemal tolleaegsete kauglaskesuurtükkide laskeulatusest.

Teine maailmasõda ja Setomaa jagamine

1940. aastal okupeeris ja annekteeris Nõukogude Liit Eesti ja ühes sellega ka Setomaa. 1944. aasta augustis lõhuti Setomaa etniline ühtsus, kui suurem osa Petseri maakonnast liideti Vene NFSV-ga ja Leningradi oblasti koosseisus moodustati Petseri rajoon. Moskva nõudmisel ühendati 1944–1946 Narvataguse piirkond Leningradi oblastiga ja 1182 km² Petserimaast Pihkva oblastiga. Sellega jagunes Setomaa kahe riigi vahel ega ole sellest ajast alates enam ühtne tervik.

• 
  Setode asualad (tumepunasega) 1902. aasta paiku Jakob Hurda andmetel
• 
  Eesti NSV piiride muutused: 1944. aastal
• 
  Eesti NSV (1949)

Nõukogude võim väitis, et lähtus Setomaa jagamisel eelkõige etnilisest piirist – setode enamusega alad püüti jätta Eesti NSV-le ning venelaste enamusega alad liita Vene NFSV-ga. Seda väidet ei toeta esialgne plaan, mille järgi oleks Vene NFSV-ga liidetud veelgi suurem ala koos Värska aleviku ning Saatse külaga. Kuigi esialgset plaani ei teostatud, jäi liitmisega palju seto külasid Vene poolele: nii olid näiteks Petseri maakonna keskel asunud Vilo valla elanikest 66,3% eestlased, ent vald läks tervikuna Venemaale.

23. augustil 1944 moodustati ligikaudu endise Pihkva kubermangu alal Pihkva oblast; selle koosseisu jäi ka Petseri rajoon. Eesti NSV-sse jäänud Petseri maakonna osa likvideeriti ning liideti Võrumaaga (hiljem peamiselt Võru ja Põlva rajoon).

Nõukogude aeg

Eesti NSV-s jäi Eesti poolele jäänud Setomaa osa Võru ja Põlva rajooni koosseisu. Nõukogude perioodil toimus piirkonnas põllumajanduse kollektiviseerimine ning seto külade elu korraldati kolhooside kaudu, mis muutis oluliselt traditsioonilist külakogukonda. Venemaa poolele jäänud seto külades, mis kuulusid Petseri rajooni, jätkus venestumine ning seto keele kasutus vähenes põlvkonniti.

Taasiseseisvumine ja piiriküsimus

Eesti Vabariigi taastamisel 20. augustil 1991 jäi Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel ajutise kontrolljoonena kehtima endise Eesti NSV ja Vene NFSV vaheline halduspiir. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist detsembris 1991 jäi kontrolljoon eraldama Eesti Vabariiki ja Venemaa Föderatsiooni. Mitu suurt setode küla ja Eesti kodanike omand jäi Venemaa Föderatsiooni koosseisu.

Nõukogude Liidu õigusjärglane Venemaa Föderatsioon ei ole tunnustanud Tartu rahu ega sellega määratud Eesti–Venemaa piiri. Seetõttu on Eesti asunud kahe riigi vahelist kontrolljoont käsitlema faktilise riigipiirina ning alustas 2015. aastal piirirajatiste ehitamist.

1990. aastatel alustati piiriläbirääkimisi, mis katkesid. 2004. aastal jätkasid osapooled läbirääkimisi ning 18. mail 2005 kirjutati Moskvas alla Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelisele Eesti-Venemaa riigipiiri lepingule. Leping ei järgi Tartu rahuga määratud maismaapiiri, vaid lähtub kontrolljoonest, mistõttu Eesti pindala lepingu järgi ei suurene (olenemata väiksematest maadevahetustest).

1994. aastal moodustati Setomaa Valdade Liit kuhu kuuluvad ajaloolise Setomaa territooriumil asuvad kohalikud omavalitsused.

20. juunil 2005 ratifitseeris Riigikogu lepingu. Ratifitseerimisseadus (RT II 2005, 18, 59) sisaldas preambulit: "/-/Lähtudes 1918. aasta 24. veebruaril välja kuulutatud Eesti Vabariigi õiguslikust järjepidevusest, nii nagu see on sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduses, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta 20. augusti otsuses "Eesti riiklikust iseseisvusest" ja Riigikogu 1992. aasta 7. oktoobri deklaratsioonis "Põhiseadusliku riigivõimu taastamisest" ning silmas pidades, et käesoleva seaduse §-s 1 nimetatud leping muudab kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 122 osaliselt 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepingu artikli III lõikes 1 määratud riigipiiri joont, ei mõjuta ülejäänud lepingut ega määra piirilepingutega mitteseotud kahepoolsete küsimuste käsitlemist,/-/"

Kuna Venemaa ei nõustunud selle preambuliga, jättis ta lepingu ratifitseerimata ja leping ei jõustunud.

18. veebruaril 2014 allkirjastasid Eesti ja Venemaa välisministrid uued piirilepingud. Eestis läbisid lepingud Riigikogus 2015. aastal esimese lugemise, kuid jäid ootama Venemaa-poolseid samme, mida ei järgnenud; menetlemine lõppes Riigikogu koosseisu volituste lõppemisega. Eesti ei ole 2014. aasta piirilepinguid ratifitseerinud.

Venemaa piirivöönd ja piirirežiim

Venemaale jäänud Setomaa osa jääb suures osas Venemaa Föderatsiooni piirivööndisse (пограничная зона), mille piirid kehtestab FSB korraldusega oblastite kaupa riigipiiri seaduse artiklite 16 ja 17 alusel. Pihkva oblastis kehtiva korralduse järgi määratakse vöönd kindlaks koordinaatidega antud sirglõikidena, mis ühtset kaugust riigipiirist ei järgi, mistõttu on vööndi laius piirkonniti erinev. Petseri rajoonis kulgeb vööndi piir osalt mööda Pihkva järve rannajoont ja Kuleiskaja jõge ning jätab Petseri linna vööndist välja. Vööndisse kuuluvad kõik Vene osa Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve saared, välja arvatud Zaliti, Talabanetsi, Belovi ja Semski saar.

Piirivööndis kehtib eriline piirirežiim. Vööndisse tohib siseneda üksnes selleks ettenähtud ja hoiatusmärkidega tähistatud kohtadest. Välisriigi kodanikul on vööndisse sisenemiseks üldjuhul vaja piirivalveasutuse väljastatud läbipääsuluba, mis kehtib selles märgitud aja ja piirkonna ulatuses; viisa seda ei asenda. Vööndis on muu hulgas keelatud loata pildistamine ja filmimine, sealhulgas drooniga, ning majandustegevus, karjatamine, jaht ja massiüritused nõuavad piirivalvega kooskõlastamist. Väikelaevad tuleb piirivalves arvele võtta ning nende väljumisest ja naasmisest tuleb ette teatada.

Piirirežiim ja viisakord on setodele üks peamisi põhjusi, miks sidemed Venemaale jäänud kodukohtadega on nõrgenenud: Eestis elavatel setodel tuleb Venemaale jäänud sugulasi, kirikuid ja surnuaedu külastada viisa ja eriloaga, mis teeb spontaanse läbikäimise praktiliselt võimatuks. 2020. aastal tegid Põlva- ja Võrumaa setoorganisatsioonid valitsusele ettepaneku sõlmida Venemaaga Läti eeskujul piiriäärsete alade elanike lihtsustatud piiriületust võimaldav kahepoolne leping, mis annaks kohalikele elanikele pikaajalise piiriületusloa.

Piirivöönd puudutab setosid ka omandiõiguse kaudu. 2011. aasta jaanuaris kinnitatud korraldusega määras Venemaa president 380 piiriäärset territooriumi, kus välisriikide kodanikud, kodakondsuseta isikud ja välismaised juriidilised isikud ei tohi maatükke omada; loetelus oli ka Petseri rajoon. Korraldus kehtib muudetud kujul tänini ja puudutas otseselt Petserimaaga seotud Eesti kodanikke, kes olid seal maad omanud.

Siberi setod

19. sajandi lõpukümnendil ja 20. sajandi algul toimus Eesti- ja Liivimaa kubermangust ulatuslik väljaränne Siberi hõredalt asustatud aladele, mida soodustas Siberi raudtee valmimine. Venemaa riigi korraldatud ümberasumisel said uusasunikud maatüki ja vabastuse riigimaksudest ning riik toetas neid rahaliselt ja kirikute, veskite, kaevude ning teede rajamisel.

Setomaalt rändas Siberisse setosid, kelle maakasutus muutis põllumajanduse vähetulusaks: külakogukonnale kuulunud põllumaa jaotati regulaarselt ümber hingekirja põhjal, mistõttu maa jagunes väikesteks tükkideks ega taganud kasvava rahvaarvu äraelamist.

Setode sihtkohaks kujunes Ida-Siberis Jenissei kubermangu (praegu Krasnojarski krai) Kani ja Mana jõe vaheline ala Sajaanide eelmäestikus. Algul rajati üksiktalusid ning ümberasumiseks oli vaja valitsuse luba. Küladest ja majapidamistest kujunes neli suuremat asustusrühma: Hait, Krestjansk, Uus-Petseri ja Mana-tagused.

Asundused paiknesid metsastepi mustmullal, osalt ka taigavööndis. Viljakas muld lubas põllu- ja karjapidamist, kuigi taigapiirkonnad olid selleks vähesobivad. Lisatulu andsid mesindus, kalastus, jahipidamine, palgiparvetus, töö kullakaevandustes ja kaubavedu raudteel.

Siberi setode olud halvenesid järsult 20. sajandi algul. Mehi mobiliseeriti esimesse maailmasõtta ja Vene kodusõtta, külasid laastasid röövimised ja sõjakommunismi poliitika. Bolševike võimuletuleku järel keelustati usuelu ja vaimulikke hakati taga kiusama. 1920.–1930. aastate repressioonid tabasid esmalt jõukamat elanikkonda, hiljem peaaegu kõiki peresid. 1930. aastate lõpu kollektiviseerimine lõpetas traditsioonilise majapidamise: väiksemad külad jäid tühjaks, elanikke asustati suurematesse küladesse ja linna. Teine maailmasõda viis küladest viimased mehed ning jättis põllumajanduse naiste ja laste kanda.

Sõjajärgsetel aastakümnetel ühismajandid kosusid ja hakati maksma rahapalka, kuid noorem põlvkond lahkus maalt töö- ja elutingimuste tõttu. 1990. aastatel kollektiivmajandid lagunesid ning eraettevõtlus ei ole maapiirkonnas kinnistunud; valdav on oma tarbeks tootmine.

Suurim seto küla Siberis on Hait Krasnojarski krai Partizanskoje rajoonis (varem Perovo rajoon), umbes 4 km pikkune tänavküla. Samas rajoonis asuvad ka 1900. aastal rajatud Bulatnova (varem Sinikrebot) ja 1907. aastal rajatud Krestjansk, Rõbinski rajoonis aga Uus-Petseri. Allika andmeil oli nende külade seto elanikkond 2000. aastate algul mõnekümnest kuni paarisaja inimeseni.

Setomaa, Petserimaa ja Setomaa vald

Nime "Setomaa" ja tema ajalooliste haldusüksuste piirid ei kattu, mistõttu neid aetakse sageli segi.

• Setomaa on kultuuriline ja keeleline piirkond, mille määrab seto asustus ja nulkade süsteem. Tal ei ole ametlikke piire ega haldusstaatust, ta ulatub mõlemale poole Eesti–Venemaa riigipiiri ega ole kunagi olnud üks haldusüksus (tal ei ole olnud ka kihelkonda).
• Petserimaa ehk Petseri maakond oli Eesti Vabariigi haldusüksus aastatel 1920–1944, mis moodustati Tartu rahuga Eestile läinud aladest (Petseri, Lobotka, Pankjavitsa ja Irboska vald ning Petseri linn). Maakond ja Setomaa ei kattu kahes suunas: ühelt poolt hõlmas Petserimaa idaosa, mis oli liitmise ajal peaaegu sajaprotsendiliselt venekeelne, ja teiselt poolt jäid osa seto külasid juba varem Liivimaa kubermangu (Võru kreisi) poolele ega kuulunud Petseri maakonda. 1944. aastal liideti suurem osa maakonnast Vene NFSV-ga, kus moodustati Petseri rajoon, ja maakond kui haldusüksus kadus; Eesti NSV-sse jäänud osa liideti Võrumaaga. Vanemas kirjanduses ja kõnekeeles kasutatakse "Petserimaad" siiski ka Setomaa sünonüümina (vt nt Reissar 1996 pealkiri "Setumaa läbi sajandite: Petserimaa"), mis ongi segaduse peamine allikas.
• Setomaa vald on 2017. aastal Mikitamäe, Meremäe ja Värska valla ühinemisel moodustatud vald Võru maakonnas. Ta hõlmab ainult Eesti-poolset osa Setomaast; Venemaa poolele jäänud seto külad kuuluvad Pihkva oblasti Petseri rajooni. Valla piirid on halduslikud ega järgi etnilist piiri, ja valla olemasolu ei muuda Setomaad haldusüksuseks – ülejäänud Setomaa jääb edasi mitteametlikuks kultuuripiirkonnaks.

Õigeusu kultuuriruum

Setomaa kuulub õigeusu kultuuriruumi. Piirkonna kiriklik ja vaimne keskus on läbi aegade olnud Petseri klooster, üks olulisemaid piirikindlusi ja misjonikeskusi. Lisaks kloostrile on Setomaal ja selle lähiümbruses säilinud või olnud arvukalt õigeusu kirikuid ja kogudusi, nagu Irboska kirikud, Obinitsa kirik, Saatse kirik, Mikitamäe tsässon ja Uusvada tsässon.

Rahvakultuur

Seto ainelises kultuuris on lõunaeestlaste ühisjooni, mis eristavad neid põhjaeestlastest: setode kokkukuuluvust teiste lõunaeestlastega tõendavad naiste peakatted, ehted, puusapõlled ja geomeetriline ornament, samas kui Kagu-Eesti meeste rõivastuses ilmnes rida venepäraseid jooni, näiteks särgi kandmine vöötatult pükste peal. Seto rahvakultuuri eripäraks on tsässonad ja mitmehäälsena lauldav leelo, mille UNESCO 2009. aastal vaimse kultuuripärandi nimekirja kandis. Alates 1994. aastast korraldatakse igal aastal Seto kuningriigi päevi, mis toovad kokku nii Eesti kui ka Venemaa poolel elavad setod.