Blogi rokk

Blogi rokk (tuntud ka kui blog indie) on laialt määratletud indierocki stiil ja ajastu, mis tekkis algselt 2000. aastate keskpaigas ja lõpus veebipõhises muusikablogosfääris. Sarnaselt teiste varajaste muusikastseeni blogidega, nagu bloghouse ja blogi räpp, kasutati seda terminit bändide kirjeldamiseks, kes pälvisid tähelepanu peamiselt muusikablogide ning veebikeskkondade kaudu, sõltumatutena ametlikest muusikatööstuse struktuuridest.

Märkimisväärsed artistid selles žanris on Clap Your Hands Say Yeah, Voxtrot, Cold War Kids, Cults, Tokyo Police Club, Black Kids, Black Moth Super Rainbow, Cymbals Eat Guitars, Sunset Rubdown, Islands, Fang Island, Anathallo, Tapes 'n Tapes, The Rural Alberta Advantage, Menomena, Ra Ra Riot, Beirut, The Dodos, The Go! Team, Sleigh Bells, Los Campesinos!, ning Peter Bjorn ja John.

Etümoloogia ja tunnused

The New Yorkeri kirjanik Peter C. Baker kirjutas blogi roki ajastust, väites, et "kui 2005. aastat kokku võtta ühe sõnaga, oleks see sõna "blogroll"". 2008. aastal teatas ajakiri Quietus, et kuigi terminit blogi rokk või "blogibänd" kasutati algselt halvustavalt, hakkas see kiiresti populaarsust koguma, hõlmates tärkavat indie-bändide lainet, mille eesmärk oli olla "järgmine Arcade Fire või Modest Mouse", kes ammutasid inspiratsiooni ka mõjukatelt indie-bändidelt nagu Pavement ja levisid peamiselt MP3-blogides. Mõiste "blogi rokk" oli sarnane mõistega bloghouse.

Chris DeVille'i 2025. aasta indie-rocki raamatus "Such Great Heights" kirjeldab ta termini "halvustavat" tähendust, öeldes, et see "tähendab midagi [...] spetsiifilist: lääget indie-bändi, millel on lühiajaline edu ja mis on loodud veebis, eraldatud reaalsetest kogukondadest ning institutsioonidest".

DeVille väidab, et "levinud viga" on selle termini ebatäpne kasutamine ehk seda kasutatakse "sünonüümina kõikide 2000. aastate indierocki kirjelduseks". Ta seletab, et kui kirjutaja kasutab seda terminit selliste artistide nagu Animal Collective'i, TV On The Radio, Grizzly Beari ja Fleet Foxesi kohta, siis ta eksib, kuna need bändid on "liiga populaarsed, liiga andekad ja liiga kaua kestnud". DeVille toob näiteid bändidest, mis selle terminiga paremini sobivad, nagu Architecture in Helsinki, I’m from Barcelona ja Someone Still Loves You Boris Yeltsin.

Ajalugu

2000. aastate alguses lõi ajakiri NME mõiste "the New Rock Revolutsioon" ehk "uus rokkrevolutsioon", et kirjeldada esilekerkivate rokkbändide lainet, mida innustasid selliste Ameerika bändide edu nagu White Stripes ja The Strokes. White Stripes juhtis 2000. aastate garaažiroki taaselustamisliikumist, samas kui The Strokes juhtis New Yorgi post-punki taaselustamist. Need bändid tõid kaasa uue huvi indierocki vastu, mis langes kokku veebipõhiste muusikaarutelude, blogimise, Myspace'i ja sotsiaalmeedia väga varajaste vormide esilekerkimisega. See aitas määratleda uue, orgaanilise vormi, mille abil bändid saavad publikuga ühendust luua ja seda sidet kasvatada. Artistid said oma muusikaga tähelepanu, hoolimata sellest, et neil polnud plaadifirmat ega reklaamimeeskonda taga.

Blogi rokk viitab pigem levitamis- ja avastamisviisile kui kindlale muusikastiilile. See viitab ajastule, mil bändid saavutasid populaarsuse peamiselt MP3-blogide ja veebilehtede nagu Hype Machine, Music for Robots, Stereogum ning Blogspotis toimunud muusikaarutelude kaudu. Teiste veebikeskkondade hulka kuulusid internetifoorumid, jututoad ja varased sotsiaalmeedia platvormid nagu Myspace ja hiljem Tumblr. Blogi roki ajastu leidis aset peamiselt Ameerika Ühendriikides, kusjuures Ühendkuningriigis asuvaid sarnaseid bände nimetas Briti ajakirjandus "prügimäe indieks" ehk landfill indie. Hiljem hakati seda ajastut seostama hipsterite subkultuuri ja indie sleaze'i riietusstiiliga.

MGMT liige Andrew VanWyngarden, kelle bänd tõusis esile blogi roki ajastul, nimetas veebipõhiseid muusikablogisid kui mõjukaid tegureid tema muusikalisele arengule sel perioodil, öeldes:

Ma sain selle [Euphoria albumi "A Gift From Euphoria"] enne kui me hakkasime MGMT-i esimest albumit salvestama. Leidsin selle ühe suvalise tüübi psühhedeelsest blogist. Veedan palju aega sellistel veebilehtedel, sirvides ja asju laadides. Need on ülimalt haruldased plaadid, mille füüsilise koopia eest võiks maksta isegi 300 dollarit.

2000. aastate keskpaigaks ja lõpus hakkasid tekkima indie-rokkbändid, mis tekitasid nii elevust kui ka tähelepanu peamiselt veebiblogides ja muusikafoorumites. Pitchfork ja New Yorker nimetavad bände nagu Clap Your Hands Say Yeah ja Voxtroti blog roki perioodi kõla teerajajateks ning määratlejateks.

Tim Jonze nimetas žanri 2011. aastal ajalehes The Guardian "vaieldamatult üheks kümnendi suurimaks indie-trendiks, eriti nende jaoks, kelle jaoks "indie" ei tähendanud ainult "kitarre", vaid pigem ebamääraselt autsaideri/underground-muusikat, mida tegid peamiselt kõhnad valged mehed".

Ajakiri The Fader väitis, et kurikuulsate veebipõhiste muusikaväljaannete nagu Pitchfork algne populaarsus oli seotud 2000. aastate blogi roki ajastuga, kusjuures saidil oli oluline roll ka shitgaze'i levikus. Shitgaze oli 2000. aastate alguses loodud interneti mikrožanr, mis arenes paralleelselt algse blogi roki liikumisega.

Žanri allakäik ja mõju

New Yorker nimetas muusika voogedastusteenuste, näiteks Spotify, kasutatavate veebialgoritmide esiletõusu üheks teguriks, mis viis blogi roki languseni, märkides: 

Nüüd on olemas voogesitusplatvormidel esitusloendid iga žanri, mikrožanri, meeleolu ja tunde jaoks. Kui kuuled esitusloendist laulu, mis sulle meeldib, siis võib-olla kuulad ka kogu albumit. Kui album lõpeb, siis soovitab platvorm sulle midagi muud, mis tema arvates sulle võiks meeldida. Pärast veel midagi. Siis veel midagi. Voogesitusmaailmas ei sõltu populaarsus niivõrd vaimustusest.

The Guardian väitis, et blogi roki langus oli seotud indie-muusikas üha kasvava nostalgiaeelistusega ning žanril puudus poliitiline teravus, öeldes, et Bushi-järgses maailmas "pole enam masinat, mille vastu raevutseda, pole kedagi, kelle suhtes teadlikult hedonistlik olla".

Pitchfork märkis, et "blogi rokk suri ära, kui kõik muusikablogid targaks said ja mõistsid, et nad saavad rohkem külastajaid, kui nad postitavad uusi lugusid bändidelt, mis kõigile juba meeldisid, selle asemel, et otsida uusi". Lisaks väitsid nad, et indie-rokkbändi Car Seat Headrest album "Teens of Denial" on "indierocki viimase kolme aastakümne triumf: 90ndate esteetika, 2000ndate blogi roki tõusu ja 21. sajandi tarbimiskultuuri ühendamine". The New Yorker kirjeldas blogi roki perioodi kui eelkäijat veebilevituse juhitud muusika skeenedele nagu Soundcloudi räpp.

Mõnede kaasaegsete indie-artistide stiile on võrreldud blogi roki perioodiga või nad on saanud sellest inspiratsiooni, näiteks Peter Cat Recording Co. lugu "BETA बेटा“ ja Video Age'i 2020. aasta lugu "Pleasure Line". Pitchfork kirjeldas Video Age'i laulu kui võimelist konkureerima "suurimate blogrokist pärit "kõrvaussidega", kui see oleks ilmunud mõnel muul aastal kui 2020".

2020. aastate alguses taasühinesid blogi roki perioodi iseloomustavad bändid Voxtrot ja Clap Your Hands Say Yeah.

Viited