Shitgaze on rokkmuusika ja -skeene mikrožanr, mille lõi 2005. aastal bändi Pink reason liige Kevin DeBroux, et kirjeldada Ohio osariigist Columbusest pärit Kesk-Lääne rokkbändi Psychedelic Horseshit muusikat. Bändi solist Matt Whitehurst lisas selle termini bändi MySpace'i lehele, kus sellest sai silt "Columbuse-kesksele žanrile". Seejärel võttis selle omaks muusikaajakirjandus ning seda kasutati sarnase esteetikaga bändide kirjeldamiseks ka teistes piirkondades, näiteks Los Angeleses.
Sõltumatu plaadifirma Siltbreeze oli selle skeene keskpunktiks, samuti koos Columbuse muusikakoha Cafe Bourbon Streetiga. Kui ajakiri NME kirjutas shitgaze'ist, nimetas Whitehurst seda hetkeks kui žanr astus muusikaskeene maailma. Stiilile on iseloomulik lo-fi produktsioon, kitarri tagasiside, fuzz-efekt ehk mõra, heli kärpimine ja üldiselt moonutatud helid.
Märkimisväärsete artistide hulka kuuluvad Psychedelic Horseshit, the Hospitals, No Age, Times New Viking, Wavves, Grave Babies, Sic Alps, Vivian Girls, Sealings, Best Coast, Meth Teeth, Pink Reason, the Bitters, Eat Skull, the Intelligence, Gang Wizard, Ty Segall ja P.H.F.

Shitgaze'i on nimetatud "mikrožanriks", kategooria, mis levis underground-muusikakultuuris 2000. aastate lõpus. Artistid kasutasid peamiselt "kehva kvaliteediga varustust", lähtudes väikese eelarvega isetegemise ehk DIY ja lo-fi esteetikast. Neid inspireerisid garage punki, noise popi ja noise rocki bändid. Lisaks saavutasid artistid populaarsust peamiselt varajaste muusikablogide ja veebifoorumite kaudu, mis olid seotud tärkava blogi roki liikumisega.
Ajakirja Spin artiklis kirjeldati shitgaze'i bändide muusikat kui "helitaset, mis on alati punases ning mähkunud söövitavasse fuzz-mürasse". Laulusõnad on aeg-ajalt arusaadavad ja väikesed trummilöögid kõlavad nagu söögipulgad fooliumil. Võib öelda, et Psychedelic Horseshiti basstrumm kõlab nagu pappkast". Nende muusika "ei erine palju teiste Ohio päritolu muusikute Guided by Voices loomingust".
Mõiste shitgaze tuleneb mõistest shoegaze, mille lõi 2005. aastal bändi Pink Reason liige Kevin DeBroux "omavahelise naljana", et kirjeldada Kesk-Lääne rokkbändi Psychedelic Horseshit muusikat. Hiljem sai temast bändi bassist. 2008. aasta intervjuus ajakirjale Spin märkis DeBroux: "Me istusime uimaselt ja kuulasime Psychedelic Horseshiti albumit ning ma teadsin, et Matt [Whitehurst] oli huvitatud [90ndate Ühendkuningriigi] shoegaze'ist, [...] ma mõtlesin: "Mees, see pole shoegaze; see on shitgaze.""
Spini andmetel "pani Whitehurst selle sõna Horseshiti Myspace'i lehele ja sellest sai Columbuse-keskse žanri silt, kuigi sellest on saamas ka üldmõiste teistele lo-fi Kesk-Lääne tegijatele, nagu Tyvek ja TV Ghost". 2011. aasta intervjuus Quietusele ütles Psychedelic Horseshiti liige Matt Whitehurst:
See algas naljana. Mul oli autos meie esimese albumi prooviversioon, mida mina ja mu sõber Kevin [DeBroux] – kes mängib bändis Pink Reason – kuulasime. Ütlesin: "See on shoegaze-laul" ning tema vastas: "Jah, aga see on tõsiselt õudne versioon shoegaze'ist. See on täiesti shitgaze". See oli nali, mida panin MySpace'i üles ja siis kirjutas NME artikli ning tegi sellest terve liikumise. Nad leidsid bändid, kellel oli sarnane helikeel ja kirjutasid neist põhjaliku artikli. Siis hakkasid ka kõik teised väljaanded seda teemat üles võtma. Enne kui arugi saime, rääkisid ajakiri Spin ja MTV juba shitgaze’ist ning tulid Columbusesse meiega intervjuud tegema. See oli nii naeruväärne. Ausalt öeldes oli see lihtsalt nali – kaks stonerit, kes mööda teed sõitsid.
See termin seostus esmalt kindla muusikaskeeniga Columbuses Ohios, kuna seal olid tekkinud nii Psychedelic Horseshit kui ka Times New Viking. Seejärel saavutas termin tuntuse 2000. aastate lääneranniku garage punki maailmas, kuhu kuulusid sellised artistid nagu Ty Segall, The Intelligence, Gang Wizard ja The Hospitals, millest viimases osales ka toonane Coachwhipsi kitarrist John Dwyer. Hiljem võtsid selle sildi omaks ka underground-muusikud ja blogijad.
2015. aastal kirjeldas New Yorgi ajakiri The Fader shitgaze'i kui "tugevalt moonutatud no-fi kitarriroki" edasiarendust. "No-fi" viitas lo-fi muusika arengutele, mis rõhutasid veelgi ebasoovitavaid ja eksperimentaalseid elemente. Times New Vikingi klahvpillimängija Beth Murphy ütles: "Ma pigem nimetaksin end shitpopiks või tweecore'iks".

Ajakirja Spin andmetel pani Times New Vikingi album "Dig Yourself" (2005) shitgaze-skeeni alguse, millele järgnesid "Present the Paisley Reich" (2007) ja "Rip It Off" (2008), kusjuures vinüül oli "shitgaze'i fännide eelistatud meedium". Teisi albumeid, näiteks Psychedelic Horseshiti debüütalbumit "Magic Flowers Droned" (2007) nimetati "kohustuslikuks kuulamiseks" ja Pink Reasoni albumit "Cleaning the Mirror" (2009) kui "intiimsemat ja isikupärasemat DYI-pärliks".
Philadelphias 1989. aastal asutatud sõltumatu plaadifirma Siltbreeze, mis algselt seostati üldise underground-muusikaga, pälvis shitgaze'i esilekerkimise kaudu uut huvi ning sai 2000. aastate keskpaigast selle žanri liikumise keskpunktiks. Siltbreeze andis välja palju varaseid shitgaze'i salvestisi bändidelt nagu Vivian Girls, Psychedelic Horseshit, Eat Skull, Pink Reason ning Times New Viking. Spin kirjeldas skeene "keskust" kui kohta Columbuses, mida tuntakse Cafe Bourbon Streetina.
San Diego rokkbändi Wavves peetakse üheks tähelepanuväärsemaks ja kommertsiaalselt edukamaks bändiks, mis on tekkinud algupärasest shitgaze'i skeenest. Nende kõla hakkas hiljem levima ja põimima selliste bändidega nagu Best Coast. Kuigi see termin ei tekkinud internetis, aitasid muusikablogid ja -saidid nagu Vice, Spin, NME ja Pitchfork 2000. aastate lõpus ja 2010. aastate mitmesuguste artiklite ning arvustuste kaudu shitgaze'i rohkemgi populariseerida.
2009. aastal avaldas Pitchfork lugejaküsitluse, mis asetas "Shitgaze/lo-fi esteetika (Times New Viking, Wavves, Vivian Girls)" oma edetabeli "Trend, mille kadumist soovid" teisele kohale.
Shitgaze'i on peetud 2010. aastate keskpaigas tähtsusetuks, kuna teised blogidega seotud muusikaskeened nagu bloghouse, blogi rokk ja blogi räpp vähenesid veebipõhiste voogedastusalgoritmide leviku tõttu. Mike Lesuer ajakirjast Flood kirjutas, et "2010ndate algust iseloomustavad alamžanrid on 2023. aastaks leitavad vaid mõnelt Tumblr'i kontolt, mis pole aktiivsust näinud pärast seapunki kõrgaega. Seapunk, nagu ka witch house, on mälust kadunud, sest keegi ei suutnud sellele välja mõelda lahedama nime".