Bore I (aurulaev)
 | See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2025) |
| Bore I | |
|---|---|
.jpg) | |
| Tüüp | reisiaurulaev |
| Liin |
1. Turu–Mariehamn–Stockholm 2. Helsingi–Tallinn–Kroonlinn–Peterburi 3. Helsingi–Hanko–Stockholm 4. Turu–Stockholm 5. Mariehamn–Stockholm 6. Turu–Visby–Kopenhaagen |
| Lipuriik | Soome |
| Kodusadam | Turu |
| Ajalugu | |
| Ehitaja | A/S Helsingør Jærnskibs - og Maskinbyggeri |
| Üle antud | 22. jaanuaril 1898 |
| Teenistusest välja arvatud | oktoobrist 1961 |
| Saatus | Lübecki sadamas lammutati vanametalliks |
| Tehnilised andmed | |
| Pikkus | 58,19 m |
| Laius | 8,99 m |
| Süvis | 4,70 m |
| Kogumahutavus | 820 registertonni |
| Peamasin | 3 kolmesilindrilist kolviaurumasina mehhanismi võimsusega 1300 hj/1,12 MW |
| Käiturid | 1 sõukruvi |
| Kiirus | 12 sõlme (14 max) |
| Reisijakohti |
60 esimeses klassis 22 teises klassis 22 kolmandas klassis |
Bore I (algselt lihtsalt Bore, vahepeal Grif ning Hebe) oli kahe korstnaga aurulaev, mis kuulus Turust tegutsenud laevandusettevõttele Bore aastail 1899–1916 ja 1926–1961. Reisilaeva omanikuks oli Soome Aurulaeva Osaühing vahepealseil aastail 1921–1926.
Tegu on ühe enim kordi põhjast veepinnale tõstetud laevaga, teadaolevalt on see poolenisti uppunud vähemalt kolmel korral.
Ajalugu
Laev ehitati valmis Taani sadamalinnas Helsingøris ja lasti vette aastal 1898. Laevatehasele esitas tellimuse Aurulaeva Osaühing Bore. Bore nime all teenindas laev liini Turu–Mariehamn–Stockholm. See oli laevandusettevõtte esimene laev, mis oli valmistatud peamiselt terasest ning kasutas valgustuseks täielikult elektrit.
31. detsembril 1899 sõitis see tiheda udu tõttu Söderarmi ja Furusundi vahel Stockholmi saarestikus otsa karile, olles teel Rootsi pealinna Stockholmi. Kõik 46 reisijat ja 28 meeskonnaliiget päästeti. Bore vajus järgnenud päeval 22 meetri sügavusele ning kuulutati kadunuks ning eemaldati laevaregistrist. 1901. aasta kevadel tõsteti laev üles ning osaühing ostis selle kindlustusfirmalt tagasi juulis. Aasta lõpuks läbis see põhjaliku remontimise Burmeister & Waini laevatehases Kopenhaagenis. Bore I nime all alustas see taas teenistust ja jätkas liini Turu–Mariehamn–Stockholm teenindamist.
Nime muudeti, kuna laevandusettevõte oli vahepeal soetanud uue laeva nimega Bore II. 1906. aasta kevadel sõitis Vladimir Lenin varjunime Nauvo all vahepeatusest laeval Stockholmi; veidi varem oli samal liinil sõitnud vabadusvõitleja Konni Zilliacus vanem, et korraldada relvastatud aurulaeva John Graftoni suundumist Soome.
1910. aasta suvi möödus Turu laevatehases, kus laeva sisemust renoveeriti täielikult.
15. augustist 1914 prahiti laev Vene mereväele. I maailmasõjas kasutati seda liinil Helsingi–Tallinn–Kroonlinn–Peterburi. 1915. aastal naasis Bore I remondiks Finnboda laevatehasesse Stockholmi, kuid 1916. aasta oktoobris oli laevatehas sunnitud selle müüma 690 748 Soome marga eest keiserlikule mereväele. Peatselt ehitati see patrull-laevaks Grif.
13. aprillil 1918 puhkes Hanko läänesadamas tulekahju, mille põhjustas põleng laeva piirituskatlast. Soome mahituselt uputas saksa mereväeüksus, mis tulekahjut kustutama ruttas, selle sinnasamma kai äärde. Uppunud vrakk tõsteti üles sama aasta sügisel ja müüdi Turust pärit osaühingule Crichton. 1920. aasta detsembris sõlmis laevatehasega lepingu Soome Aurulaeva Osaühing, et vrakk renoveerida, taastatuna võeti see kasutusse nime Hebe all.
4. augustist 1921 jätkas aurulaev Von Döbelni asemel reisimisi liinil Stockholmi. 1926. aastal müüdi see tagasi aurulaeva osaühingule Bore ja renoveeriti taas Crichton-Vulcani laevatehases, mil jätkas järgmisest aastast sõite endise nime Bore I all.
1940. aasta veebruaris keset Talvesõda oli see Nõukogude õhuväe rünnakute sihtmärk Houtskari saarte juures. II maailmasõjas vedas laev sõjapõgenikest lapsi Turust üle mere Stockholmi. 1944. aasta septembrist kuni 1. jaanuarini 1945 seisis see rahulepingu järgi muuli ääres ja ootas võimalikku kasutamist Nõukogude armeelt. Helsingis seisis see järelevalvekomisjoni otsusel laevelamuna edasi ankrus kuni mai alguseni, misjärel suunati pärast põhjalikku remonti põhiliselt liinile Turu–Stockholm.
6. aprillil 1950 jooksis laev madalikule Ledsundi veeteel Ahvenamaa saarestikus, uppudes jäi tekk napilt veepinnast kõrgemale. Laev tõsteti järgmisel päeval Storgrundeti madalikult üles ja viidi veel korra laevatehasesse remonti, saades uue silla ja kohvikuruumid. Pärast renoveerimist naasis laev endisele liinile.
1953. aastal suunati laev jäädavalt suvistele väljasõitudele marsruudil Mariehamn–Stockholm ning sügisestele kruiisidele marsruudil Turu–Visby–Kopenhaagen. Üsna pea valmis ja sisenes senisele Turu–Stockholmi liinile aga uhiuus reisiaurulaev Bore III.
1961. aasta septembris seilas laev viimast korda Kopenhaagenist Turusse, misjärel müüdi Rudolf Harmstorf Wasserbau und Trawenwerft-ile. 3. oktoobrist saatis Lääne-Saksa puksiirlaev Stein selle üle Läänemere dokki Lübecki sadamas, kus viimaks lammutati mitu korda remonditud ja renoveeritud aurulaev vanametalliks.