Carlo Maratta

Carlo Maratta
Carlo Maratta autoportree Uffizi galeriis
Sündinud 1625
Camerano
Surnud 1713
Rooma
Rahvus itaallane
Tegevusala maalikunstnik
Kunstivool klassitsism, barokk

Carlo Maratta ehk Maratti (15. mai 1625 Camerano – 15. detsember 1713 Rooma) oli maalikunstnik, itaalia hilisbaroki aegse klassitsismi silmapaistev esindaja.

Elukäik

Maratta sündis Cameranos (Marches), mis oli tollal paavstiriigi osa. 1636. aastal läks ta Rooma, kus temast sai õpipoiss maalikunstnik Andrea Sacchi töökojas. Nende vahel kujunesid head suhted ja Maratta töötas Sacchi ateljees kuni meistri surmani 1661. aastal.

Sacchi ateljees, kuhu kogunesid Rooma silmapaistvaimad kunstnikud, joonistati natuurist ja arutleti kunstiteoreetiliste küsimuste üle. 1636. aastal väitlesid Sacchi ja maalikunstnik Pietro da Cortona Roomas Accademia di San Lucas kompositsiooni üle. Sacchi väitis, et maalil peaks olema vaid mõni figuur, et jutustada lugu; Cortona meelest võimaldab rohkem figuure luua ka alateemasid. Maratta järgis oma loomingus pigem Sacchi klassitsismi: tema teosed on tunduvalt vaoshoitumad ja komponeeritumad kui Pietro da Cortona barokselt lopsakad tööd. Nagu Sacchit, inspireerisid ka Marattat Parma ja Bologna suurte maalikunstnike Annibale Carracci, Guercino, Guido Reni, Francesco Albani ja Giovanni Lanfranco tööd.

Üks esimesi tähelepanu äratanud Maratta töid oli fresko "Constantinus käsib hävitada paganlikud ebajumalad" (1648), mis põhineb Sacchi kavanditel. Maratta esimene iseseisev silmapaistev töö oli "Karjaste kummardamine" (1650), mille ta maalis tellimustööna San Giuseppe dei Falegnami kirikule. Teine tuntud teos sellest perioodist oli Santa Maria dei Sette Dolori kirikule maalitud "Pühale Augustinusele ilmutatud Kolmainu mõistatus" (u 1655).

Paavst Aleksander VII tellis Marattalt mitu maali, nende hulgas "Maarja kuulutuse" (1656) Santa Maria della Pace kirikule. Maali meisterlikus kompositsioonis on tunda Gian Lorenzo Bernini mõju. Quirinali paleele, kus Maratta töötas maalikunstniku ja arhitekti Pietro da Cortona käe all, maalis ta paavsti tellimusel "Kristuse sünni". Maratta 1650-ndate lõpus loodud maalidel on valgust ja liikumist, mis ühendavad Rooma baroki antiikkunsti iluideaalidega.

"Paavst Clemens IX"
"Kirikuisad arutlevad neitsi taevaminemise üle" (1686)

1660. aastaks oli Marattal jõukaid patroone ja kunstitellijaid üle kogu Euroopa. 1660. aastate alguses maalis ta Sant Isidoro kiriku de Sylva kabelis, tööd juhendas Giovanni Lorenzo Bernini. Maratta lõi peaaltari kohale ovaalse maali "Pärispatuta sünd". Teos kujutab neitsi Maarjat, süles Jeesuslaps, surmamas ketserluse madu. Teos sai koopiate ja gravüüride kaudu laialt tuntuks ning selle ikonograafia ülimalt mõjukaks.

Tema töökojast kujunes oma aja mõjukaim kunstiateljee Roomas ning pärast Bernini surma 1680. aastal tõusis Maratta Rooma juhtivaks kunstnikuks. 1664. aastal asus ta juhatama Accademia di San Lucat, kus edendas antiikkunsti uurimist ja joonistamist.

Tema selle perioodi olulisemate teoste hulka kuuluvad "Neitsi ilmumine pühale Philip Nerile" (u 1675), mis asub praegu Firenze Pitti palees, "Neitsi pühakute Carlo Borromeo ja Ignatiusega Loyolast ning inglitega" Vallicella Santa Maria kirikule ja "Neitsi taevaminek koos kirikuisadega" (1686) Santa Maria del Popolo Cybo kabelile. Umbes samal ajal on maalitud ka tuntud altarimaal "Püha Francis Xavieri surm" (1674–1679) Püha Francesco Xavieri kabelile, mis asub Rooma Il Gesù kiriku parempoolses transeptis.

Maratta oli tuntud portreemaalija. Ta maalis Sacchi (u 1655, asupaik Prado), kardinal Antonio Barberini (u 1660, Palazzo Barberini) ja paavst Clemens IX (1669, Pinakoteek) portree ning "Autoportree" (u 1695, Brüssel). Ta maalis ka inglise reisijaid nende Grand Touri raames toimunud Rooma külastuse ajal.

"Francesca Gommi Maratta" (umbes 1690)

1679. või 1680. aastal sünnitas Maratta armuke Francesca Gommi talle tütre Faustina. Maratta tunnistas lapse 1698. aastal oma seaduslikuks järeltulijaks ja 1700. aastal leseks jäädes abiellus tütre emaga. Tütar on poseerinud mitme tema hilisema teose tarvis.

Aastal 1704 andis paavst Clemens XI Marattale aadlitiitli.

18. sajandi alguse majanduslanguse ja tellimuste vähenemise tõttu keskendus Maratta maalide restaureerimisele, taastades sealhulgas Raffaeli ja Carracci teoseid. Tema kavandi järgi valmisid apostlite skulptuurid Laterano San Giovanni kirikule. Ta juhtis ateljeed kõrge vanuseni vaatamata sellele, et ta ise enam maalida ei saanud. Maratta suri 1713. aastal Roomas ja on maetud Santa Maria degli Angeli kirikusse.

Maratta teoseid sakraalehitistes ja galeriides:

Viited

  1. ↑ Bellori, Giovanni Pietro (2005). The Lives of the Modern Painters, Sculptors and Architects. New York : Cambridge University Press.
  2. ↑ Marquez, Manuela B. Mena. "Maratti [Maratta], Carlo". Oxford: Oxford Art Online. Oxford University Press.
  3. ↑
  4. 1 2 3 Marqués, Manuela B. Mena (2003). "Maratti [Maratta], Carlo". Oxford: Oxford Art Online. Oxford University Press.
  5. ↑ Chaney, Edward (2003). The Evolution of English Collecting: The Reception of Italian Art in the Tudor and Stuart Periods. New Haven, Conn.: Yale University Press.

Allikad

Välislingid