Chan

Chan (hiina keeles 禪 chán) on 7.–8. sajandil kujunenud Hiina budismi koolkond.

Pärimuse järgi tõi chan'i Hiinasse India munk Bodhidharma 6. sajandi algul. Koolkond jagunes algusajal eri suundadeks ja alamkoolkondadeks.

Kaks tänapäevani säilinud chan'i koolkonda on caodong ja linji, mis kujunesid 12. sajandil eraldi koolkondadeks. Mõlemal on omakorda hulk alamkoolkondi.

Nimetus

Chan oli algul lühend hiinakeelsest sõnast channa (禪那), mis oli foneetiline mugandus sanskriti sõnast dhyāna. Nagu dhyāna, viitab ka chan eelkõige mõtlusele, kuid võib samuti tähistada üldiseid meeleharjutusi.

Tekstid

Chan'i kirjandus on rikkalik, ületades oma mahult kõiki teisi Hiina budismi koolkondi. Enim austatakse "Laṅkāvatāra-sūtrat" ja "Teemantsuutrat"t ning Huinengile omistatud "Kuuenda patriarhi lavasuutrat"t.

Hiina chan'i õpetajate tekstidest on tuntud veel gong'an'ite kogumikud "Sinise kalju ülestähendused" ja "Väravateta läbipääs" ning mitmed varasemate patriarhide ja kuulsate munkade elulood ja õpetused.

Ajalugu

Chan’i koolkonna ajalookäsitluse järgi algab õpetusliin Buddhast, kes andis oma õpetuse edasi Mahākāśyapale, keda peetakse chan’i traditsiooni esimeseks India päritolu esiõpetajaks. Šākjamuni Buddha õpetusi Mahākāśyapale kirjeldatakse kogumiku "Väravateta läbipääs" kuuendas osas: "Endisel ajal oli Bhagavat (Buddha) munkadega Gŗdhrakūţa mäel. Ta noppis maast ühe lille ja näitas seda teistele. Kõik vaikisid, ainult auväärne Kāśyapa naeratas. Bhagavat ütles:

„Minul on tõeline õpetuse silmatera, imeline nirvaana-meel, tõelise vormi mitte-vorm, salajane dharma-värav. See ei toetu kirjatähele, vaid antakse eriliselt edasi väljaspool koole. Usaldan selle Mahākāśyapale.“

28. India esiõpetaja Bodhidharma viis chan’i õpetuse Hiinasse ning temast algas Hiina esiõpetajate liin. Pärast viiendat Hiina esiõpetajat Hongreni (601–674) jagunes chan paljudeks koolkondadeks.

Hongren lubas oma järeltulijaks kuulutada selle, kes kirjutab luuletuse, mis annab tunnistust õpetuse tõelisest mõistmisest. Hongreni auväärseim õpilane Shenxiu (606/607–706) kirjutas seinale õpetussalmi:

„Ihu on ju virgumise puu
meel on nagu selge peegli alus
pühi teda ikka hoolsasti
ära talle tolmu ligi lase“

Mõni päev hiljem ilmus seinale teine, Huinengi (638–713) loodud luuletus:

„Virgumisel algselt puud ei ole
selgel peeglil ei ole alust
algselt pole mitte ühtki asja –
mis see seda tolmu ligi tõmbab?“

Hongren tundis viimases ära tõelise taipamise ning kuulutas Huinengi chan’i koolkonna kuuendaks esiõpetajaks.

Huinengi järgijatest kujunes välja lõuna koolkond ning Shenxiu järgijatest põhja koolkond. Lõuna koolkonna eesmärk oli äkiline taipamine ning nad kritiseerisid astmelist teed järgivat põhja koolkonda. Lõuna koolkonna õpilased Mazu Daoyi ja Shitou Xiqian panid aluse chan’i viiele alamkoolkonnale, millest kaks – linji ja caodong – tegutsevad tänapäevani.

Mõju

Chan on oluliselt mõjutanud Hiina ja teiste Ida-Aasia maade kirjandust, maalikunsti, arhitektuuri ja muusikat ning üleüldist kultuuri. Chan'iga seostatakse näiteks teetseremoonia, lilleseadmiskunsti ning võitluskunstide teket ja levikut. Samuti kujunes selle mõjul Jaapani budismis välja zen, Korea budismis seon ja Vietnami budismis thiền.

Levik

Chan kui elav traditsioon formaliseerus ja stagneerus Hiinas Yuani (1271–1368) ja Mingi (1368–1644) dünastiate ajal, kuid tähtsamad õpetusliinid jätkusid. 19.–20. sajandil uuendusmeelsed õpetajad, nagu Xuyun (1840–1959) ja Laiguo (1881–1953), reformisid ja kaasajastasid chan'i.

Alates 20. sajandist on Läänemaailmas chan tuntud olnud eelkõige jaapanipärase zen-budismina. Jaapani uusaja zen’i tuntumaid esindajad on Bankei (1622–1693) ja Hakuin. Jaapani rinzai koolkonna zen’i Läänes tuntuim tutvustaja ja levitaja on Daisetz Teitaro Suzuki.

Tänu Taiwani õpetajate Hsing-yuni (Xingyun, 1927–) ja Sheng-yeni (Shengyan, 1930–2009) tegevusele on viimastel aastakümnetel^[millal?] Läänes Hiina chan rohkem levima hakanud.

Vaata ka

Viited

1 2 3 4 Feldberg, Elli. 2013. Meel ongi Buddha: Mazu jutlused ja ütlused. Tallinn: TLÜ Kirjastus, lk 138-141.
↑ Sheng-yen 2007. Härja jälgi mööda. Tänapäev, lk 12.

Kirjandus

Sheng-yen 2007. Härja jälgi mööda. Tänapäev.
Feldberg, Elli. 2013. Meel ongi Buddha: Mazu jutlused ja ütlused. Tallinn: TLÜ Kirjastus.

Käesolevas artiklis on kasutatud "Ida mõtteloo leksikoni" materjale.

[:0-1] 1 2 3 4 Feldberg, Elli. 2013. Meel ongi Buddha: Mazu jutlused ja ütlused. Tallinn: TLÜ Kirjastus, lk 138-141.

[2] Sheng-yen 2007. Härja jälgi mööda. Tänapäev, lk 12.