 | See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2019) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
| David Ricardo | |
|---|---|
 | |
| Sündinud | 14. aprill 1772 |
| Surnud | 11. september 1823 (51-aastaselt) |
| Kodakondsus | Inglismaa |
| Koolkond | klassikaline majandusteadus |
| Saavutused | Ricardo ekvivalent, tööjõu väärtusteooria |
| Mõjutajad | Adam Smith, Jeremy Bentham |
| Mõjutanud | Piero Sraffa, Robert J. Barro |
David Ricardo (18. aprill 1772 – 11. september 1823) oli Inglise majandusteadlane, klassikalise majandusteaduse rajaja.
Ricardo sündis Londonis 17-lapselise portugali-juudi pere kolmanda lapsena. Pere oli just enne tema sündi emigreerunud Hollandist.
David Ricardo polnud õppinud kolledžis, kuid ta orienteerus majandusteoorias paremini kui nii mõnigi akadeemik. Ta polnud iial õppinud finantsturgude teooriat, kuid ta teenis aktsiaturul miljoneid naelu. Tema praktilised oskused ja võimed lubasid tal võimutseda igasugustes akadeemilistes ringkondades, kus ta kummutas oma vestluskaaslase argumendid lihtsa lausega: "Vaid ülikooli professor võib olla niivõrd rumal, et uskuda …". Üks ülikooli õppejõud oli piisavalt "rumal" ja julges Ricardole vastu vaielda. Malthuse ja Ricardo tutvus algas 1811. aastal, kui mõlemad mehed avaldasid esseed kaubavahetusest ja rahast, kritiseerides teineteist. Sellest sai alguse pikk sõprussuhe.
Ricardo läks juba 14-aastaselt isa juurde Londoni Börsile tööle, et õppida finantsturge. Olgugi et Ricardot ümbritses alati rikkus, sattus ta alles 27-aastaselt lugema "Rahvaste rikkust".
Isegi tänapäeval on Ricardo "Suhtelise eelise seadus" paljudele poliitikutele arusaamatu. Ricardo pakkus välja kaks võimalikku Inglismaa arenguteed:
Kui Adam Smithi absoluutse eelise seadus andis hea ettekujutuse spetsialiseerumise eelistest, siis David Ricardo suhtelise eelise seadus näitas, et spetsialiseerumine aitab kogutoodangut suurendada isegi siis, kui ollakse igal alal vähem produktiivne. Osade kaupade tootmisest loobumine on alternatiivkulu, seega spetsialiseerutakse kaupadele, mille alternatiivkulu on madalam. Siit ka David Ricardo kuulus ütlus:
Probleem on just selline, mida Ricardo ja teised vabakaubanduse pooldajad püüavad meile selgitada. Paljud eelistavad siin valitsuse sekkumist, seega valitsus peaks olema see, kes Rudolfi hävitab. Põhiline argument vabakaubanduse vastu on järgmine: töökohtade arv oleneb sellest, kui palju me endale ise kooke küpsetame.
Selliste probleemidega võitles Ricardo parlamendis, aga jäi selles võitluses alla – teraviljaseadused kehtisid kuni 1846. aastani. David Ricardo väitis, et Inglismaa oleks õnnelikem riik, kui ta vabaneks kahest pahest: riigivõlast ja teraviljaseadustest.
Pärast David Ricardo surma kuni tänapäevani on tema teooriaid ja õpetusi jagatud üle maailma.
1990. aastal proovisid Ricardo teooriate paikapidavust Euroopa Ühenduse maad. Võib öelda, et Ricardo saavutas vähemasti pool võitu, sest 1992. aastal kaotati peaaegu kõik kaubavahetusbarjäärid nende riikide vahel.