Digital Radio Mondiale ehk DRM (mondiale tähendab itaalia ja prantsuse keeles ’ülemaailmne’) on pikk-, kesk- ja lühilainel leviva digitaalraadio standard, mis tagab sarnase helikvaliteedi ja kasutamise lihtsuse FM-raadiojaamadega. Samuti võimaldab DRM integreerida edastatavasse audioprogrammi teksti ja isegi liikuvat pilti.
DRM-sagedus- ja lainealad
DRM-saatjate signaali leviulatus on sama mis senistel AM-saatjatel, seega palju suurem kui DAB-ringhäälingu saatjail. Euroopas töötavad mitmed DRM-saatjad kesk- ja lühilainel, näiteks
RAI Milano Siziano (Itaalias) sagedusel 693kHz (saatja võimsus 30kW)
Arendamisjärgus on digitaalraadiosüsteem DRM+ rakendamiseks ultralühilaine sagedustel (87,5–108MHz) ja VHF-sagedustel (174 – 230MHz). See süsteem võib hakata asendama DAB-raadiosüsteemi.
Ajalugu
The Digital Radio Mondiale (DRM) konsortsium loodi 1998. aastal: 20 ülemaailmse tähtsusega raadioorganisatsiooni kirjutasid alla vastastikuse mõistmise memorandumile GuangzhousHiinas. Allakirjutanud organisatsioonide hulgas oli ringhäälinguettevõtteid, teadusinstitutsioone ja seadmetootjaid. Eesmärgiks oli üldkasutatava digitaalraadio tehnilise standardi väljatöötamine ringhäälingusignaalide edastamiseks senistel amplituudmodulatsiooniga lainealadel.
DRM-raadio laiemat levikut on takistanud rahvusvahelise üksmeele puudumine kasutatavate lainealade ja sageduste osas.
Tehnika
Ülekantava signaali säästkodeerimise meetodid põhinevad koodekil MPEG-4/AAC, mis võimaldab 9 või 10kHz laiuses ribas üle kanda stereosignaali helisagedusteni 15kHz.
Signaali raadioülekanne toimub nagu DABi puhul suurel arvul allkandesagedustel; näiteks 9kHz ribas on kasutusel 204 allkandesagedust sammuga 41 2/3Hz; andmeedastuskiirus on sel juhul kuni 30 kbit/s.
Lisaks häirekindlusele, sealhulgas peegelduste ja feedingu suhtes, on võimalik ka programmivõrgu moodustamine ühel saatesagedusel ning niiviisi katta stereoprogrammiga ulatuslikke maa-alasid, eriti arvestades kasutatavate lainete suurt leviulatust.
