|
EELK vapp | |
| Lühend | EELK |
|---|---|
| Asutatud | 1919 |
| Peakorter | Tallinn |
| Asukoht | Kiriku plats 3, Tallinn |
| Tegevuspiirkond | kogudused Eestis ja välismaal |
| Liikmed | EELK kogudused |
| Peapiiskop | Urmas Viilma |
| Juhtkond |
EELK Konsistoorium EELK Kirikukogu |
| Allorganisatsioonid | praostkonnad ja kogudused |
| Veebileht |
eelk |
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) on Eestis ja väliseestlaste seas tegutsev luterlik kirik.
Kirik jaguneb neljaks piiskopkonnaks (Tallinna peapiiskopkond ning Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti ja Saare-Lääne piiskopkond), mis omakorda jaotuvad 12 praostkonnaks. Seda juhib alates 2015. aastast peapiiskop Urmas Viilma.
Luterlus juurdus Eesti alal 16. sajandil reformatsiooni tulemusel ning 17.–19. sajandil kujunes luterlik kirik Eesti ühiskonnas valdavaks. Eesti omakeelne kirikuline eneseteadvus ja rahvakiriku idee said tugevama kuju 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses, kui kasvas nii eestikeelne kirikuelu kui ka kohaliku vaimulikkonna roll.
1917. aasta kevadel toimunud kirikukongressil Tartus sõnastati Eesti vaba rahvakiriku programm, milles rõhutati kiriku eraldatust riigist ja selle iseseisvust rahvakirikuna. 1919. aasta sügisel võttis kirik ametliku nimetuse Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ning kinnistus iseseisva rahvusliku kirikuna Eesti Vabariigi tingimustes.
Nõukogude okupatsiooni kehtestamine 1940. aastal tõi EELK-le kaasa ulatuslikud repressioonid, vara natsionaliseerimise ning kiriku avaliku rolli järsu piiramise. Teise maailmasõja sündmuste käigus lahkus suur osa vaimulikkonnast ja kirikuaktiivist läände, kus kujunes välja eraldi eksiilkirik – Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik (E.E.L.K.). Kodumaal tegutsev EELK pidi kohanema nõukogude religioonipoliitikaga ning kiriku tegevus jäi tugevalt riikliku kontrolli alla.
Eesti taasiseseisvumise järel 1991. aastal taastati EELK kui vaba rahvakiriku positsioon ning hakati taas kujundama kiriku suhteid riigi ja ühiskonnaga. Uues õiguslikus raamistikus kinnistus EELK roll Eesti ajaloolise põhilise luteri kirikuna ning kerkisid küsimused nii kiriku majanduslikust taastumisest kui ka liikmeskonna kiirest vähenemisest hilismodernses ühiskonnas.
Lahus tegutsenud kodumaine EELK ja eksiilkirik E.E.L.K. alustasid 1990. aastatel läbirääkimisi nähtava ühtsuse taastamiseks. 13. novembril 2010 allkirjastati Tallinna toomkirikus ühinemisleping, mille kohaselt ühinesid E.E.L.K. kogudused ja struktuurid EELK koosseisuga, lõpetades de jure sõjajärgse kirikulõhe ning kinnitades EELK järjepidevust nii kodu- kui ka väliseesti kogukondades.
EELK liikmeskonda ja kiriklikku aktiivsust iseloomustas Eesti taasiseseisvumise eel ja järel esmalt kiire kasv ning seejärel pikaajaline kahanemine. EELK enda ajaloolise ülevaate järgi saavutas annetajaliikmete arv nõukogude ajal madalaima taseme 1986. aastal, mil neid oli 48 590. Rahvusliku ja usulise taasärkamise ajal kasvas arv kiiresti ning jõudis 1992. aastal rekordilise 76 132 annetajaliikmeni; pärast 1992. aastat algas aga taas langus.
Religioonisotsioloog Ringo Ringvee esitatud EELK statistika järgi oli 2003. aastal kirikul 166 036 liiget ja 42 663 annetajaliiget, 2019. aastal vastavalt 155 298 ja 26 042. Ristimiste arv vähenes samal ajal 3097-lt 1435-ni ning kiriklike matuste arv 3647-lt 2804-ni. Kõik aktiivsusnäitajad siiski ei vähenenud: armulaualiste arv kasvas 2003. aasta 113 668-lt 2019. aastaks 145 666-ni ning jumalateenistuste arv 15 483-lt 16 991-ni.
| Aasta | Annetajaliikmeid | Ristimisi | Matuseid |
|---|---|---|---|
| 1986 | 48 590 | – | – |
| 1992 | 76 132 | – | – |
| 2003 | 42 663 | 3097 | 3647 |
| 2015 | 29 022 | 1964 | 2715 |
| 2019 | 26 042 | 1435 | 2804 |
| 2025 | 20 180 | 1156 | 2298 |
1986. ja 1992. aasta annetajaliikmete andmed pärinevad EELK ajaloolisest ülevaatest. 2003. ja 2019. aasta andmed Ringo Ringvee esitatud EELK statistikast ning 2015. ja 2025. aasta andmed EELK 2025. aasta tegevusstatistikast.
Aastatel 2015–2025 vähenes EELK ristitud liikmete arv 159 816-lt 151 492-ni ning annetajaliikmete arv 29 022-lt 20 180-ni. Peapiiskop Urmas Viilma nimetas 2026. aastal annetajaliikmete 30,5-protsendilist vähenemist kogudusliku kandepinna nõrgenemise märgiks. Samal kümnendil vähenes konfirmeeritute arv 1404-lt 1072-ni, armulaualiste arv 149 052-lt 128 246-ni, jumalateenistuste arv 16 978-lt 13 968-ni ning jumalateenistustel osalemiste koguarv 788 242-lt 722 812-ni.
Kõige suurem protsentuaalne langus toimus laste- ja noorsootöös. Regulaarses lastetöös osalenute arv vähenes 2015. aasta 2862-lt 2025. aastaks 1103-ni ehk umbes 62% ning regulaarses noorsootöös osalenute arv 1006-lt 269-ni ehk umbes 73%. Viilma nimetas laste- ja noorsootöö näitajaid EELK 2025. aasta statistikas kõige valusamateks. Samal ajal kasvas koguduste juhtorganites osalenud noorte arv 2020. aasta 23-lt 2025. aastaks 43-ni, mida Viilma nimetas lootustandvaks märgiks.
EELK liikmestatistikast eraldi mõõdab rahvaloendus inimeste enda usulist enesemääratlust. Statistikaameti andmetel pidas 2000. aasta rahvaloendusel luteri usku omaks 14%, 2011. aastal 10% ja 2021. aastal 8% vähemalt 15-aastasest rahvastikust. Eestlaste seas pidas 2021. aastal luterlust omaks 11%. Luterlaste vanuseline koosseis oli seejuures Eesti suuremate usuliste rühmade seas üks vanemaid: keskmine luterlane oli 62-aastane ning pooled luterlased olid vanemad kui 64 aastat.
Kiriku häälekandja, ajalehe Eesti Kirik trükiarv on samuti pikaajaliselt vähenenud. Eesti Meediaettevõtete Liidu avaldatud trükikodade andmetel trükiti lehte 1998. aastal 3000–3300 eksemplari, 2003. aastal 2300 ja 2010. aastal umbes 2100 eksemplari. Seejärel püsis trükiarv umbes kümme aastat 2000 eksemplari juures. 2024. aasta veebruaris vähenes trükiarv 1400 eksemplarini ning 2026. aasta esimesel poolel oli see 1100–1200 eksemplari. Paberleht ilmub kolm korda kuus. Kuu esimesel kolmapäeval ilmub leht ainult digilehena.
Kiriku juhtkond on liikmeskonna eri näitajate arengut tõlgendanud erinevalt. 2017. aastal märkis peapiiskop Viilma, et ristitud liikmete koguarv oli eelnenud aastaga võrreldes kasvanud, kuigi nimelise annetuse teinud liikmete arv oli tema sõnul langenud juba umbes 15 aastat. Viilma seostas erinevust muuhulgas inimeste väheneva sooviga organisatsiooniliselt kuuluda. Lääne praostkonna praost Kaido Saak ütles 2021. aastal praostkonna sinodil, et liikmeannetuste langus ei ole tema hinnangul seotud koguduste töökusega ning "Jeesus ei ole käskinud meil maksumaksjate arvu pärast muretseda". Samas nimetas ta kurvastavaks, et mõnes praostkonna koguduses ei olnud eelnenud nelja aasta jooksul toimunud ühtegi ristimist ega konfirmatsiooni. 2025. aastal rõhutas ta samuti, et institutsionaalse kirikukuuluvuse nõrgenemine ei pruugi tähendada samaväärset emotsionaalse või vaimuliku kuuluvustunde kadumist. 2026. aastal nimetas Viilma pikaajalist annetajaliikmete langust siiski tõsiseks, juhtides samal ajal tähelepanu ristimiste ja konfirmatsioonide mõningasele kasvule aastatel 2023–2025. Ristimiste arv kasvas sel perioodil 1004-lt 1156-ni ja konfirmatsioonide arv 851-lt 1072-ni. Viilma sõnul ei olnud veel alust nimetada seda trendi pöördumiseks. Kokkuvõtvalt on EELK aktiivne ja passiivne liikmeskond olnud pikas plaanis järjepidevas languses.
EELK-d juhib kirikupeana Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop, kelleks on alates 2. veebruarist 2015 Urmas Viilma.[viide?] Peapiiskop valitakse kirikukogul kõikide EELK teenistuses olevate piiskoppide ja preestrite seast. Peapiiskopi katedraalkirikuks on Tallinna toomkirik. Peapiiskopi alaliste asetäitjate ja abilistena kiriku juhtimisel tegutsevad talle alluvad piiskopid, kelleks on 2025. aasta seisuga Põhja-Eesti piiskop Ove Sander, Lõuna-Eesti piiskop Marko Tiitus ja Saare-Lääne piiskop Anti Toplaan.
EELK konsistooriumi ehk kirikuvalitsuse moodustavad peapiiskop, piiskopid, kantsler ja kuni neli assessorit.
Kiriku kõrgeim seadusandlik organ on EELK Kirikukogu, mille kutsub kokku peapiiskop või piiskop. Selle tööd juhib kirikukogu juhatus, mille moodustavad peapiiskop ja kaks abijuhatajat, kellest üks valitakse konsistooriumisse kuulujate seast ja konsistooriumisse mittekuuluvate kirikukogu ilmikliikmete hulgast.
EELK piiskopkondi juhib piiskop, kes võib seejuures piiskopkonna juurde moodustada nõukogu. Sellesse kuuluvad piiskop ise, talle alluvad praostid, piiskopkonna katedraalkiriku koguduseõpetaja ning igast praostkonnast üks sinodi valitud ilmikliige.
1. maist 2024 jaguneb EELK neljaks piiskopkonnaks, mis jagunevad omakorda 12 praostkonnaks.
Uusi piiskopkondi võib moodustada EELK kirikukogu.
2024. aastani oli EELK-l Eestis 12 praostkonda ja aastatel 2010–2017 eksisteeris eraldiseisev Välis-Eesti piiskopkond.

Kogudused on EELK kohalikud ühendused, mis koonduvad ajalooliste kihelkondade või muul alusel.
Eestis oli 2018. aasta seisuga 167 EELK kogudust, mis on jaotatud 12 praostkonda. Kokku arvati luterliku kirikuga seotud olevat umbes 170 000 inimest.
Välismaal tegutseb kolm kogudust: Peterburi Jaani kogudus, Toronto Peetri kogudus ja Toronto Vana-Andrese kogudus.
Kiriku põhikirja ja kehtiva kirikuseadustiku kohaselt on vaimuliku ameti astmeteks EELK-s piiskop, preester (õpetaja) ja diakon. Lisaks võivad EELK-s, piiskopkondades ja praostkondades teenida vikaarvaimulikud, kes on vastavalt vikaarõpetajad või diakonid.
Nii piiskopid kui ka preestrid tegelevad õpetamise, usukuulutamise, sakramentide talitamise ja kirikukari rakendamisega. Diakonite ülesandeks on koguduses sõnalugemine, eestpalve juhtimine, armulaua jagamine, koguduse õpetamisele kaasaaitamine ja kristlik hoolekanne.
Vaimulikuna tohivad EELK-s teenida vaid isikud, kes on EELK piiskopi ordineeritud või kirikult vastava tunnustuse saanud. Kirikuseadustiku kohaselt peab kandidaat olema "jumalakartlik kirikuliige, kes oma isikuomaduste ning füüsiliste ja tervislike eelduste poolest on võimeline seda ametit pidama". Nii preestrite kui ka diakonite ordineerimise otsustab peapiiskop, kes võib selle ka ise läbi viia või delegeerida ordineerimise mõnele piiskoppidest.
Alates 2026. aastast kestab vaimuliku teenistusiga kuni riikliku vanaduspensioni ea saabumiseni, välja arvatud juhul, kui tema ametiaega pikendatakse kuni 72-aastaseks saamiseni. Peapiiskopi ja piiskoppide ametiaja pikendamise üle otsustab kirikukogu, preestrite ja diakonite puhul konsistoorium. Kuni 31. detsembrini 2025 võisid vaimulikud teenida kuni 65-aastaseks saamiseni. Teenistusiga ületav vaimulik siirdub konsistooriumi vastava heakskiitva otsuse korral emerituuri. Emeriitvaimulikeks võidakse arvata ka tervislikel põhjustel. Emerituuri arvatud vaimulikud kannavad oma viimasele ordinatsioonile või ametikohale vastavat tiitlit ja ametirõivaid. Kokkuleppel vastava tegevvaimulikega võivad nad teenida edasi ka kirikutes.
Emeriteerunud piiskopid olid 2025. aasta seisuga Andres Põder, Joel Luhamets, Tiit Salumäe ja Einar Soone.
Jumalateenistustel ja kiriklikel talitustel kannavad vaimulikud liturgilist rõivastust. Näiteks jumalateenistustel abilistena teenides ja talitustel võivad vaimulikud kanda koorirüüd koos stoolaga. Samuti võib vaimulik koos ametirõivastega kanda baretti.
Lisaks eelmainitud, preestritega samalaadsetele ülesannetele vastutavad piiskopid ülevaatajatena oma kirikus ja/või piiskopkonnas antava vaimuliku õpetuse ja vaimulike ordineerimise eest.
EELK piiskopid valitakse kirikukogul parasjagu teenivate preestrite seast, kusjuures kandidaadiks saavad olla vähemalt 15 aastat preestrina teeninud vaimulikud. Valituks osutumisel määrab kiriku konsistoorium neile vajaduse järgi tiitli ja asukohalinna. Nad astuvad ametisse ordinatsiooni järel.
Piiskoppide ametitunnusteks on kirikuseaduse järgi mitra, piiskopirist ja piiskopisau. Liturgiliste rõivastena kasutavad nad albat, vööd ja stoolat, kusjuures missal armulaua pühitsemisel kannavad nad kaasulat, muudel jumalateenistustel või tseremooniatel piiskopimantlit. Vaimulikusärk on kas must või violetne. Juhul, kui piiskop teenib koos EELK peapiiskopiga, jätab ta oma saua kasutamata.
Ex officio on nad nõukogu liikmeks endale määratud katedraalkirikus tegutsevas koguduses või koguduses, millesse nad liikmetena kuuluvad. Samuti omavad nad samal moel vastava koguduse juhatuse koosolekutel hääleõigust.
Preestrite liturgiline rõivastus on kirikuseaduse järgi alba, vöö, stoola ja missadel armulaua pühitsemisel kaasula või must talaar lõikadega. Muudel teenistustel või tseremooniatel kannavad nad keepi. Praostid võivad kanda talaari peal praostikraed.
Preestriks tohib oridineerida vähemalt 24-aastase isiku, kelle konfirmatsioonist on möödunud vähemalt viis aastat. Ordineerimiseks peab tal olema peapiiskopi heakskiit ning hariduselt teoloogia alal magistrikraad, seejuures eksamid sooritatud pro venia concionandi ja pro ministerio.
Praostideks on EELK-s praostkondi juhtivad preestrid, kelle asetäitjate ja abilistena tegutsevad abipraostid.
Praost ja abipraost valib ametisse vastava praostkonna sinod nelja-aastaseks ametiajaks, nad kinnitatakse ametisse kiriku konsistooriumis. Konsistoorium võib kirikuseadustiku põhjal tähtajaliselt praosti ja abipraosti volitusi peatada. Praosti kohale kandideeriv vaimulik peab olema teeninud vähemalt seitse aastat preestrina, abipraosti ameti kandidaat vähemalt viis aastat.
Praosti ja abipraosti puudumisel võib konsistoorium praostkonna ajutiseks juhiks määrata mõne selle preestri või anda selle hooldamine ajutiselt mõne teisele praostile või piiskopile.
Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja kannab kiriku esindamisel ja peapiiskopilt saadud ülesannete täitmisel ajaloolist tiitlit toompraost.
Diakoni kandidaat peab olema vähemalt 21-aastane ning tema konfirmatsioonist peab olema möödunud vähemalt kolm aastat. Ordineerimiseks peab tal olema peapiiskopi heakskiit, teoloogia alal bakalaureusekraad ning sooritatud vastavad eksamid.
Diakonite liturgiline rõivastus on kirikuseaduse järgi alba, vöö ja stoola või must talaar lõikadega.
EELK annab välja mitmesuguseid autasusid ja muid tunnustusavaldusi. EELK tunnustusega seotu on kirjas EELK kirikuseadustikus.
Väljaantavad tunnustusavaldused on järgmised:
EELK aunimetus on titulaarpraost.
EELK-l on Eesti ühiskonnas ajaloolise rahvakiriku roll ning selle avalikke seisukohti kasutatakse sageli viitena nn "kristlike väärtuste" määratlemisel poliitika ja ühiskonnaelu kontekstis. Eesti Kirikute Nõukogu kogumikus "Astu alla rahva hulka" rõhutatakse, et kiriku kaudu jõuavad kristlikud väärtused – näiteks inimväärikus, vastutustunne ja ligimesearmastus – ka rahva ja riigi ellu, ning tuuakse välja, et märkimisväärne osa elanikkonnast eeldab kirikutelt väärtusdebatis osalemist. Riho Altnurme ja teised autorid on korduvalt käsitlenud kristlike väärtuste rolli Eesti ühiskonnas ja poliitikas, osutades, et kirikute mõju ei piirdu üksnes usueluga, vaid ulatub ka väärtuskasvatuse ja avaliku arutelu tasandile.
EELK ametliku õpetuse kohaselt on abielu Jumala poolt seatud liit ühe mehe ja ühe naise vahel. Samale arusaamale tuginevad ka kiriku seisukohavõtud kooseluseaduse ja perekonnaseaduse muudatuste suhtes, kus EELK on korduvalt rõhutanud, et peab abielu traditsiooniliselt mehe ja naise liiduks ning eelistab muude kooseluvormide jaoks eraldi õiguslikke lahendusi.
2023. aastal perekonnaseaduse muutmise ja abielu sooneutraalseks muutmise arutelude ajal teatas EELK, et võib loobuda riigi nimel abielude registreerimisest, kui seadus ei arvesta kiriku õpetusega. 2023. aasta oktoobris kinnitas EELK piiskoplik nõukogu siiski, et vaimulikud, kes tegutsevad ühtaegu ka riigi perekonnaseisuametnikena, jätkavad ainult mees-naine abielude registreerimist, samal ajal kui samaaegne riiklik õigusraamistik võimaldab ka samasooliste paaride abielu sõlmimist teiste registripidajate juures.
EELK ametlikud seisukohad seksuaaleetika ja abielu küsimuses on toonud kaasa ühiskondlikku kriitikat nii kiriku konservatiivse hoiakuga mittenõustujate kui ka nende seast, kelle arvates on kirik olnud liialt kompromissialdis. Samuti on EELK sees märgata teatud pluralismi, kus osa vaimulikke rõhutab traditsioonilist õpetust, teised aga püüavad kiriku positsiooni siduda tugevamalt inimõiguste ja kaasava ühiskonnakäsitlusega.
Eriti laialdast vastukaja pälvis vaimulik Annika Laats, kes on avalikult toetanud seksuaalvähemuste kaasamist ja väljendanud kriitikat kiriku ametliku abieluõpetuse suhtes. 2017. aastal taunis peapiiskop Urmas Viilma Laatsi esinemist ETV saates, rõhutades, et see erines EELK ametlikust seisukohast. 2021. aastal andis peapiiskop Laatsile kirjaliku manitsuse, mis käsitles tema avalikke sõnavõtte abielu ja kooseluseaduse teemal. Konservatiivsetel kirikuringkondadel on Laatsi seisukohtade suhtes olnud terav kriitika, teda on süüdistatud EELK õpetuse "õõnestamises".
Samal ajal on Laats saanud tunnustust väljaspool kirikut, näiteks valis Eesti Inimõiguste Keskus ta 2024. aastal üheks aasta inimõiguste kaitsjaks põhjusel, et ta on "toetanud pikka aega avalikus debatis haavatavaid rühmi, sh LGBT+ kogukonda". Sellised näited on toonud tähelepanu EELK sisemisele mitmehäälsusele: ametlik õpetus ja kirikukogu otsused on valdavalt konservatiivsed, kuid üksikute vaimulike ja ilmikute seisukohad võivad oluliselt erineda, mis avaldub ka avalikes debattides ja ajakirjanduses.